Jõuab jõulukene

Armas rahvas! Me oleme siia kogunenud selleks, et tähistada aasta parimat pyha - jõulu. Aegade algusest on põhjamaa rahvad talvist pööripäeva rikkaliku laua ja paljude talitustega pidanud, ja paganate Päikese synnipäeva on kristlased advendi-nimelise toiminguga meeldivalt pikaks venitanud. Aasta kõige pimedamal ajal peab olema head toitu ja sooja sõna, värvilist valgust ja sõbralikke nägusid. Soovin meile ilusaid pyhi! Palju õnne synnipäevaks, Päike, ja tervitan kõiki jumalaid!

Jõulusalmike

Tõlla ees meil tormab

neli poritäkku,

poritõlla kutsar

saab neilt pori näkku.

Poripostipoisil

kott on pori täis,

tähtsal saadetisel

porikarva päis.

Mudakyla vanem

soovib jõuluks lund,

hallist sopasoolast

kõik on kyllastund.

Jõuluvana, paluks

talve vagusat,

langegu me maale

kylma magusat.

teateid põrgust e Tomati surm

Ilus, rammetu ja lämbe õhtupoolik lasus üle kogu köögi. Viltused päikesekiired paistsid aknalaual kenutavate maitsetaimede peale – basiilik, iisop, till ja murulauk tukkusid oma läikivate magusate võrsetega laisalt õrnas soojas pärastlõunatuulekeses, sest pererahvas oli akna lahkudes paokile jätnud. Mahe, mõnus augustituul hõljutas tasakesi samas lebava rosmariinipõõsa ja üle potiääre valguvate liivateevõrsete graatsilisi jooni. Ei märganud keegi, et hämaramas, pliidile lähemas nurgas läigatas miski pahaendeliselt. Kuldne siirupjas valgus uinutas meeli ja viis kõigil mõtetest selle, mis kohe pidi aset leidma.

Varjud pikenesid, päike kadus tasa, justkui kahetsedes suurte puude taha, tema viimased viiped liikusid tasa yle suure tammeplankudest köögilaua, mis tuhmis õhtueinevalmistamise ootuses akna lähedal ankrus seisis. Ja oli veel piisavalt valge, ei olnud tarvis süüdata tulesid, mis pidid ausaid hingi kuritöödest päästma ja halbu südametunnistusi peitu pugema sundima. Ometi muutus vaikus köögis seda rõhuvamaks, mida pikemalt laudade ja riiulite alt roomasid välja õhtut tervitavad tolmused varjud. Sajandivanusel laual lebavad köögiviljad hakkasid tasapisi närtsima, riiulilt maitseainepurkide ja pipraveskite rahulikust rivist õhkus sulnist, teenimisvalmis, asjalikku ootust.

Aknalaual seisvaid potitaimi läbis värin. Hele kogu avas uksi ja liikus kiiresti ning ettearvamatult ruumi seni rahulikus õhus. Saledad käed sulgesid akna ja sättisid köögilauale valmis tihedalt lõikejälgi täis, parkunudtriibulise suure lõikelaua. Selle keskkoht oli tume ja lohus nagu keskaegne timukapakk, nõgus pind hoidis endas tuhandete surmatud köögiviljade viimaseid ohkeid ja piinatud karjeid. Sellele õudsele asemele sättisid peened sõrmed yhe eriti ilusa, sileda, päikesest veel sooja tumepunase tomati. Tomat oli uimane, oli teda ju sydapäeva palavuses varrelt kaksatud ja soojas savikausis puhata lastud. Kuid lõikejälgedest triibuline ja saatusekaaslaste verest plekiline lõikelaud ei lasknud tal oma saatusest kaua teadmatuses olla. Tomati hing tardus õuduses. Ta oleks tahtnud põgeneda, kuid suutis ainult kergelt oma sisemuses seemneid väristada. Tomati mahl tõmbus jahedaks, kui ta nägi oma piinaja sitsikleidis kogu lähemale tulemas, käes teravalt helkiv kolmnurkne ese, mille otstarbes ei olnud enam mingit kahtlust. Koka kogu lähenes halastamatult järjekindlalt, aeg peatus, liikus jälle, venis, venis, vahemaa tema ja ta tardunud ohvri vahel vähenes halastamatult. Tomat teadis, mis nyyd juhtuma hakkab, ja ta tõmbus hirmust rohekaks ning sitkeks, tema elurõõmus magus mahlasus ja pehmus hakkasid kaduma.

Helkiv tera tõusis ja tegi esimese kiire lõike. Tomati kylge tekkis suur tume lahtine haav, mahl hakkas venivalt ja nirisedes lauale valguma. Kirjeldamatu valu läbis õudses abituses lebavat tomatit, keda tema tapja vilunud timukakäega kinni hoidis ning aina uusi surmavaid haavu lõikas, iga löögiga uhtes uusi ja uusi teravaid valulaineid yle õnnetu suvenautija. Tomati igast viilust tõusis masendust ja piinahõngu, tema mahl ja aina uued lahtilõigatud viljaliha viilud valgusid alistunult, kuid mitte leppinult pikali. Magus kyps suvi taandus kaleda, kahvatu surma ees. Sooja ymara tomati asemel lebas lõikelaua mõrvaasemel kahvatu, kylm, vesine virn veristatud köögiviljarattaid, piinast kõverad rummud ja väljajooksnud mahla syltjates lompides ulpivad seemned kaleda õhtupäikese käes kahvatumas ja värvi kaotamas. Tomat ei näinud enam, kuidas tema moondunud liikmed kokku korjati ja suurde klaaskaussi visati. Ta piinatud keha äratundmatud vedelad jäänused ei tundnud enam midagi.

 

Head silmad

Ei tohi kurjale silmale silma vaadata ega selga keerata, kurjale tuleb visata soola, lausuda nõiasõnad ja torgata pihlakast pulgaga. Nali naljaks, aga praegu hakkab järgi andma turja ja kaela pikalt piinanud närvipõletik, mis ei lasknud magada ja ajas pea vatti täis. Heade inimestega asja arutades arvasime, et ju meil siin mõned kurjad nõiad toimetamas, a kellele see uudis on:) Eile käisin mitmel põhjusel perearstil ja ytlemata lahke ja osavõtlik venelanna lausa vaatas mind terveks, olgu ta õnnistatud ja tänatud. Ma tundsin, kuidas ta vaatas, nagu suvesoe levis arstiruumis. Mõned inimesed on seestpoolt nagu päike. ..... Taimedel on raske. Pime, jahe, jama. Villtäid kuukinga õienuppudel on kyll huvitav avastus lastele ja kena amps kilpkonnale, aga mina soovin neile kiiret kaduneljapäeva. ..... Armas jõuluvana, ma unustasin kirjale lisamata, et palun mulle rohkem systeemitunnet! Lihtsam oleks muidugi paluda valmis pesakest ja rikast meest, aga ka asju ise teha on päris tore. Systeemitunne aitab ettevõtmistes korda luua ja see on just see, mida ma praegu kõige rohkem vajan, ehk avitab see ka syrride õudusunenägude vastu.

Ma keeldun.

Suur tänu maapinna kylmetamise eest, me ei pea enam muretsema autode võimaliku porisse kinnijäämise pärast, aga see on ka kõik! Mulle meeldis raagus ja veniv oktoober ning paksult pilves november oli samuti sametiselt armas. Aga käes on lõikavalt kylm ning tapvalt kalk aeg, kus puude veri on soontes kiviks tardunud ja kaitsmata voonakestega juhtub sama. ....... Roosid jt on veel katmata, sest ilm lubab veel pikalt vett-vilet ja kohati seenekõlblikku soojagi. Jätsin siilikybarate ja kassinaeriliste varred linnukestele nokkimiseks. Tihased on juba talviselt murelikud. Mina ka. Sel suvel jäi mitu tööd tegemata, aga mitu sai edasi tehtud. Ma arvan, et vähe sai. Kõige noorem laps on oma arengus maha jäänud, teda tuleb pidevalt topsutada ja tegelda. Aga iga asja jaoks on oma aeg, praegu on olulisem pere vormis hoida. Mis tegemata, oodaku, sest mind on ainult 1 komplekt ja seegi kahjuks defektne. Väikeste lastega on lihtsam, nende vajadused on lihtsad ja võtavad vähe ruumi, aga kooliealised on juba algavad inimesed, kelle tulevikuga sa pead vägagi arvestama, kui tahad head tulemust e tublisid ja häid inimesi. Tants pingul pillikeelel.

Ajaloo huvides

Sarnane pealkiri, aga täiendet väljaanne, sest parandada teksti ei saa. ... Niisiis, täna kraamisin alla tee äärde maha laaditud palki ja lauda, palgid on mõeldud aiapostideks ja kerge varjualuse tegemiseks. Tassisin praeguse kuuri juurde ja virnastasin. Mu meelt jäi pahandama asjaolu, et yksjagu palju on abikaasal materjaliks korjatud ilusaid männikõverikke, aga nad on niigi metsakuivad ning lageda taela all vedeldes lähevad nad kiiresti hukka, eks lõkkesse... Abikaasi sõber andis meile oma maja ehituselt yle jäänud erinevat sorti ehituskive. Need on kah siiani nagu nad bussist maha sai laaditud, aga enne talve on nad vaja korda panna ja kinni katta. Kurat, palju nagu. Enne talve on vaja ka veel paar tonni killut tuua, et tee kriitilisemad kohad ära katta, täna oleksin äärepealt kinni jäänud, õnneks polnud veel piisavalt märg, ainult libedavõitu:P Noh ja naabrite teema. Inimesed, kes lubavad endale siiani meie krundile oma sodi pilduda, ja isegi kaugelt "nonoh" ytlemise peale hakatakse räuskama. Niimoodi ei saa. Kui ma olen otsustanud ilusasti talukohta korda tegema hakata, porise ja liigvesise põlluserva peale uue kodutee teha, ja mõlgutlen kõrghariduse, ettevõtte, tulevikus ehk ka kundede ning praktikantide peale, siis on väga inetu, kui keegi virutab sinu muru peale oma majapidamise sodi, autolammutuse jäätmed, misiganes rämpsu, käib järjekindlalt sinu aia ääres joomas, tymakat käiamas ja tyli norimas ning järjekindlalt pistab oma käpa su vara v pere kylge. See ei ole ikka yherski normaalses kylas normaalne. Ma olen ka joodikuid oma elus näinud, mõned neist on päris toredad. Ka minu mees on vagur ning viisakas joodik, ei nori tyli ega kakle. Vaat selliseid paluks, aga agressiivsed, igavusest laamendajad ning pahatahtlikud kodanikud korraldage kuidagi ymber. Vald, toida oma sante!

Ajaloo huvides

All tee ääres vedelesid enne yhed lauajupid, millest ehk oleks koerakuudi ehitada saanud... väga väikesele koerale. Mõtsin, et jamapuitu on nii palju, et läheb kuuri taha kyttekslõikamist ootama... algselt peldiku jagu lauda osutus keskpäraseks lammutuspuiduks. 2. Naabritega tuleb midagi taaskasutuspärast ette võtta. Yks vanamutt (kellel on mitu vägivaldset, ähvardavat, roppu ja muidu jõledat meespereliiget vm lähedast) jäi mulle täna tervelt 3 (loe: KOLM) korda meie tee ääres valitseva tiigi sisse prahi viskamisegaõudis minu peale jõurata, et Tema Viskas Ainult KutsaleKonti... Mismõttes, et oma kutsale konti viskama läheb tema naabri tee äärde või misasja, ja et miks oli tema noortel meessugulastel jõurata värdja, mölisemise ja nende maa kohta? A ma ka ei tea. Lähen ja uurin vallavalitsusest, et mismõttes meil on mitu korda mõõdetud maa, aga ikka piiripostist sõideti traktoriga yle ja nii edasi ja siis veel nii edasi...
..... MIDA jälle bloggeriga tehtud on? Ei saa vigu parandada ega yle kirjutada.

