Sõnaseletusi poeemile kevadest, ning tiba mullajuttu

Sõnnikuga on, nagu on, ikka aeg-ajalt pikk-kõrvade ja muude loomade elamuid puhastada ning tegelda ka oma pere kuivpeldiku hinnalise energiarikka kraamiga. Lõunamaisena mõjuva päikese käes töötamine ja sportlik higivalamine kah ei ole meist kellelegi võõras. Kuid verevalamisega on keerulisem lugu... Mõni päev tagasi hakkas killukaevanduse nõlv varisema just siis, kui mul oli tarvis sealt alla astuda. Sellepeale ma kukkusin kogu keha raskusega vastu kaubiku rauast tagakaitserauda ja kärukonksu ning vasakule õlavarrele ja käelabale tekkisid tohutud sinikad ja sõrmed soovisid pigem surnud olla, jalgade tagasihoidlikumatest mustikatest rääkimata. Eks selliseid pisemaid asju juhtub ikka, kui väsimus suureks kasvab ja töövõtetega enam hoolas ei jõua olla. Musta maagiaga ma ei suhtle, sest pahad mõtted teevad mu enda haigeks, ei jõua sa niimoodi teistele inimestele kohutavat kurja tegema asuda, seevastu valge maagia (st alguses ebareaalsena tunduvad ideed, mitte päris nõiavärk) ja hea tahe võivad imesid teha, nagu mu elus korduvalt ette on tulnud. Muus osas ei hakka ma hyva lugejaga tähti närivaidlema, sest poeezia on kunzt, mis päriselust teinekord kauge kaarega ja yle võlli lendab. :) ................ Täna jälle võsa ei lõiganud ja teed ei ehitanud, hoopis hoolitsesin peenarde eest, majaesised said enam-vähem puhtaks. Aga yldpilt on siiski korratu niikaua, kuni läinudsygisel mullaparanduseks toodud puulehed kõdunenud pole. Eelmisel suvel ehitasin kõvasti iluaianduslikke peenraid laiemaks ning hoovitegemise ajal ylejäänud muld vajas lisaks orgaanilist ainest. Panin alla muruniidet ja kuivpeldiku-ainest, purustatud puuoksad jms, kihiti hoovilt kooritud mullaga, ning sygisel veel puulehti peale, sest mullaehitis vajus suve jooksul veidi kokku. Arvan, et mullal läheb piisavalt heaks saamiseks, st kuni vihmaussid ja muu loodus jõuavad kõik ained korralikult läbi närida, veel paar aastat ja mõnevõrra lisaaineid. Arvan, et praegu ei ole see oluline, sest hiljutine suurepere-ema ja tudengist-maainemiseks karjäär on mu seltsielu olematuks kuivatanud ning seega pole tarvis kylaliste silmailumeele riivamise pärast muret tunda. Selleks ajaks aga, kui valmivad saun ja tiik, töökoda ja pidumaja, kui on oodata inimesi ja rahvast, on kõik valmis ja maru hää ning kunagised kolepildid ja protsesside tegelik kulg on veel ainult mu enda mälus tasapisi tuhmumas. ..................... Tänane asjalik päev päädis rahutu hinge sõiduga Tartu Botaanikaaeda. Sealne peente mustrite vikerkaar on pregu ime-imeline, sa võid kauaks jääda nautima ärkava aia õrnu jooni ja habrast mitmekihilist kudet. Ma sattusin esimest korda sinna sellisel erilisel tärkamiseajal, kuigi olen käinud seal palju kordi elu uurimas nii varakevadel kui hilissygisel, suurest suvest rääkimata. Õnnelik mina. Veel paar päeva, ja tärkamise tabamatu muusika on asendunud suve rammusa kulgemisega, maad võtavad tugevad, igapäevased tavalised lehed, varred ja õied.