Lapimaale, Jõuluvanale

Tere, Vana! Meil on olnud pikk diskreetne ning asjalik suhe. Oleme teineteist tyydanud ja tylitanud ysna vähe ning hoolimata oma tohutust progressivajausest ei soovi ma Sinu lahket kingijagaja-sydant ehmatada, kuigi soove oleks kyllalt... Ma ei soovi kuulsaks muusikuks saada, seda teed astutakse noorena. Mulle palun yks korralik 12-keelne kitarr, sellist sai paari aasta eest pillipoes proovit. Kyll see helises kenadasti... Ma ei soovi uut selga ka, selleks peab enne ära surema ja siis uuesti syndima. Paluks mulle niipalju tarka aru ja virku käbasid, et praegused poolikud projektid ära lõpetada, ja et jaksaksin kunagised haiguse ja vaesuse raisku läinud aastad tagantjärele teha. Palun mulle palju rõõmu hulludest ettevõtmistest, sest alal- ja tagasihoidlikkusest on mu elus alati rohkem kahju kui kasu olnud... Ja sooviksin, et saaksin labida asemel kaevetöödeks midagi tõhusamat. Usun, et yks tubli ehitusettevõte teeks umbes nädalaga ära selle, mida ma käsitsi raiuks nii aprillist oktoobrini. Ma võin ka labidaspordiga jätkata, kui töötava lahenduse leiab soov nr 2, aga inimkatsed on näidanud, et energiat säästes kaotad kõvasti aega... Päris kindlasti soovin, et pere ja sugulastega seotud asjad leiaksid töötavamaid lahendusi. Liiga palju on pea liiva alla pistmist ja juttu, et mina ikka ei saa ja mina ikka ei hakka. Hakkad ikka kyll, raisk. ... Jõuluvanale ehk ei käi yle jõu ka veidi totaalseid muutusi. Minu ymber hõljub mingi kummaline yksinduse aura, mis enamust kaaskodanikke peletab, võõristama ning kaugustesse taanduma paneb, rumalamaid aga agressiivseks teeb. Ma soovin stilistilist, plastilist ning mentaalset totaaltransformatsiooni, aga palun mitte liiga tormiliselt, ikkagi pool elu juba harjutud! Kuidas ma muidu saan kuulsusetust niiditehnikust ja plekipaitajast ilmatukuulsaks ja armastatuks kudumimoekunstnikuks ja masinaguruks, ega kõik ka ainult minu heast tahtest ja töörabamisest ei olene... Paar lollakamat kiusupunni võid ka kinnimajja saata. Kui ei ole palju palutud, saada meile uus piirkonnakonstaabel kah, praegune on oma koolivendasest jotadega liiga suur sõber. Ei saa inimene tööd teha, kui joodikud terveid ööpäevi akna taga karjuvad, autostereoid paugutavad ja lollusi välja mõtlevad. Me elame siiski yhe eesti suurema linna kuldses rõngas, selle hyved on väärt hoidmist ja kasvatamist. ... Kõige lõpuks soovin, et mu soov viisakas ja normaalne inimene olla saaks siinsamas, oma kodus täituda. Et ma ei peaks sugulaste ja kaaskodanike rumaluse, pahatahtlikkuse, hoolimatuse jms tõttu kodumaalt minekit tegema, kuigi soome vajab ehitajaid ja rootsi rekkajuhte. Et kõik head ja edasiviivad ettevõtmised saaksid lõpuks ometi teoks ja pahade pasunad vaikiksid. Et mu oskused leiaksid aega tegudeks vormuda ja loomulikult hästi tasutud saada. Seda võiks lausa kõigile kaaskondlastele soovida... Paar asja oli veel, aga võtame rahulikult, aasta ei ole ju kummist.

Pliidi ääres

Sygiseti jääb Kaaren koos päikesega vanaks ja haigeks. Meditsiin võtab ära kyll krooniliste närvipõletike valu, aga kere on kange, pea vastikult paks ning pikalt istuda vm yhetaolist tööd teha ei saa - ikka, kurradi kurrat, löövad ribid eestpoolt ja tagantkandist sädemeid välja. Vanad eestlased teadsid, mis on hea - kolde ääres, kahe kasuka vahel, sularasv kausiga nina ees. ... Sularasva ma ei söö, aga pliit on meil muidu multifunktsionaalne ja kui tuli on all, siis on pidevalt mitu tööylesannet lahti - suur pada kuuma vee jaoks, väiksemad pere söökide ja loomade roogade jaoks, ja sel sygisel lisaks kõigele aeg-ajalt mõni riidevärvipada. Mõni päev tagasi tegin villast lõnga soojaks punaseks, täna jahtub pada bordoopunast tytre särkide ja lapitööde kõlbliku puuvillaste materjalidega. Batiktehnika 1) sidumine 2) jaapani krookimistehnikas värvimine, kus läbitraageldatud kangas tõmmatakse niitipidi kokku ja see tekitab korrapärase kribumustri. Miks ma plötserdan, põhjuseid on rohkem kui ainult loominguline eneseväljendamine. 1) noorem tytar on jube riietemäärija, rikutud särke kogunenud paraja köögivaiba jagu. Ma ei raatsi talle pidevalt muudkui uusi osta, olgugi et kaltsukast, sest vt lauset nr 1. 2) on mul endal kõik võimalused ja nõukaaja stardipaketti kuuluv õmblusoskus niikuinii olemas, seega parem teha ise mõned ilusad ja veidi sodikindlamad särgikesed, selmet kulutada raha kallite kvaliteetriiete peale (mida ma ei raatsi) ja isegi kaltsukates ei ole kasvueas koolilaste riiete valik kuigi suur, et mitte öelda - puudub. Aga see selleks. Tahtsin hoopis kiita elusa tule mõnususi ja märkida ära asjaolu, et sygisastrid on tänuväärne kultuur. Kui eelmisel aastal nende võlu kadus juba oktoobris lume alla, siis sel aastal õilmitsevad nad pillavalt. Ma pean oma novembrikuu silmailule ka mõtlema ja sorte juurde hankima. ... Hakkasin täna roosipeenrast maasikaid välja kyhveldama, aga pooleli jäi - vihm ja vastik kyljenärvivalu ajasid tuppa. Hoovist tuleb suvejooksul vedelema jäänud asjad, sh laste puuoksad jm ning mehe laialiharutatud palgivirn, kokku korjata, kinni katta... yks hele vaip ootab piisavalt kanget puhastusvahendit, panin teise puu peale ligunema... Vaja peenrad talveks korda teha, alustatud nagu sai... See ei ole veel kõik! ....... Blogger keeldub pilti laadimast. Seega jääb sygisastrite pidupilt järgmisesse juttu.

Soe, mitmes mõttes, ja tiba roosijuttu

Palju sooje sõnu ja inimeste hääd meelt sai kogetud eile näituse avamisel. Loodus on praegu sama sõbralik. Tahaksin samuti kiita imeliselt sooja ja kuldset sygist, nii palju on erakordselt värvikaid ja sooje kollaseid lehtpuid, ilm on samuti mõnus ja inimsõbralik. Aias tegutsevad roosid jätkuvalt edasi, teist lainet alustas lamava olekuga madal valge "White Meilland" (just sellise nimekujuga on tegu, mitte White Meidiland vm, nagu võiks arvata) ilusad rohekasvalged õied maapinna ligidal. Ja yks kadumaläinud sordinimega floribund, mille õied meenutavad veidi Red Fairyt, on ilus. Roosa Fairy alustas, arglikult, aga siiski! Kollasel Renaissancel (sordinimi meelest lännu) oli eelmisel ndl 1 õis, sel ndl pole veel uurinud:) J yks teadmata roosa väänroos, topeltõis mõne valge triibuga, on usin. Ja ilusaste õitseb ka yks selline, mille kohta ma, puust pea, ei mäleta, kas ta on Candy Cover v Peppermint Twist, uurida pole viitsinud. Mitteroosidest on õitsemisehoos veel saialilled, ilusate tume purpurpunaste õitega kassinaeriline - see taim oli veel augustis madalakene, aga praegu juba minust kõrgem lahmakas põõsas! Floksidest valge, roosa silmaga, õitseb veel. ... Nädalavahetusel käisin kaubareisil, möödaminnes ostsin k-raua soodukalt 2 kanada roosi, pinnakatteka White Fairy ning pargika Hansa. Tuleb minna õue mängima ja roosipeenart laiendada. Ära tuleb kolida väga uhkelt õitsemist alustavad sygisastrite sordid, nimed kuskil peidus, tume purpur, ja ere sinine... Ja rohetavad aasad. Ma ei saa kahjuks sel aastal enam muru niita, selg valmistab probleeme. Nii et muru on kole ja tutiline, peenrad vajavad hädasti korrastamist ja enne talve nii mõnigi hunnik oma õigele kohale laadimist. Tuleb teha valik, mida ma jaksan, ylejänu jääb lohakasti ja koledasti... Tegeleme kaunite kunstide ja nikerduste vahelduseks ka elementaarsete tingimuste parandamisega, oleks ainult paar lisakätt ja 1 terve seljaaju. ............ Aitäh, Thela, nõuannete eest. Ise oled ametis 100 muu asjaga ja ei tulnud nagu meeldegi, et 1) Candy Cover on muidugi PINNAKATTEroos e madal, ja peaks olema ka veidi mahedamat tooni õitega, aga minu kirjak on konkreetselt pystise kasvukujuga ja tugevamad oksad lähenevad meetrile. 2) Hansa on mul juba olnud, aga hoovi laiendamise kaose käigus sai teine hukka... Hansa kasvab meil hästi ja kõrgeks, sest meil on savine, toitaineterikas ja parasniiske muld, täpselt roosidele sobiv. Kurdlehise roosi liigid ja sordid kasvavad meil lopsakamalt ja kõrgemaks kui sordi/liigikirjeldustes keskmiselt näidatud, Hansa mõned oksad olid vanal kohal kindlasti 1.80 ära, kahjuks ei jõudnud põõsas vanemaks ja suuremaks saada. Kanada omad (yks neist Morden Ruby, teine mingi punane) võtsin seepärast, et uurida, mille poolest nad erinevad "euroopa" roosidest, ja 2) loodetavalt tugeva kasvu ja kylma- ning haiguskindluse pärast. Kui leian sobivama koha ja piisavalt ruumi, siis muretsen ka paar sammal- ning lõhnaroosi:) sest taim ise peab ka ilma õiteta huvitav olema. Kibuvitsapuudust meil pole... Õue yhes servas laiutab ikka veel ilmselt koer-kibuvitsa väga visa ja jonnakas hunnik äiapapa kunagisel keldriasemel, selle kaose vastu vastu avitab ainult labidas. Iga aasta võtan umbes 2 ruutmeetrit ette, rohkem pole aega.

Suve kullakylvis lahkumine

Õues on veel soe, soovijad saavad särgiväel viimaseid flokse ja ploomipuid istutama minna, aga Kaarna aias toimub vaikelu. Ikka ligimeste heaks, ikka kapitalismi õnne nimel. Vabakutseline lõngakunstnik tuli lõpuks ometi kapist välja ja hakkab näitust avama. Esmaspäeval panin Elva Linnaraamatukogus oma masinkootud sallide valiku rahvale vaatamiseks yles. Ametlik avamine koogi, punase kala ja peente jookidega tuleb 15. okt kell 17. kes soovib, võib seda teadet võtta kutsena. Panen oma kudumisplogisse kaarnakirja mõne värvilise pildi ka. Tere tulemast minu sallipoodi!

Plekist kast

On väikese võimsusevaruga kerisesyda, kõveravõitu ja veidi mõlkis. Leiutis jäi yle meie tuttaval, kes endale turistisauna ehitas, ta oli seda laenanud kuni paremate võimaluste tekkimiseni. Paras jurakas. Raske nagu mongoli-tatari ike. Meil ei ole seda vaja, sest 1) meie saun synnib alles aastate pärast ja niikaua ussitab see kerisesyda maha ja läheb raisku, 2) on meile tarvis mõnevõrra väiksemat saunasydant, kui asi millalgi ka sinnani jõuab. Mina olen senikogetu põhjal ses osas skeptiline. 3) ehitas juraka inimene, kelle kätetöö võiks pigem aset võtta mõnes teises kohas, kui meie juures. ............ Aed sooviks suve jätkumist, sajad ja sajad õienupud on alles avanemata. Muidugi on mitmete suvekaunitaride seelikud juba räbaldunud, aga nt sygisastrite sortidel alles asub punast ja sinist näitama, kukeharjad sooviks veel plusskraadides mõnuleda ning roosi The Fairy kollast kui ka roosat vormi, samuti mitut väänroosi, on kurb vaadata - nuppude seanss jääbki viimaseks. Kuuldavasti nädala lõpupoole rahe raudne saabas astub puruks suve võlupeegli.

Kuldsed asjad, ja mittekuldsedka

Möödunud ndlv tekkis loodusse yllatavalt palju kuldseid pudemeid. Meie hoovis ootavad aga kiiret lahendamist kasutatud kärg- ja shamott-tellised, mõnikymmend vundamendiplokki, tohutu põhurull, sigaraske saunakerisesyda, millele tuleb leida uus omanik, ja muudki koli. Mul on selg kahtlane ja asjad edenevad aeglaselt. Töövõimet kärbib sygav, asjade olemuse ja elu mõtteni tungiv pahameel abikaasa saamatajäänud palkade pärast, see on muutunud juba kenaks tavaks, mitte ei ole ajutine raskus v erandlik kelmusejuhtum. 3) Väike poiss kukkus toolilt, ribi ja rangluu valusad. Kurat, probleeme hakkab juba liiga palju saama. Aga nyyd vahelduseks paar ilupilti ka. Meil on oma Hitler. Paphilopedium dianum suudab õitseda kauem kui kuu aega. Juhul, kui sa teda ei liiguta. See on kevadel ostetud allahinnatud taim, maikuus õue varjulisemasse nurka kolitud. Kui juuli lõpus tuli õievars, tõin ilma eest varju kööki, kirdesuunalisele aknale. Augustis tehtud pildi noorem, pildil mittelokiline õis on praegu heas vormis lokiline, vanem juba pruun. Sooja sygist meile.

Päike ja lõngakera

Lapsed läksid kooli. Vaja on lisaks juba olemasolevale asjale hankida veel 1000, panna kymneid vihikupabereid, õpetada asju korras hoidma, kollektiivis käituma jne - yhesõnaga, kõike seda, mida ennegi. Ainult hommikupoolikuti on kõik lapsed Kollektiivis Kogukonnatarkusi omandamas. Seega praegu kodus signaalisegajaid pole, tegelen mälu värskendamisega kudumismasinate jms osas. Helistasin suures tarkusenäljas Tartu Kõrgema Kunstikooli kudumisõppejõule, aga nende pakutav kursus on kahjuks ainult yhe masina põhine, aga mul on keerukam masinapark ja mitmekesisemad töökogemused. Mul on nimelt 4 veidi vana või lausa päris antiikset kudumismasinat, millel on ysna erinevad agregaadid, aga kõik nad töötavad. Sygis on tulemas, vaja sallipoe riiulid täita parimate ja veel paremate armsate, soojade ja värviliste mustrimeistriteostega:P seega jätkame empiiriliselt, kui akadeemiliselt ei saa. ........... Aiatööd võiks teha. Viimased ilusad ilmad. Päike paistab nii meeliköitvalt. Osa päevaliiliaid jagamata ja kolimata, mõned puud-põõsad istutamata, muru niitmata ja peaaegu kasteheinas põlvili... Öelge, mis soovite, aga ma enam muru ei niida. Eelmisel suvel niitsin palju ja sel aastal ka paar korda, loll olin, viimane kord olin nädalakese miiniotsija, st kargukandja. Parem jalg valutab niisamagi, st seljas on 1 närv jälle oma tavalist pilli ajamas. Rootsi maju värvima v Harjumaale mõisaid restaureerima sel aastal ma seega ei jõua. panen villased sokid jalga ja naudin õhtumaade hyvesid - sooja tuba ja kavalaid masinaid. ........... Eelmisel nädalal oli suurem iiristekolimine, need taimed olid uskumatult hästi kasvanud, seega minu savimuld neile sobib. Kolisin nad maja eest vasakule ära, alpinaariumiks kujundatav ehitusprahimägi sai ette serva iiriste ja noorte okaspuude ravi- ja paljunduspeenra. Esialgu. Vaatame, kuidas uuendused tööle hakkavad. Vanas kohas olid teod laiutavate iiriste taha varju jäänud kobarpäid (Desdemona ja Midnight Lady eelmisest aastast, pluss pisikesed hambuline ja B.M. Crawfordi seemik, mille eest, ja nende naabriks saanud brunnera sortide eest samuti, Aalujatele suur tänu) kurjalt närinud, viimasel hetkel kaevasin need taimed yles, parandasin ja tõstsin pinnast ning nyyd hoolitsen, et kobarpeade kõrvale ei tekiks tigudele maitsvat padrikut, ehk tulebki siia teha espetsiaalse teovalve all olev eriti õrnade taimede peenar. Mõtlen partidest.

Peatage maakera,

ma tahan maha minna. Praeguse seisuga on 1) siiajäämise kasuks kõnelevate argumentide ja 2) lahkumise poolt plusspunktide seis pigem viimaste kasuks. Ma vist olen pikad aastad ilmaasjata tööd teinud. Kui ebaoriginaalne ja tavaline. ............... Paljud inimesed on mulle öelnud, et seda, mida ma teen, pole kellelegi tarvis. Ja et kuidas ma välja näen ja kuidas elan jne. Halvasti, seltsimehed, halvasti!

Kõik-kõik uueks

Läheneb september, mille kohta minu kunagises koledas aabitsas oli luuletus kõige materiaalse uueks muutumise kohta. Aianduses on september samuti aeg, millal sobib peaaegu kõike uuendada ja parandada. Sel aastal on nupukas Kaaren pidanud õige mitut uut ametit, millest tulu tõusmine võtab aega, aga tööde endi tegemise aeg on võtnud ära palju kallist suvist aias tegutsemise aega. Täna ma maksin siis võlgu ja kaeverdasin 1) hoovi keskel asuvast peenrast päevaliiliate ja flokside vahelt naati, maha paar potis uut kodu oodanud floksikest ja 2) yle-eelmises postis näidatud päevaliiliate peenrale paar uut taime juurde, (järgneb) ning rabarbrid, 4 tk, sinnasamma (ka tanguutia rabarber, va lohe, läheb hoovipeenra kitsikusest sinna). Huvitav, mis oleks, kui ka hortensiad sinna kolida. 1) nad võtavad praeguses kohas maru palju ruumi, 2) suurel alal on neil kasvamiseruumi ja igasugu häid tingimusi palju ning aednikul nende nautimiseks samuti. Muide, kaeverdamise käigus leidsin hullunult kasvu viskava Zilga alt yhe ammukadunud mustavaarikapõõsa, no et ostsin kunagi, aga ei mäletanud, millal ja kuhu ta edasi sai. Panin vaesekese mulda ja ootan nyyd parimat. ................ Uuendamisele läheb ka meie pere riidevarast suur osa - pyhapäeval läks prygikonteinerisse hulk tõeliselt räbaldunud esemeid, mitmed syletäied ärakantud riideesemeid kolisid pööningule oma uut elu kaltsuvaiba v lapitööde sees ootama. Meie peres on 6 isikut, nii et pesumasina huugamist puhkepäevadel ja riidekuhjade kuhjumist kodust äraolekupäevade jooksul võib hyva lugeja vastavalt oma elukogemusele rajanevale fantaasiale ise ette kujutada. ................... Huvitav, kust tuleb lollakate ehitusettevõtjate seas leviv komme, et kõik on kõigile võlgu ja see on igati aktsepteeritav eluviis. Yks tolvan jätab teisele maksmata, teine jätab töötajatele maksmata, töötajad jätavad lagunevad autod ja kodud parandamata, lastele toidu ja kooliasjad ostmata ja elektri-telefoni-maa maksmata, aga suured ettevõtjad ise saavad mõnusasti jätkuvalt kuldse tsiibiga ringi sõita, prostituute pidada ja puhkuse ajal saartel laiamas käia. See on tõeliselt hea pinnas uuskommunistliku revolutsiooni ning terrori tekkeks. Ma ei ole yldse rahul. Miks aga töömehed sellised lontrused on, et oma palku väljanõuda ei julge, see on juba omaette teema.

Huh

Käisin jälle Riias, autojuhina nr 1 ja 3. Issanda Jumala imelised massistutused särasid kõigis oma värvitoonides, sajad kilomeetrid männimetsaalust, kraavipervi, võsa, kõrrepõlde, aedu, tööstushooneid, majakesi, kuure, põllumajandushooneid, kortermaju, poode, kaubamaju. Viisime iseennast ja tõime 1,2 tonni mingit kilet. Tyhja sest kilest, aga missugused vaated, /korrata lauset nr 2/

Heinad said m2rjaks

Ilus m2lestus heinat88st, mille tulemus tuleb yle kuivatada - kokku t6stetud heinakuhi on m2rg. K6rvalhoone on ikka veel tegemata, kipalju sa ikka jaksad kiletykkidega joosta - kata kinni, v6ta lahti, kata kinni, v6ta lahti... .................. Alumine krundipool sobib imeh2sti p2evaliiliate, katkujuurte, rabarbrite jt niiskuselembide kasvatamiseks. Eelmisel aastal juba alustasin ylevalt aiast p2evaliiliate allakolimist, oli hea yks eriti r6ve traktoriroobas iluga t2ita. Need taimed on seal v2ga rahul. Muld on pidevalt niiske ja rammus, valgust ja 6hku on, aednik astub ka tihti l2bi. Porgandid jm maitsev siin ei kasva, selle eest hoolitsevad spetsialistid, need maa-alused, kontrollitud. Aga lilli nad ei s88.

Mitmesegast, täna pessimistlik

Käisin eile vanemate ja venna man, viisin provianti, tegin paar väiksemat töökest ja tõin peenpalki ja kyttepuid. Selle lakoonilise lause sisse mahub 10-tunnine reis mööda õitsvat ja erakordselt maikuise näoga augustieestit. Aga ilmselt tegi hommikupolikune kivikoorem kätele liiga - täna hommikul ei suutnud ma voodist tõusta ja laps jäi lasteaeda viimata, nägu meenutas pannkooki ja käed olid vastikult paistes. Haigus, mine õige harakale, mind ei huvita, mis su nimi e diagnoos on, mina tahan suvel terve olla! ............ Tee, mille peale eelmisel suvel palju aega ja killut kulus, on maa sisse sõidetud. Mul ei olnud aega pinnast koorida, kallasin killustiku otse põlluserva maapinnale. Aga kuna kaugemal paistev hoovi sissesõit vajab kapitaalset tõstmist ja kandva pinnase oluliselt laiendamist hoonete ymber, siis loodan, et sel aastal tee veel kannab ja ei pea sellele aega raiskama. ................. Huvitav, kuidas lahendada loll olukord krundi piiriga. Nimelt maade erastamise ajal said nõukaaegsed uusmaasaajad ja ka yks vanem talu määrata oma maade piirid niimoodi, et krundi piirid jooksevad 1) elumajale ebamõistlikult lähedalt, ja 2) kõrvalhoonete olemasolevad vundamendid ongi kas piirijoontel v servapidi naaberkrundil. Kuna naabritega meil normaalseid suhteid pole (inimeste sotsiaalsed hädad, alkohol ja sellest tulenev), siis ei saa me ka maid nende käest juurde osta. Meie maja vajab tublit peremeest, kes suudaks "meeste" seltskonnas ka asju ajada, aga paraku mul siukest pole. Nimelt valitseb siinkandis arvamus, et "asju ajavad" ainult "mehed", naiste asi on vaikida ja teenida, isiklikku aktiivsust aga karistatakse jõhkralt erinevate aktsioonidega. Miks ma sellest juttu teen? Vaat miks - seadus keelab kindel arv meetreid krundi piirist midagi ehitada. Kortermaja töllid tohtisid meie tiigi kaldale meie maale oma piduputka ehitada, aga meie 100-aastane vundament, mis asub naabri krundi piiril, peab jääma nii, nagu on. Kurat, see ei ole yldse ilus ega normaalne. Ma pean hakkama võitlema kinnistu enda nimele saamisega, et oleks võimalik tegelda maa-alaste toimingutega vajadusel ka kohtu kaudu, sest rajatiste vm kasutamiseks tuleb teha servituut. Loll detail: meie asja tegelik omanik e minu abikaasa ei ole võimeline ega huvitatud asja arendama, vaid peab vajalikuks oma isiklikke häid suhteid nabritega meie majapidamise ja pereasjade arvelt. Mul on sel teemal palju lolle ja mõned eriti kahjulikud kogemused ning see sunnib mõtlema erinevatele ratsukäikudele - kui asju ei saa ajada normaalselt, siis peab hakkama skeemitama. Kurat, ma ei taha pidevalt teiste lollustega ajusid ragistada, see raiskab palju väärtuslikku aega, seda oleks tarvis hoopis muude asjade tarvis. Asjad ei peaks yldse olema mitte JOKK, vaid KONN (kõik on niigi normaalne). ................ Otsin palgatööd, käisin juba oma vanas klaasitehases juttu vestmas ja uuel nädalal tylitan neid jälle. Meie kandis on oma rahakoti peal toimuv väikeettevõtlus puhaskahjum pere arvelt, inimesed on vaesed ja soovivad ainult odavat esmatarbekaupa, ja mul on ysna vähe stardikapitali ning aega, liiga vähe, et tegelda kaugemalt kundede otsimisega. Ja nagu öeldud, seisab tööks vajalike kõrvalhoonete ehitamine erinevate juriidiliste ja kogukonna hädade taga, lisaks aga on vaja reaalset raha. Ei ole võimalik kõike ainult hea tahtmise ja kuldsete kätega teha, kontrollitud.

Road movie

Kaaren armastab hullult, h2rdalt ja sydamest eestimaad pidi ringi s6ita, erinevad kohustused pakuvad selleks ka v6imalusi. Piltidel on kypsevad viljap6llud, haruldane kaader R6hu teetruubi ehitusest, jaanip2eva ajal liha marineerivad eestimaa mehed oridzhinal, hunditubakamuru, ja kaunis elustiilikaader orjanduslikust L6unast. Ma panen need pildid ajaloo tarbeks yles, sest kuigi suvi on pikk, on talv ja hunditubakavaba mudamaa/aeg veel pikem. Siis kasutame suvel sisse tehtud m2lestusi dopinguna.

Aalujatele, osa 2

Võtan kokku nimekirja lugupeetavaid aiaplogijaid huvitavatest taimedest minu aias. ....... 1. Floks, tundmatu valge, korralik põõsas, võimalik jagada. 2. Täpilised iminõgesed "Roseum" (kitsa valge triibu ja roosade õitega) ja "Bacon Silver" (valge leht, roosa õis), kohe mitu pihutäit. 3. Tundmatu OT ehk orientaaltrompethybriidliilia (heleroheline leht, valge õis suure tumeroosa laiguga, õrn karge sidruni-piibelehe lõhn alates õie 2. päevasst), mõned tytartaimed. 4. Hybriidne elulõng Suttoni seemnest "Korean Beauty", meenutab tanguutia elulõnga. (Selle vastu tundis Tii huvi) 5. Sinise elulõnga C. viticella sort "Minuet", kahjuks ainult 1 taim. (Ma rõõmustan sea moodi vahetuskaubaks pakutava põhiliigi yle, tänan, Köögikata!) 6. Hiidlaugu seemned. 7. Erinevaid samblaid kivi, puu, metsaaluse ja turba. ....... Need olid siis taimed, mille vastu erinevad inimesed huvi on tundnud, aga kaasa võtan ma veel yhe väikse Franz Halsi ka. See on päevaliilia, mida muude uudissortide kõrval kipud juba tuhmiks närakaks pidama, aga murulaugupõõsaste ja rabarbri kõrval hakkab ta tööle kui särav kaunitar! Kui kellelgi on soovi, siis yhe väga suure rabarbri palasid on pakkuda. Hoovi ehituse ajal osutus, et kunagi tillukesest taimekesest on saanud suur lohe, mis katab päris mitu ruutmeetrit kallist peenrapinda, las kolib alla puuviljaaeda. Punase sõstra sortidest ja eelmise postituse maasikatest (Camara ja Pink Panda, ilumaasikad pinnakatteks ja amplisse) ning siilikybaratest võib ka veel juttu teha, sest roosat siilikaliiki on mul sel aastal uhkesti. ....... Eks muudki ole peenardest ylesvõtta, aga vaadake, mis kell on, ja hetkel tulevad ilusate taimede asemel silme ette suvalised kaadrid a la Nõukogude Kokakunst ja Yldehitusmaterjalid. Mu väsinud mõistus soovib juba tuduvatele jalgadele seltsiks minna, andke andeks. Eadööd.

Ilus ja armas

Tänased pildikoodid tekitavad minus segadust, seepärast kirjutan kõik vot siia. - Esimese pildi ilus liilia, samuti veel yhed tumepunased, mis kipuvad ilmetuks pleekuma, ja hästi kena ereoranzh, on ostetud äraõitsenud potililledena, päris aiamuld aga on nendega imesid teinud. Sordinimesid ma isegi ei yrita meenutada. Kajuks see tore orienaalhybriid ei lõhna. ....... Ma armastan siilikybaraid. Kui paar pirtsakat punast panid kõrvad pea alla, siis valge baretiga Meringue talvitus kenaste ja põõsas on isegi laienenud, hoolimata agressiivsest kartulist tema vasakul käel. Ja sel aastal ei ole vihm õisikuid väga rikkunud, eelmisel aastal oli pilt koledam. Ma armastan siilikybaraid edasi. ....... Madalad ilunõgeselised laiutavad kyll koledasti, aga on pehmed ja nunnud. Kui uhke oleks neist teha yks suur istutusala, a kõigepealt laske mul maja, töökoda, saun, tiik ja need teised 5 asja valmis ehitada. Senikaua lepime nende 3 v 4 sordi tutsakate karmi piiramisega. Kahju on, aga ruum, nohh! ....... !Sinine elulõng "Minuet" on nii tore suurtel kividel rippuva pinnakattekana. Või muul alusel, mis laseb tal särada ja hoiab mõnevõrra kurje putukaid eemale. Ma keset hoovi kaikaid ei tahtnud, võreseina meisterdada ple aega, no las siis ronib kivide otsas. ....... Peenardes leidub ikka ootamatuid kylalisi. Linnast toodud puulehtedega tulnud tõrud, seemned ja muud vidinad lähevad aeg-ajalt kasvama. Või pistavad lapsed kastanimune ja kirsikive roosidesse. Kui need on piisavalt suured, siis saab Tootsi peenrast toredat alleematerjali - milleks Jumala taimekesi ikka niisama julmalt ära kitkuda, ega mina mõni jesuiit ega inkvisiitor põle. Sel aastal on nt tammehakatisi erakordselt mitu. Kassvumajast ja roosidest saab tublisti nt laialehist pärna, kompostihunnikus aga tõuseb kenasti tavalist metsviinapuud. ....... Maasikas "Camara" on päris ilus, kui teda ilusti väetada ja valges hoida. Minu teada on ta remontantne, igatahes õisi jätkub kylmadeni. Vilju pole, sest putukad ja lapsed tegelevad sellega. ....... Nimetet taimi saab lugupeetav aiaplogija paluda mul kokkusaamisele kaasa võtta. Palun soovige imi- ja naistenõgeseid, palun-palun!

Ilusad taevad

Vihm pesi taeva puhtaks, ja selle imelisel sinisel lõuendil on kogu maailma ajaloo merelahingud ainult kybekese kergema mõttetöö teha. Mul tekkis uus lollakas hobi - autoroolis moblaga pilti teha. Ikka ainult väikestel kiirustel, sest 90ga uppilennata ei ole just mõistlik. Praegu, viljapõldude kypsemise nädalatel, on eestimaa vähemalt Tartu ymbruses nii õnnelik, rahulik, kylluslik, värvikas ja rikas. Ja milline taevas! ................. Ma jätan täna vingumise osa vahele. Ka selle osa, mille järgi kõik nii hoogsalt kasvab. Aga tahaksin maha laita algajate aednike rumala optimismi segapeenarde osas - nt kartul pysikupeenras ON LOLL MÕTE. Panin kevadel laste rõõmuks ja augu täiteks paar nigelamat mugulat, aga kesse oskas niisugust megavegetatsiooni ette näha! Et nagu indikaatortaim või nii. Parandatud mullal hakkas kartul lämmastikurõõmsalt vohama ja roosipõõsastel lamama, kuigi roosidelt ootaksin samas pinnases paremat esinemist. Ärge seda oma kodus proovige! ................... Ja huvitav on see, et eelmisel aastal mõnevõrra erinevatest siilikybara sortidest on saanud tavaline kõrge ilus lopsakas roosa põhiliik. Hr Alzheimer on jälle asju ringi tõstmas käinud. Ja paar õrnemat sorti panid vastiku talve, niiske kevade puhul kõrvad pea alla. Meie seast lahkusid Pink Poodle ja Razzmatazz, ka Hot Papaya on kuhugi kadunud, aga selle sordiga harjutas koolieelikust tytar eelmisel suvel aednikuametit ning ilmselt taimele see ei meeldinud. Ma soovin allesjäänutele jõudu ja mõtisklen mulla kergemaks tegemisest, sest hoovist kaevatud muld on hoolimata erineva orgaanilise ainese ja pealmistes kihtides puulehtedega parandamisest hoolimata liiga peen ja savine, aga minu arvates on hea muld sõmer ja kerge nagu manna. ..................... Sõstrad kypsevad.

Aalujatele

Lugupeetavad Aalujad, Teie rohevahetusse on mul samuti pisike panus anda. Ma ei ytle, et saan 100% kohale tulla, et nagu palavalt oodatud või nii, aga huvitavat asja pakkuda oleks kyll. Clematis Korean Beauty, parandage, kui eksin nimega. See imeline taim on kylmakindel ja kiirekasvuline, kui hoo sisse saab. Meil vallutanud kyttepuude varjualuse katuse. 1 selline põrsas on ka potis. See taim annab kena juurevõsu, aga praegu selle väljakaevamise ja eduka juurutamise suhtes eelistan oodata targemate arvamust. 2. Punanesõstar "Hollandi Punane", sordiline emataim pärit Juhani puukoolist. Suurest paljundusrõõmust eelmisel kevadel tehtud pistikuid nii 4 tykki, juba parasjagu suured.

Maailm on hulluks läinud. Jälle.

Täna trehvas uudist, mis pani vana kyynilise Kaarna kurvalt nohisema. Sest kõike ei saa ära parandada, maha pesta, terveks ravida, kinni maksta. Asetagem yks valge lill tumedale tyvele Toonela kaldal, et meilgi oleks kunagi kaunim selle alt läbi sõuda. ................................ Ja hullu maailma kohal särab endiselt soe päike, kurgid ja bugenvillead kasvavad ennastunustavalt, lapsed suvitavad, mees põeb ja purjutab töökohavahetuse ning oma hirmude pärast, ämmad muutuvad järjest hädisemaks, puud kasvavad suuremaks ja... asju peab kogu aeg pyhkima, korraldama ja toitma, sest ikka veel ei saa nad ise hakkama ega alati tahagi saada. ................. Eelmises postis mainisin, et kodus suvitava pere ja järjekorras ootavate kodutööde pärast olen mõned muud asjad päevakorrast kõrvale tõstnud ning see on andnud mõned väga olulised elu yle järelemõtlemise hetked. Samuti on tänu valuvaigisti-efektiga AD-le tekkinud huvitavad, sageli ilmutusliku ja valgustava sisuga unenäod, mis panevad teinekord elu hoopis uue ja parema nurga alt vaatama. Mulle meenus muuhulgas, et maailm ei koosne ainult suhupistetavatest ja labidaga kaevatavatest või ringijooksvatest ja ratastel veerevatest asjandustest. On ka silmaga nähtamatu maailm ning oma hinge eest tuleb hoolt kanda. Ilmselt on yhel ateistinärakal põhjust Jumalaga tõsine jutuajamine maha pidada ning Jõuluvanale kirja kirjutama hakata, Viidingu luuletuseraamat lauanurga pääl.

Rõud tu hell (kas teil juba kyll ei saa?), ja muidu maajuttu

Ega enne uut ei saa, kui vana ära ei lõhu! Nad lammutavad praegu Tartu kylje all Viljandi tee otsas ja lisaks kõigele on jõutud kaeverdama ka sellisesse vaiksesse, toredasse ja ilusasse kohta nagu Rõugesse, kus sild ära võeti. Vana Kaaren on tark lind, paneb teedelammutamise ajaks paremad autod kõrvale ja sõidab iidse suhteliselt rauast tehtud kaubikuga (uuemate autode juures pole nende rauasisaldus nii kindel), millel pole eriti elektroonikat, vedrusid, autoraadiot ega muid mugavusi, mis võiksid auklike teede peal muidu saba panna, ja mida on varem ka kyll ja ylekyll kogetud ja lapitud. (Vandumise koht) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Raha on vähe. Aega on vähe. Ma panin ettevõtte praegu ooterezhiimile, sest kõik 4 last on kodus, pluss loomad ja taimloomad. Pesu. Toit. Kord, kui vähegi kannatab. Minu lapsed on seda tyypi, keda ei tohi kasvatamata ja õpetamata jätta, vaid peab neile pidevalt tegevust andma ja oskusi õpetama, muidu hakkavad tulema lollused ja kiusamine-kaklemine, loomulikult kuulub asja juurde ka kohustuste jagamine ja pidev argumenteerimine. Aga ma olen kindel, et kui elavatele ja energilistele lastele õigel ajal tarkused pähe kallatakse, siis saab neist ka asja. Ja oleks muidu kuhjaga vastupidiseid näiteid kah, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Maasikad. Maasikad! Jaanipäeval eemaldusime muidu mitte just terava vaimuga eestirahva yldisest taustast ja puhkamise-moodidest ja veetsime läbu- ja tymakavaba jaaniaja Võrumaal venna man. Oli vorsti, oli liha. Aga parim oli maasikad! Võimalus minna põlluservale ja näsida maasikaid. Minu lapsepõlves neid polnud - heinamaad olid kolhoosi käes ja neil tehti heina ning mammil polnud aedmaasikate jaoks aega ega huvi, seega oli minu lapsepõlv ysna maasikanäljane. Nyyd ei saa ma neist õnnistatud marjadest kuidagi kyllalt - paarkymmend aastat puhanud heinamaadel on metsmaasikad vastu päikest, ning kyll väikesed ja hapuvõitu, aga siiski vastupandamatud aedmaasikad kartulipõllu servas. Suur tänu, Mammi, et viitsid pärast sellist põrgulikku elu ikka veel põllu peal toimetada! .................... Roosid õitsevad, mingitest lehti närivatest kurjamitest hoolimata. Jasmiinid (eba) õitsevad. Ka pojengidel on yht-testi veel kyljes. Siilikybarad alustavad. Elulõngad on oma silmad avanud. Aga see kõik on nagu hundi vile novembri öös, kui astuda oma aiast välja ning sõita tasa yle silla, seejärel mööda kõigis võimalikes toonides õitsvatest ja lõhnavatest kraavipervedest ja heinamaadest. Nautige kõigi meeltega seda, kuidas maa õitseb, sest kohe on see läbi ja järgmine kord tuleb alles aasta pärast. PS. Kirjutan pika ja härda vastuse Tii toredale kommile, sest mammukultuurid on seda väärt. Maasikataimedest pole vaba ka minu majapidamine. Kunagi aedade alguses sai alustatud friiki trsaditsiooni "Roosid maasikapeenras", algne idee oli muidugi yleskaevatud maa puudus, sest krundil võimutsesid kõrgekasvulised pysikumbrohud, nagu orashein, piimanõges, naat, põldpujud, okastraadikeradena vintsked keraheinamättad jne, millega polnud aega suuremat võitlust pidada. Seega panin kojutoodud taimed lihtsalt järjest yksteise kõrvale. Ja hiljem, kui taimed kolisid, läksid mõned teised taimed sentimentaalsetel põhjustel vanade kaaslastega kaasa. Nii juhtuski, et roos "The Fairy" on saanud pikaajaliseks kaaslaseks aedmaasika "Florence". See on hiline, suure ja magusa viljaga maasikasort. Roosipeenra rammusas mullas kasvavad maasikad nagu takjad lauda taga. Polkat ja Honeyoyeyo...-d on mul ka olnud, aga ei mäleta enam, kus. Rääkimata punaseõielisest Camarast ja roosaõielisest Pink Pandast, mis on hullud pinnakatjad, aga vilja saamiseks peab neid rohkem väetama, kui mina seda olen teinud. (Pink Panda kasvab aediiriste vahel samadel põhjustel, mis Florence roosipeenras.) Ja alpinaariumis laiutab kuumaasikas, peab vist lastega eraldi maasika-alpinaariumi ehitama. Ma soovin, et oleks aia jaoks rohkem aega, siis kasvataks juba suuremal maalapil mitmeid eri sorte teadlikult kõrvuti, et neid oma silmaga uurida. See oleks yks magus uurimus.

Seda und teist

On värve, on vorme. Tööd, luulet ja meeleheidet. Kes teab, see mõistab, kes ei, las mõtleb oma suve maitsetest. Piltidel on keegi Jack Frost, valgekirju metsviinapuu (sordinimi meelest läind), iiris vist sibirica Ruffled Velvet, ja poisid tiigirookimise abitöödel. Kas pole ilus.

Suvevaheaeg, jeei!

Meil on juba jälle kuumalaine. Viimased 3 ndl on olnud ylimõnusa ilmaga, traditsiooniline põud aga jäi sel kevadel ära. Nii vihmast kevadet ma ei ole siin näinudki, nii et muru ja muud taimsed eluvormid kasvavad erakordselt kiirelt ja lopsakalt, ndl tagasi niidetud muru meenutab juba jälle kasteheina põlvini. Ajaloo huvides märgime ära ka yhe arusaamatutel põhjustel kinnimajast pääsenud kylalisesinejast jõmmi eriliselt verejanulise kiuslikkuse ja arusaamatu järjekindluse minu pere vastu, mis võtab pidevalt uusi vorme ja kannatada saavad järjest rohkem ka syytud kõrvalseisjad. (Nyansiandmiseks kirjaldaks, kuidas yks vana alkohoolikust "doktor", kes pole ise suutnud yhtki last inimeseks kasvatada, yritas mulle pättidele vastu hakkamise pärast moraali lugeda, ja tõmbas endale minu silmis kolinal vee peale.) Kuumalaine aga on mõnus sellepärast, et mitte yks liigesepojuke ega närvijupike ei valuta ning päikese käes kudumitega tegelda või võsa lõigata (aia jaoks on kahjuks aega vähe) on ylimalt mõnna, kuna varem jõledaks pidevaks probleemiks olnud tymakaveskid on vaikinud. Võililled õitsesid ära arusaamatult kiiresti. Ma leinaksin samuti kiiresti äraõitsenud sireleid, aga õnneks alustasid just ungari sirelid. Longusõieline ja amuuri sirel sel aastal ei õitse, kasvatavad võrseid, Ms Kim ja California Rose tegelevad juurdumisega. Ma ei suuda rohkem kirjeldada, sest nagu öeldud, enneolematult vihmane suve algus on pannud kõik talve yleelanud kiiresti kasvu viskama, ja neid on palju. ................. Kuna mul on teatud hulk taimi aeda juba oma koha leidnud, siis uute asukate järele enam kiiret pole, tegelda tuleb olemasolevate hooldamisega ja peenarde lõpliku vormistamisega. Pilt on ikka veel ysna poolik, ma ei ole rahul ebayhtlase muljega, mille jätavad maakivist servad. Ilmselt on mõistlik veel kord pingutada ja yks katse korras tekitatud terrasspeenar teise kohta kolida, sest pärast eelmisel aastal alustatud hoovitegu jätab praegune, teerajaga poolitatud istutusala soovida ning segab tekkivaid käiguradasid. Aga suurtele kaevuritele pole see mingi probleem! ......................... Pere võtab palju aega. Majapidamine on sassis, sest minu yleväsinud aju ei suuda tõhusalt yhekorraga laste tagant kraamida ja nõuda, tegelda ettevõtte toodangu- jt asjadega, õues rookida jne, vaid tegeleb hirerhias ylevalpoololevate asjadega, ning toateenindus pereliikmetele kindlasti sinna ei kuulu. Võtsin lõpuks ette kauaoodatud tiigi kraamimise, suurem osa võsast on maha võetud, oksad põletatud ja paar rummi kyttepuidki teeservas hunnikus. Ah et miks tee ja hoov valmis pole? Mu pardamehhaanik ei ole ysna omadega õhtal sõiduautosid korda teinud ning käib kaubikuga, mu ainuma kruusaveotraktoriga tööl. Pole aga hullu, sest muid kodutöid on samuti sada tykki vaja teha. ....................... Täna algas koolivaheaeg. Lapsed olid õnnelikud. Mul läks oma töö muidugi poole aeglasemalt, sest õpetasin neile kuusepuust rehavarte tegemist. Jne. Ilus. (Vaikne sulnis muusika, kõneleja vasakule ära)

Sõnaseletusi poeemile kevadest, ning tiba mullajuttu

Sõnnikuga on, nagu on, ikka aeg-ajalt pikk-kõrvade ja muude loomade elamuid puhastada ning tegelda ka oma pere kuivpeldiku hinnalise energiarikka kraamiga. Lõunamaisena mõjuva päikese käes töötamine ja sportlik higivalamine kah ei ole meist kellelegi võõras. Kuid verevalamisega on keerulisem lugu... Mõni päev tagasi hakkas killukaevanduse nõlv varisema just siis, kui mul oli tarvis sealt alla astuda. Sellepeale ma kukkusin kogu keha raskusega vastu kaubiku rauast tagakaitserauda ja kärukonksu ning vasakule õlavarrele ja käelabale tekkisid tohutud sinikad ja sõrmed soovisid pigem surnud olla, jalgade tagasihoidlikumatest mustikatest rääkimata. Eks selliseid pisemaid asju juhtub ikka, kui väsimus suureks kasvab ja töövõtetega enam hoolas ei jõua olla. Musta maagiaga ma ei suhtle, sest pahad mõtted teevad mu enda haigeks, ei jõua sa niimoodi teistele inimestele kohutavat kurja tegema asuda, seevastu valge maagia (st alguses ebareaalsena tunduvad ideed, mitte päris nõiavärk) ja hea tahe võivad imesid teha, nagu mu elus korduvalt ette on tulnud. Muus osas ei hakka ma hyva lugejaga tähti närivaidlema, sest poeezia on kunzt, mis päriselust teinekord kauge kaarega ja yle võlli lendab. :) ................ Täna jälle võsa ei lõiganud ja teed ei ehitanud, hoopis hoolitsesin peenarde eest, majaesised said enam-vähem puhtaks. Aga yldpilt on siiski korratu niikaua, kuni läinudsygisel mullaparanduseks toodud puulehed kõdunenud pole. Eelmisel suvel ehitasin kõvasti iluaianduslikke peenraid laiemaks ning hoovitegemise ajal ylejäänud muld vajas lisaks orgaanilist ainest. Panin alla muruniidet ja kuivpeldiku-ainest, purustatud puuoksad jms, kihiti hoovilt kooritud mullaga, ning sygisel veel puulehti peale, sest mullaehitis vajus suve jooksul veidi kokku. Arvan, et mullal läheb piisavalt heaks saamiseks, st kuni vihmaussid ja muu loodus jõuavad kõik ained korralikult läbi närida, veel paar aastat ja mõnevõrra lisaaineid. Arvan, et praegu ei ole see oluline, sest hiljutine suurepere-ema ja tudengist-maainemiseks karjäär on mu seltsielu olematuks kuivatanud ning seega pole tarvis kylaliste silmailumeele riivamise pärast muret tunda. Selleks ajaks aga, kui valmivad saun ja tiik, töökoda ja pidumaja, kui on oodata inimesi ja rahvast, on kõik valmis ja maru hää ning kunagised kolepildid ja protsesside tegelik kulg on veel ainult mu enda mälus tasapisi tuhmumas. ..................... Tänane asjalik päev päädis rahutu hinge sõiduga Tartu Botaanikaaeda. Sealne peente mustrite vikerkaar on pregu ime-imeline, sa võid kauaks jääda nautima ärkava aia õrnu jooni ja habrast mitmekihilist kudet. Ma sattusin esimest korda sinna sellisel erilisel tärkamiseajal, kuigi olen käinud seal palju kordi elu uurimas nii varakevadel kui hilissygisel, suurest suvest rääkimata. Õnnelik mina. Veel paar päeva, ja tärkamise tabamatu muusika on asendunud suve rammusa kulgemisega, maad võtavad tugevad, igapäevased tavalised lehed, varred ja õied.

Yks helin mul helises

Teate, sellel Juhan Liivil oli täiesti õigus, kui ta mingi oma armsa tunde v seisundi kohta ytles "helin". Just kevadine maa ärkamine, looduse elustumine ja taeva avardumine panevad ka minu helisema, nii et elatud aastate koorem kaob, meel muutub kergeks ja syda rõõmsaks. Ma vajan looduse kasvumyhinat enda ymber, et ennastki elusana tunda. Ja lõpuks ometi kostab jälle helinat, talve varjusurmast pääsemine on suur õnn ja rõõm. ................... VÕtsin võsalõikamisest ja killuveost paar vaba päeva, et valutavaid liigeseid puhata lasta. Aga puhkus pole niisama magamine. Jätkasin kudumitega, pesin pesu, imetlesin õues tärkavaid ning leinasin talve mitte yle elanuid. Viimaste hulka saab nyyd märkida ka davidi budleiade sordid roosa ja valge, mida ma piisavalt ei katnud, paksust lumest siiski ei piisanud... Ka nt hulk eelmise aasta oksapistikuid on lahkunud, seal tuleb mygride kuritegusid arvata. Uute tegemisega olen sel aastal hiljaks jäänud. Paar roosi on surnd, mille juurikad usinad abilised talvitumiskohast välja sikutasid ja mis kreftise kevadpäikese käes kiiresti kuivasid, sel ajal kui ma muude tähtsate töödega tegelesin... Elu siiski võidutseb - maa seest pistavad yksteise järel oma õrnad ninakesed igasugu roosad, punased ja purpursed, helesinised, kollased nt siilikybarad, floksid, astilbed, elulõngad jt-jt-jt, ka enamus helmikpööriseid tundub jätkavat seal, kus sygisel pooleli jäi (välja arvatud ilmselt hukkunud Strawberry Candy), milline värvide, vormide ja faktuuride hõrk vikerkaar. Aga mingil arusaamatul põhjusel on kogu aias kultuur nr 1 hoopis naat! ......................... Hyva lugeja! Tulekul on koledad kolepildid, mis oleksid tõeliselt koledad ja sydant närvutavad, kui need koledused võtaksid aset teie läheduses teie enda kodus. Õnneks aga mitte, taolised nähtused on saamas ajalooks ning nende viimsetega tegeleb inimene, kellele sitt, higi ja veri on elu igapäevaseks harjumuspäraseks alternatiivituks koostisosaks. Mitu Eestit meil oligi?

Meie kyla eided teevad taatidele ära. Ajalooline paratamatus.

Ohhohhoo. Ei oskagi kuskilt alustada, käpp on kange... Õues mängimine käib täie hooga, kord ja ilu hakkavad juba paistma... ja toas liiklemiseks on vaja kas karke v sahka, korrast ja armastusest jääb asi mõnevõrra kaugemale. Praegu tegelen õues kyttepuude, peenarde korrastamise jm-ga, mida värskelt tahenenud pinnasel teha saab. Eile viisin mh ära kaubikutäie vanu kodumasinaid, eelmise aasta sees järjest yles ytelnud nõude- ja riidepesumasin, kylmik, telekas ja arvutikuvar, pluss väike koorem rauarämpsu. See kõik vedeles nii tyytult jalus ja nägi kole välja. Peab ytlema, et vrdl selle ajaga, kui lapsed pisemad olid, on pilt palju parem - nad suudavad juba ise yht-teist teha ja ei lagasta enam nii palju, kuid korra loomisel nad ka väga usinad veel pole. Aga kes siin majas hakkab korra yle vinguma, las võtab kätte labida, sae, segumasina ja bussi, et ma saaks rahumeelega toateenindusele keskenduda - triigitud pesust ja läikivast elamisest olulisem on see, et sealt, kus alles aasta tagasi oli lihtsalt porine põlluserv ja koledad mudaaugud, hakkaks tekkima kõva põhjaga tee ja rohkem loodis hoov, et oleks võimalik hoovi igal aastaajal tehnikaga ja eluks vajaliku kraamiga ligi saada, et riistad ja tööde tegemine saaks lõpuks ometi katuse alla ja et kaoks tee äärest praegu veel mõnede põõsastega varjutatud illegaalne kortermajade parasjagu räige prygila. Vaadake, me elame nii erinevaid elusid. Mõni on esteetilisem, mõni koledam, aga me kõik loome väärtusi. Mul ei ole enam eriti mõttekas oma tasapisi hävivate liigestega palgatööle katsetama kippuda, kyll aga on mõttekas see palgatöö yhel päeval omale koju tuua, see kõik aga võtab aega ja omaenda tööd. Nagu eespool öeldud, kulus mul vahepeal mitu aastat pisikeste laste peale, nende kõrvalt päris paljut teha ei saa, ja nii, nagu yhiskond, nii ka sotsiaalsysteem, sh pensioniarvestus ei pea laste inimesteks kasvatamist mitte millekski. Arvatakse, et seltsielu ja rahateenimine on olilisemad kui kodu, et lapsed kasvavad kuidagi iseenesest, aga paraku "ise" kasvanud lapsed ei tule suurtena eluga kuigi hästi toime, kuna keegi pole neile õpetanud ei sotsiaalseid oskusi ja inimlikke väärtusi, oma asjade ja arvete korrashoidmist ega erinevate tööde tegemist. Ja mida laps pole kodunt saanud, seda ei õpeta talle hiljem ka ykski kool. ............................... Ma olen aastaid kuulanud naabrite sõimu ja vingumist oma majapidamise teemal (mida nad ise on igal võimalusel lagastanud v katsunud mõnel muul viisil kätt kylge panna), ometi ei ole neil endil ette näidata ei eeskujulikke majapidamisi ega headeks inimesteks kasvatatud lapsi. Abikaasa yle ma ei viriseks, ta teeb praegu teatud edusamme ja mul pole aega keskenduda suhteprobleemide yle vingumisele. Parem yks korralik puuriit, kui korralik sõim. Talle hakkas meeldima mõte, et mu vennal on metsas mitut sorti palki, palju oskusi ja tohutu töötahe, meil endal on virma ja riistad, tema ise aga armastab teha loomingulist tööd sõbralikus ja toetavas kollektiivis, nii et mees õpib praegu Luual palkmajade tegemist. Kõhkles ja kahtles, aga ikkagi läks. Puit on materjal, mida ma ka väga armastan, ja yks õppinud majasepp kulub majapidamises alati ära. Hea, et inimene mõtleb tulevikule - oma senistes palgatöökollektiivides on tal alati tekkinud probleemid sellega, et viisakat inimest, kes ei suuda enda eest kõvemat sõna kosta, hakatakse lõpuks alati väga häbematult peetima ja ära kasutama, mis tipneb alati ka rahalise kaotusega. Aga see on juba hoopis teine lugu rubriiki "orjanduslik eesti vabariik":( ................................... Kuuritagune esimene nutsakas on kenasti maha võetud, oksad hakitud ja jämedam kraam kytteks vormistatud. Tiik ise on veel praegu vett täis ja mõnest servast ehk saab saega nokkida, saetöödeks tuleb mingi purdesysteem teha. Naabrid on väga õnnetud, sest harjumuspärane läbukõlblik sodikeskkond põõsa varjus hakkab kaduma ning me nõuame oma raha eest erastatud maa järjest enda kätte, nii, nagu see peakski olema. Tsiteerin: "...Ja siis tuleb siia hekk ja siis pole siin enam mingit elu". Taustainfo - nädalavahetusel olin kodust ära, neil oli seal kõvem jooming tymakaga, yks pysilõbustus oli veel minu pere ja vara mõnitamine ja ilmselt mingid tegevused meie krundi peal, kus on lisaks prygiladestusele veel jalgupidi yks putka ja lammutatakse yhte autot vanametalli saamiseks. Minu pere mees ja 10a poiss olid kodus ja pidid seda "pidu" ka nautima. Eile hommikul aga kutsusin poolitsa, sest mul oli sõiduauto kyljeaken katki löödud. Poolitsale sai seda ja teist kirjeldatud ning pärast kaubikuga linna poole minnes nägin konstaablit kylameestega sõbralikult vestlemas. Ei saa nendega rääkida ilma meessoost suuvoodrita, jutt kisub kohe mölaks ja keskendutakse sinu seksuaalsetele väärtustele ning ähvarduste pildumisele. Muide, autoaknast veel, et pärastpoole õhtul oli mu koolipoiss ilgelt õnnetu, uuris pahanduste lahendamiste kohta... ja ytles, et teiste lastega spordivõistlusi pidades lõhkusid nad ise autoakna ära, kole häbi on... Hea aga seegi, et oma lapse õnnetus, mitte karistamatusega harjunud kurja käe töö... Auto õnneks hetkel on nö leivalt maas - ei sõida, ootab suuremat remonti, kui muude tööde kõrvalt vaba kopika leiab. Aga see fakt ei kustuta kuskile asjaolu, et nii mõnigi siit kylavahelt on varem minu vara kallal käinud, aga kahjud on alati korvamata jäänud, ja muude sigaduste kohta avaldusi kirjutada võiks samuti kymneid. .................................... Kõik sigadused kaovad, sest aeg läheb, vanad sead kaovad ja asemele tuleb uus põlvkond, kes oskab karistust karta, kui lollust häbenema ka õpetatud polegi. Kaob põlvkond, kus mehed tegid karistamatult kõike, mis pähe tuli, naiste osaks oli vaikida, kannatada ja teenida. Ja kogu inimeste eluenergia kuluski ära tyhja tagaajamisele ja valu kannatamisele. Ei haridust, ei ameteid, ei paremaks ehitatud maailma. Viletusus, mis taastoodab iseennast ja kandub vanematelt lastele... Aga kui pätid kaovad, julgevad normaalsemad inimesed julgemalt toimetada. Pääsukesi juba on - yks noorpaar ostis maja, kus enne yks kole joodikute pere elas. 10 aasta eest ei oleks nad siia tulnud, 4 aastat tagasi olin hullemad joodikud juba ära peletanud ja ööpäevaringsed tymaka ja romurallitamistega jne jne pätiläbud lõppenud. Noor pere tunneb ennast siin ypris hästi. Käivad tööl, oskavad paljusid asju teha. Naine ja laps on "tavalised", hästi vaiksed, mees tavaline jorss, aga ta vähemalt ei tunne teiste inimeste kiusamisest lõbu, vaid tegeleb oma asjadega. ................................... Ma ei kirjutaks seda kõike, kui poleks huvi v lootust asju paremaks teha. Ka ajaloo tarbeks tuleb mõnikord yht-teist jäädvustada. Sest inimese mälu on valikuline ja alati katsutakse asju peita ning sitta saiaks rääkida. Soovin meile kõigile ilusat ajalugu, mis oleks ka päriselt ilus.

Sae-Kaarna mõrtsssukatööd

Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Puukuuri taga olev laialivajunud kaootiline sirelipõõsas oli tilluke epiloog suuremale saetamisele, mille tagajärjel vabanes suur osa krundi servast. Osutus aga, et kaugelt vaadates tilluke ja hõre põõsariba koosneb jonnipunnidest yksteisest läbi kasvanud pajudest ja toomingatest, mis koos aastakymnete prygi (eriti aga eterniidisodi ja salaviinapudelite tohutu lademega) ja kuluga moodustab paraja supi. Praegu olen langetanud umbes kolmandiku, ees ootab ylejäänud osa, seejärel aga mets tykeldada, plats koristada ning... hakata mõtlema, kuidas vormistada tiik. Lõbu mitmeks päevaks. Töö mootorsaega (rahulolev kunde teeb reklaami - Stihl 230C, mis on just parasjagu kerge, kvaliteetne ja harrastuslõikajale sobiv riistapuu) ja värskes õhus teeb liigesed soojaks ja enesetunde ilgelt heaks, päike kytab tervise kuumaks. Mõnu kõigile meeltele. Praegu pean lõunat ja siis "metsa" tagasi. Pärast saab kolepilte ka, ilupiltideni jõuab ehk paari aasta pärast. ................... Parukapuul on ilusad punased pungakesed näha. Tärganud on terve ports sibulalisi ja nartsiss Duch Master õitseb! Aga 3) mida teha novembrilumes murdunud vilmorini pihlaka ylemise poolega? Kooreriba hoiab latva veel elus, aga olukord on perspektiivitu. Seega pakun lahkesti pookematerjali. Tsiil? Kes veel?

Välja, kõik välja!

Ndlv veetsin yhe päeva puu otsas sõna otseses mõttes. Võtsin pika redeli ja tegin vanadele viljapuudele pisut arboristikat. Yks keisriherra-aegne haige ilupirnipuu (kirsisuuruste viljadega), mis on haruline nagu vanakurat, sai ka pygada, seda naabrite imestavate pilkude saatel - pikka redelit polnud mujale toetada kui vaid suvalisele oksapuntrale, ning siis ronib Kaaren kribinal-krabinal kiikudes puu otsa, pärast alla jälle ja niimoodi pool päeva järjest! (Me ei räägi pikemalt sellest, kuidas jõmmide tymakale seltsiks ja segaseks mängisin oma autost vikker-raadiot, sest Mina Tahan Ka Oma Raadiot Kuulata, T.ra, Kaste Arueisaavõi, Maiviitsi Koguaeg Kõikidega Kaubelda, Raisk.) Kogu ilus laupäev kuluski nende 4 vana puupässi peale ära, plus okste ja lehtede põletamine. Lõkkesse läks kogu kraam seepärast, et viljapuuvähk ja muud haigused kompostis edasi ei saaks mõnuleda. Aega kulus aga palju sellepärast, et 1) lapsed vajasid ka õpetamist-tegelemist ning viljapuid tuli töö käigus uurida, et lõigatud saaks just parasjagu. Seekord jäid pygamata tikrid ja alumise aia puud-põõsad. Ja viinapudeleid jm rämpsu täis kallatud tiik vajab kõigepealt pajupõõsaste/jurakate mahavõtmist, sest praegu ei saa võsa varjus kraamile ligi. Oi, ma tahan inimeste nägusid (loe: lõustu) näha, kui kogu nende aastate töö korraga päikese kätte ilmub! Aga see selleks. ......................... On põhjust rõõmustada mitme kultuuri eduka talvitumise yle. Muhedik soovitas noori, minul siis tootjapakendis põõsaspojenge yldse mitte tuppa talvituma tuua, ja ma lihtsalt sättisin nad okaspuude varju, et kyll maa ja lumekatte soojus neid hoiab. Hoidiski. Suur tänu hinnalise nõuande eest! Paar-kolm ladvapunga ehk on kannatada saanud, aga teised on kenasti punased. Hõlmikpuu talvitus talve nr 2 absoluutselt edukalt, samas kui parukapuu on veel arusaamatus seisundis. Elupuud ja teised taolised ei saanud isegi eriti päikesepõletust, aga harliku kadaka sort ja hiina kadakas vaevlevad ilmselt seenhaiguse käes ja har. kad. sai kõrvetada ladvaosa, mis lume ja luualaadse lehtpuuoksakatte alt välja ulatus. Pysikud pottides on OK, väga tore. Ja eelmise aasta elupuupistikud liivapottides samuti elus. Ma ei liigutanud neid eelmisel aastal, sest yhe poti kontroll näitas, et juurdumine oli aeglane ja kartsin mädanemaminekut kompostmulla sees talvitumisel pärast sygisest potitamist. Sel kevadel on näha, et sätivad kasvama ja nyyd võib ymber istutada. Lehtpuupistikuid pole veel kontrollinud. Roosidest on osa lõigatud, osa ootab ilusamat ilma, tammelehtedest talvekattest enamus eemaldatud. Roosid talvitusid ootuspäraselt, kasutan tammelehti edaspidigi, kuigi on koledam kui turvas, saepuru vms. ........................ Sibulalised juba töötavad. Krookse on vähe alles - mõned kollakad ja paar lillat, aga märtsi ja lumikellukesed edenevad hoogsalt. Hiidlauk on hiiglaslik nagu alati, tore suvekuulutaja ka viletsal märjal-kylmal kevadel:) Nartsissid tunduvad ilusad. Ja miski, mida ma pidasin tundmatuks liiliaks (mälu, oi-oi), on hoopis pyvilill, just praegu meenus! Sel aastal on teda juba 2 tk. Kõrrelistega on veel arusaamatu. Tarnad OK, hiinlane "Silbersturm" võimistandoligi OK- elus võrsed paistavad, aga hiinlane "Zebrinus" veel varjusurmas, karta on halba talvitumist, sest bot. aia oma on ka vilets talvituja olnud. Parthein "Variegata" juba võtab hoojooksu, osad konnakapsalised samuti. Vesirooside talvitumine kontrollimata. Krundi alumine osa vee all, sga eelmisel suvel veetud killuraja peal saab sõita juba. ........................ Aga tegelt on aed veel ysna räämas, aprillikuu asi, ja mõnijagu koli vedeleb ikka väljas, kesse jõuab iga päev 9 ametiga tegelda. Aga ma vähemalt pyyan. ....................... Ja teate, kevadine päike on tõeline imerohi, meie niiskes kliimas aeg-ajalt hulluvad liigesehaigused taanduvad päikesesoojas täiesti imeliselt! Ma saan täiesti aru, miks paljud inimesed sygisel masendusse vajuvad ja nõrgukesed haiged ja vanad just talvel surevad. Päikest ei asenda mingi vitamiin ega solaarium. Kallid aiaplogijad ja kõik teised ka! Tulge välja päikese kätte, see on õnn kõigile ja tasuta!

Isamaa pale

...ootab rookimist, et olla nappidel õilmitsemise-nädalatel ka täiega hiilgav ning austusväärne. Kui nädal tagasi oli maa veel täiesti lume all, siis viimase 3 päevaga võib öelda, et enam mitte eriti. Aga oma aiakahjusid ma veel hinnata ei saa - kriitilisematel kultuuridel on peal paksud lumekuhilad, mida ka rehaga laialiajamise katsed ei ole peletada suutnud. Aga aed pole ainnult lilled-liblikad, vaid ka sygisel ootamatu pöörde võtnud koridori remondi ning pereliikmete ebapiisava korraarmastuse tulemusena on talv jätnud õue ukse ette hulga kahtlast kraami, mida läinud laupäevast alates vastavalt sulamise järjekorrale roogitseda saab! Aiahooaja avasingi õuest katkitallatud värviämbreid, kompostihunniku poolele teele pidsama jäänud köögiviljajäänuskite ämbrite jm peitvara avastamise ja osalise teisaldamisega, kusjuures jätkamist ootab veel yht-teist. .................. Yks poiss sai meil 3-aastaseks. Me käime vahepeal lasteaias ka, pool päeva korraga. Ta on väga õrna hingega laps ja harjuda ei õnnestu tal eriti. Nii et emmmme peab ligi olema. Emmmme võtab siis kotist mõne pooliku kudumi ja nii saab igayks teha oma asja - laps lasteaiaga harjuda ja ema tööd. Sel nädalal aga on lapsukene haige ning töö käib kodus. Ega mina ka väga terve pole - mäletatemu sygisest aadlidaami-haigust, st valu õlgades, mis on otsustanud mitte paraneda. Ma tegelen praegu tootearendusega, sest lihtlabane kudumine on tegelikult väga lai ja võimalusipakkuv ala. Tööd on palju, ma muretsen ja tunnetan pidevat pinget, rahulolematust, ebaedu jne. Õnneks on ilmad ilusad, see tõstab tuju ja annab jõudu. ....................... Ma olen suure tyki ette võtnud. Nyyd tuleb ainult närida, visalt ja järelejätmatult, ja pyksisääre kallale kippujaid peletada, mõmisemisele mitte aega raisates.

Ömököölsöd lööd

Jämajas töötab öövaht nõbu Ärni. Nõbu Ärnil on väike fääri mäger, kes ylekõige fännab väärispuitmööbli närimist. Möödunud nädalal järas Ärni mäger obstsöönselt räbalaks Vändra vöörmyndri pöögist köögimööbli. ...................... Tädi Kärt töötab nääripuurätsepana. Jõulujärgsel pyhapäeval pygas tädi jälle järjekordset yyratut nääripuud. Päkapikk Pärtel nägi tädi Kärdi rõõmsat kääritööd ja läks ähmi täis. Sööstis nääripuud päästma, präänik mõõgana käes. Tädi Kärt nägi päkapikk Pärtli ähmi ja rääkis rõõmsalt, et nääripuud lõõmavad kyll lõkkes, aga kärbitud kääbuspuu bonsai võib vööruses säilida yldiselt kuni yheksasada aastat. Päkapikk Pärtel seepääle kyynitas tädi Kärdile präänikut närida ja yhines rõõmsalt nääripuupäästetöödega......................... Finiito. (PS. Koolilastele anti vaheajaks lõbusaid kodutöid, 1 neist oli täpitähtedega jutukeste kirjutamine. Lahe!)

Ööd on vääääga mustad e maksumaksja ähmane kurbus ja tydimus

Armastan endiselt huvitavaid, st seninägemata imelisi toataimi koju tassida. Ja kuna sellest loomulikult ei piisa, siis käin aeg-ajalt igasugu väljanäitusi kylastamas, inemine peab ju oma hinge harima. Kahjuks hakkab järjest enam elatud aastate jooksul kogetu koorem ning kohustustehulk, mis pidevalt peas leierdab, segama puhtaid rõõme eneseväljendusest mõne kauni kunsti, hobi v meelepärase ameti juures. Ka lähedaste pidev mitmekylgne virisemine ei ole kuigi meeldiv. Te võite mind uskuda - elu on palju koledam kui yks korralik tõsielufilm. Ma ei tea, kuhu ja kelle juurde põgeneda keerukate olukordade eest, seega tuleb neid väljapääsmtult lahendada - mittelahendamine pole lahendus. Seisan yksi keset segaminisongitud taplusvälja ja olen unustanud, et kõik kirsiõied on ilusad. Ymberringi on koerakoonlased, nälg, häda, mõistmatus. Pidev ohutunne ja silme ees koledad pildid yleelatud koledustest, mille kordumine on täiesti reaalne, sest teatavad kurjategijad on alati karistuseta pääsenud ja seetõttu õhku täis. Ma ei saa aga enam lubada oma tegemiste, pere ja vara karistamatut tymitamist ja ryndamist, sest kaalule on pandud järjest rohkem. Kahjuks ei saa ka pereliikmete abiga arvestada, sest antud asjad on normaalsete inimeste jaoks nii eemaletõukavad - keegi ei taha pättidega jagelda, sõprade ning sugulaste abigama arvestada seega ei saa. Aga mul on nii palju mängus, et alla anda ja orjalikult joodikute terrorihirmu käes vegeteerima jäämine oleks kohatu ning loll, nii et võitlen yksi edasi. See teema hõivab mu mõtteid ysna oluliselt, kuna normaalseid inimesi kohtan harva, nende trehvamiseks pean tyki maad maha sõitma. Tunnen väga puudust inimestest siin kohapeal, kellega koos midagi suurt ära teha, kes ei kardaks keerukamaid ja raskemaid ettevõtmisi. Kindlasti on need inimesed kuskil olemas, loodan, et varsti satub mõni siiapoole ka toimetama.

Tartu Botaanikaaia orhideenäitusest

See oli ilus. Mu silmad said kogeda elusa looduse lopsakuse ja kasvu piltide symfooniat, nautida varje, värve, puutyvedele liibunud juuri, soojusele ja valgusele tänulikke lehti, varsi ja õisi, elu lõhna ja hinguse udu, metsikut rõõmu sellest, et keset valge surmaga kaetud välju on kuskil siiski väike oaas minusugustele:) Suur tänu, Tartu botaanikud!

Hei-hei, märts või misasi.

Olen kahtlaselt uimane, nagu seenetripil käinud kärbes. Päikese tiirud on juba paljutõotavalt kõrged, aga paraku valitseb meil Maal talv, märtsikuu keskpaiga kohta kohatult kylm ja järeleandmatu. Toataimed proovivad rõõmustada, niipalju kui võimalik. Naudin samuti kauaoodatud kevadist valgust. Aga kaua sa ikka imestad ja imetled, kui nimekiri mh välitöid ees ootab. Läheks juba soojemaks. Selline ilm on juba kohatu. Mõnigi asi siin maailmas võiks korrektselt käia! (Meil kylmus ära soe vesi. Maastik meenutab arktilisi jäävälju ja hommikune ilm ongi sobilikum polaarmõmmidele, mitte parasvöötme-rahvale.)

Mis september.

Vaat märts on see kuu, kui kõik ikka väga uueks muutuma hakkab. Talvel lootusetut surmaund maganud mugulad-sibulad-vigurid hakkavad yldiselt ninakesi taeva poole sirutama. Mind rõõmustab, et nö rasked talvitujad, ikka need, kelle õigele kastmisele keeruline pihta saada, ikka elustuma on asunud. Roosa Alfaisase ärasöödud inglitrompet ja tsymbiidium ajavad kõrvakesi, bambus elustub tasapisi. Mugulkalladega oli ysna lihtne - ellu jäid need, kes soojas talvituda said, yks õnnetu hukkus jahedas toas paari liigse kastmiskorra pärast, sama surma suri paar orhideedki, nuuksadi-nuuks. Aga täna oleks sobilik rõõmustada aedkannade yle. Kõik need, mis septembris tuppa tulles elus olid, on praegugi, ja ootavad päikese kätte tõstmist. Teatavasti oli eelmine suvi paljudele troopikataimedele kaunis närune, isegi meie kyla troopikaosakond jättis iga-aastase põua ja kuumaperioodi vahele, seepärast tuli augustis paar lootusetult virelevat taime ära visata. Eile aga alustasin uut varumishooaega Maxima odavpoest kuradi-ogaõunaseemnete väidetavalt täidisõieliste seemnesegu ning justnimelt aedkanna risoomidega. Kuna eelmisel aastal kevadel ostetud pakijuurikatest ykski taim õitsema ei jõudnud minna ja sordiehtsus jäi seega nägemata, piirdusin lehtede uurimisega. Minu arvates oleks "Cleopatra" pidanud olema kirjude lehtedega, aga kuna tegu oli Leedus toodetud odavate juurikatega, siis ei ole mul kahju sel aastal uusi Cleo juurikaid osta. Ka "Luciferi" ostsin uue, sest eelmise aasta oma oli yks hukkunud viletsakestest. Sel aastal sain kobedamate hulgast valida:) Ning ootame ja vaatame, kas väidetav Durban, antud tootja nimega "Tropicanna Durban", tuleb ikka uhke yleni punane taim magusoranzhide õitega, või saame midagi keskpärast - kõik pakisibulaid-juurikaid ostnud aednikud teavad, et miskipärast muutub suur osa kauneid sorte aiamullaga kokku puutudes ebamääraselt oranzhide õitega maltsaks:P ............................. Ja Kuidas Kulutasid Oma Tagasisaadud Tulumaksuraha Sina? Kui päris oksendamiseni aus olla, siis ma plaanisin osta 8-meetrise redeli ja kudumismasina alumise plaadi, paraku sain ettevõttele mõned vidinad osta ning ylejäänud raha läks pere toidu ja majakraami peale, sest oli vaja, noh, ja ema pidi samuti avitama. Ma ei ole rahul, sest korraga käes olev suurem summa tuleks ikka kallimatesse esemetesse, nt tootmisvahenditesse paigutama, ärasöömiseks sobivad väikesed siit ja sealt tulevad summakesed paremini. Paraku on mõne inimese jaoks olulisim see, et alati peab olema suitsu ette panna isegi siis, kui nt mõni oluline asi katki on ja seisab. Ja mul ei ole alati võimalik teise mugavusi kinni maksta. Ma kardan, et meie peres on kätte jõudnud aeg, mil paljud abielud hakkavad jahtuma ja mõtet kaotama - yks pool soovib edasi areneda ja pärast esmaste vajaduste rahuldamist suuremaid väärtusi looma ja keerukamaid väljakutseid lahendama asuda, teine oleks rahul lapsepõlve mõnude e sooja toa ja lihtsakoelise meelelahutusega pluss igaõhtune kerge purjutamine, ja kõik muu on häda ja vaev, jäetagu teda ometi rahule, temal ei ole midagi vaja, miks kõik ometi midagi nõuavad. Aga ma ei muretse selle pärast - millal enne on mul teiste inimeste lolli jutu kuulamisest ja igayhele meele järele olemisest mingitki kasu olnud? ........................... Ettevõtte loomine on tore väljakutse. Ma olen seda kodus põlve otsas nikerdanud ja lastele ka seletanud, et kuidas, mida ja milleks tehakse ning kuidas miski põmst töötab. Loodetavalt nad õpivad eluks muudki, kui ainult pidevat meelelahutust ja kohustustevaba elu, sest alati on keegi, kes asjad ära teeb. Aga vaat ei ole ju. ........................... Eesti maanteedel kummitab! Viimane kord V-maal käies nägin lumetuisus kummitusrekkat ja auto hakkas täiesti ootamatult teel vibama. Aga sellest järgmises osas!

Igal eestlasel on oma turismitalu

Meie pereliikmed käivad tshillimas ja hängimas (loe: hooajatöötalgutel) minu lapsepõlvekodus V-maal. See koht on kui metseestlase unelm - vaikus ja privaatsus, pargid sellega, mis sul on, sinna, kuhu meeldib, ja lähed sauna just nii alasti, kui meeldib. On muru, on viljapuuaed, on põlispuud ja kevaditi konnad. Lähimad jobud elavad kilomeetrite kaugusel, aga vahepeal on mitu normaalset tyypi ka. Muidugi on minu pere turismikal vaja maksta vanemate pattude eest e olme on õudne nagu papa Hitleri ja isake Stalini ajal, kuid pärast seda, kui vend padujoomise maha jättis, on asi viisakamaks muutunud. (Aga ärge lootke, et mu vanad seda teinud on!) Vend armastab oma lapsepõlvekodu kogu sydamest ja teeb seal nyyd tagantjärele kõike seda, mida meie mustade lammaste hõim umbes 30 aasta jooksul tegemata jättis, meie tillukese abiga. Vajalike tööde nimekiri on väga mitmekesine ja inspireeriv, aga peab ytlema, et minu praeguse kodu tööde komplekt on palju vingem. OK. Pildil näete venda istumas sauna eesruumis ja tundmas ilmset rõõmu ATV juppidest, mootor on kohe mängimiseks sooja toodud, ylejäänud koli on kuuris. (Ajaloolistel põhjustel on meie pere rõõmunäod suhteliselt tagasihoidlikud.) Keegi sõitis korraliku ratta kiiresti ja korralikult puruks ja seejärel tekkis nõutuse hetk, kuna keegi niisugust risu isegi jalgrattaraha eest osta ei tahtnud. Arvestades, kuidas mu vend ka antiikset mototehnikat armastab ja valdab, võib seda praegu väga lössis ja lollisti pekkikeeratud atv-d ilmselt kevadel juba sõitmas näha. Ootan huviga, sest mullegi meeldivad mootorid:) ............................ Raamatupidamisega seda asja, et rp.kohustuse tõttu sundseisus ettevõtete rahakoti peal on rp tarkvarast saanud kallis äri, millega yks tõsine kokkuhoidlik maaeestlane kuidagi leppida ei soovi - raha ei kasva puu otsas ega tule iseenesest seinast välja, nagu tänapäeva urban-noor enamasti arvab. Ma kahtlen, kas on mõistlik osta sadu eure maksev karp, millele edaspidi lisanduvad igakuised hooldused jms, ja alustuseks loen foorumitest targemate arvamusi ja soovitusi. Juba on mõned mõtted, mida proovida, ja mille peale mitte aega raisata, ole sa, Internet, tänatud ja kiidetud! Aga oldagu nyyd nii lahked ja saadetagu mulle pikemad ööpäevad ja rohkem seljanärve, sest olemasolevad varud on täiesti ebapiisavad. ..................... Kuigi käesolev on nime poolest aiaplogi, ei hakka ma lugejaid tyytama kirjeldustega kevadistest linnusydametest, värvumakippuvatest kaasikutest ja kirgiäratavast päikesepaistest, sest - avage aken ja see kõik on teiega! ............................. PS. Kuigi paksud villavatid võib juba kappidesse panna, ei ole meie pere kampsunihooaeg sugugi otsas. Mul läheb kudumismasinate taltsutamine juba päris hästi ja kudumisplogis on paar uudisasja uudistamiseks valmis! Kududa on lahe, kui asi kiirelt valmib ja eduelamust kaua ootama ei pea:D

Tehtud.

Täna sain jälle tytrekese, aga seekordne lapsuke on teistmoodi kui mu senised kypsetused:P. Sai teist kaua ja keerutades meisterdatud - kyll oli seda ja teist varu puudu, kyll oli pere liiga peenike. Aga iga eiolejaeisaa saab ykskord otsa ning siis tuleb see, kellel aeg käes. Ta on mulle nii mõndagi maksma läinud ootamise ajal ja läheb ka edaspidi tegutsedes, aga ma tean, et iga memme vaev saab ykskord tasutud. Panin talle nimeks Hildur OY. Tere tulemast ettevõtluse jõhkrasse maailma!

Vatine ja pilvine mõlgutlus

Nii, nagu ilm on udust paks, on ka mu pea täis arusaamatut mõttelagedust. Ma tunnen seda kogu kehaga, st palju häid mõtteid tekitab meeldivat erksust ja soovi mõnda neist isegi teostada, halvad ja valusad mõtted aga tekitavad valu ja soovi kägarasse tõmbuda ja kappi peitu pugeda. Viimastel aegadel aga on mõistuse mõtetetahvel aga kuidagi kummaliselt lage ja detailivaene, hobid ja kired tekitavad yksnes õrna virvendust, mitte aga ahnet tegutsemissoovi ja rõõmu liikumisest. Huvitav, kas niimoodi saabubki vanadus koos armsa altsaimeriga? Kurat, ma ei suuda isegi mitmesugust erialakirjandust lugeda ja keskendumisega on jama lugu. Võõrkeelse tekstiga harjumine võtab kahtlaselt kaua aega jne. ................................. Ilmselt on tegu pidevas tugevas stressis elamise ja pideva magamatuse tagajärgede, e kroonilise väsimuse ja vastava vaimunyristumisega. See on see, millepärast meil väga paljud keskealised inimesed enam uusi ameteid ei suuda õppida ega ole võimelised tegema muud kui ainult lihttööd. Ei logistikat, ei tehnikat-tehnoloogiat. Nooruse keerukad ja kallid hobid tuleb unustada ja keskenduda yksnes ellujäämisele ja hädapärasele toimetulekule, sest ka see nõuab põhjamaa oludes aastaringi nuputamist ja vaevanägemist. Kui sa just sotsiaalsysteemi kelgul ei liugle, linnatingimustes on toimetulek ja olme imeliselt kergeks tehtud, aga proovi sa midagi paljaste kätega täiesti nullist alustada kuskil maakohas. ................................... Sattus vale teeots, läheme veidi tagasi. Sinna kohta, kus väikeste laste vajadused ja naabruses ööpäeviti möllavate alkohoolikute tegemised normaalsetel inimestel töötada ega puhata ei lase. Ja pidev võitlusvalmidus kurnab samuti. Mu lapsed on jõudnud ikka, kus elementaarsete asjade yle vaieldakse vastu, õiendatakse õiendamise pärast. See ongi murdeiga - otsa on saanud mõnus väikelapseiga, kui aidati, anti, tehti ja kanti. Nyyd hakkavad tekkima järjest keerukamad ylesanded ja neid on järjest rohkem. Ja su asjad lähevad ysna halvaks, kui sa sugugi ei liiguta... Ma ei suuda pidevalt nõuda ja röökida, eeldan, et lapsel on endal ka huvi ja mõistust oma asjade ja tegemiste vastu. Yldiselt ongi, ja kerge torkimine tuleb ainult kasuks, kuigi PIDEVALT on vaja elementaarsete asjadega tagant sundida ja seapesadega tegelda. .............................. Aga iseenda suhtes ma ainult kerge torkimisega ei pääse. Tuleb olla endale ka ema ja isa eest, sest need tegelased omal ajal õpetasid mulle ainult vaikselt olemist ja sõnakuulamist, aga vaja on aktiivsust, ettevõtlikkust, uute ja hullude ideedega tegelemist, enda väärtuse pidevat meelespidamist ja teiste lolluse eest kaitsmist, pidevat uudis- ja õppimishimu ning igal juhul mitte arvestada iganenud sookeskse tööjaotusega, mis on paljudes peredes häda ja viletsuse põhjus nr 1. Ja oleks ka meil, aga omal ajal lasin paljud vanemate rumalad õpetussõnad kõrvust mööda. Ma oleksin aga kole ja ylekohtune, kui oma vanade juures kasvõi yhtegi head omadust ei leia. Isaga on jutt lihtne ja lyhike - temale tuleb tänulik olla oma olemasolu eest ja ehk on minus veidi alles kaasasyndinud ettevõtlikkust ja soovi hulle tykke teha, mida lapsepõlves kyll minust kui tydrukust hoolega välja roogiti. Koledat puudust tunnen ma suure majapidamise kerge ja andeka juhtimise õpetusest, sest kasvasin yles koduaresti tingimustes ega näinud kunagi, kuidas töötavad ja hoiavad majapidamist tublid taluperenaised. Mu ema tegi oma kindlaid asju, vaikis alati ja suhtles peaaegu alati ainult käskude kaudu, koostööd ega suurte asjade planeerimist, tegemisest rääkimata, ei olnud. Sellest on mul väga kahju, sest efektiivne juhtimine on hädavajalik nii pere ja kodu juures kui (tootmis)ettevõtte tegemistes. Aga emale aitäh kohusetunde ja visaduse eest, eriti suur tänu kannatlikkuse eest rasketest olukordadest läbikulgemisel, sest põgenemine ei ole lahendus, lahendamata probleemi seljakotti kannad sa ju kogu oma elu. Temalt oleks veel õppida korrektsust ja kannatlikkust peente käsitööde tegemisel. Ja õnneks ei tegelnud ta eriti näimisvajaduse ja särava sisutyhjuse arendamisega, pigem vastupidi. Ja aukartus tarkade raamatute vastu sai mu lapsepõlves alguse ka just mõnede ema raamatute juurest, mida hoiti riidekapis luku taga, et lapsed jumala eest neid ära ei käkiks. Loodan aga, et mu vanemate hirmud ja puudused jäävad sellesse aega, kohta ja tingimustesse, kust need tulid, uue aja võimalused on mulle andnud rohkem, kui mu syndimise ajal aimatagi osati. ............................. Kes nyyd ytleb, et tegu on mõttetute heijjetustega, see võib meie bussist maha astuda. Kes ei mäleta minevikku, ei suuda arvestada tulevikku. Mineviku kolikambris on virnas asjad, mida tuleb pidevalt korrastada ja aeg-ajalt ymber hinnata, et oleks, millega tulevikus head kaupa teha. Me vajame kultuurikihti, millele ehitada, sest tyhale kohale ja liivakaldale ehitatud loss on kerge kaduma. Seda ei tohi kunagi unustada, sest lapsed ehitavad sellele, mille lõime meie. Nii koduse asjakeste mõttes kui hariduse, suhtumiste ja oskuste mõttes, paksust rahakotist rääkimata. Soovin kylluslikku kultuurikihti meile kõigile. .......................... Ja sooja sydant valentinipäevaks, sest hingel pole iga ja sydamel passi!

Kuidas valida notarit?

Kas olulisem on  j2rjekorra pikkus? V6i on neil millegipoolest erinevad teenustasud, nagu energiamyyjatel v saeparandajatel? Ehk on nad hoopis tegevusaladele spetsialiseerunud? Aga 2kki on olemas hoopis selline asi nagu maine ja must minevik (nagu advokaatidel ja kohtut2ituritel)?
Minu teada on k6igil notaritel yhesugused p2devused ja nad k6ik peavad tegema teatud toiminguid samade hinnakirjade j2rgi sarnaselt riigiasutustele. Aga ma ei ole sugugi igap2evane notarikylastaja. Lihtsalt praegu on ootamas suht kallis ettev6tmine, mille ainsaks m6tteks on ennast riikliku v2ljapressimissysteemiga v6imalikult viisakatesse suhetesse s2ttida. Ja kuna mul on veel v2ga palju raha vaja p6hivarasse matta, pere kulutustest r22kimata, siis on iga p6hjendamatu makse v teenustasu t2iesti mittesoovitav.

Lill ja kelk

Yks pole ilus 6ieke, vaid toekas ronitaim ja teine pole talis6iduk, vaid kudumismasina mehhanism.