Vatine ja pilvine mõlgutlus

Nii, nagu ilm on udust paks, on ka mu pea täis arusaamatut mõttelagedust. Ma tunnen seda kogu kehaga, st palju häid mõtteid tekitab meeldivat erksust ja soovi mõnda neist isegi teostada, halvad ja valusad mõtted aga tekitavad valu ja soovi kägarasse tõmbuda ja kappi peitu pugeda. Viimastel aegadel aga on mõistuse mõtetetahvel aga kuidagi kummaliselt lage ja detailivaene, hobid ja kired tekitavad yksnes õrna virvendust, mitte aga ahnet tegutsemissoovi ja rõõmu liikumisest. Huvitav, kas niimoodi saabubki vanadus koos armsa altsaimeriga? Kurat, ma ei suuda isegi mitmesugust erialakirjandust lugeda ja keskendumisega on jama lugu. Võõrkeelse tekstiga harjumine võtab kahtlaselt kaua aega jne. ................................. Ilmselt on tegu pidevas tugevas stressis elamise ja pideva magamatuse tagajärgede, e kroonilise väsimuse ja vastava vaimunyristumisega. See on see, millepärast meil väga paljud keskealised inimesed enam uusi ameteid ei suuda õppida ega ole võimelised tegema muud kui ainult lihttööd. Ei logistikat, ei tehnikat-tehnoloogiat. Nooruse keerukad ja kallid hobid tuleb unustada ja keskenduda yksnes ellujäämisele ja hädapärasele toimetulekule, sest ka see nõuab põhjamaa oludes aastaringi nuputamist ja vaevanägemist. Kui sa just sotsiaalsysteemi kelgul ei liugle, linnatingimustes on toimetulek ja olme imeliselt kergeks tehtud, aga proovi sa midagi paljaste kätega täiesti nullist alustada kuskil maakohas. ................................... Sattus vale teeots, läheme veidi tagasi. Sinna kohta, kus väikeste laste vajadused ja naabruses ööpäeviti möllavate alkohoolikute tegemised normaalsetel inimestel töötada ega puhata ei lase. Ja pidev võitlusvalmidus kurnab samuti. Mu lapsed on jõudnud ikka, kus elementaarsete asjade yle vaieldakse vastu, õiendatakse õiendamise pärast. See ongi murdeiga - otsa on saanud mõnus väikelapseiga, kui aidati, anti, tehti ja kanti. Nyyd hakkavad tekkima järjest keerukamad ylesanded ja neid on järjest rohkem. Ja su asjad lähevad ysna halvaks, kui sa sugugi ei liiguta... Ma ei suuda pidevalt nõuda ja röökida, eeldan, et lapsel on endal ka huvi ja mõistust oma asjade ja tegemiste vastu. Yldiselt ongi, ja kerge torkimine tuleb ainult kasuks, kuigi PIDEVALT on vaja elementaarsete asjadega tagant sundida ja seapesadega tegelda. .............................. Aga iseenda suhtes ma ainult kerge torkimisega ei pääse. Tuleb olla endale ka ema ja isa eest, sest need tegelased omal ajal õpetasid mulle ainult vaikselt olemist ja sõnakuulamist, aga vaja on aktiivsust, ettevõtlikkust, uute ja hullude ideedega tegelemist, enda väärtuse pidevat meelespidamist ja teiste lolluse eest kaitsmist, pidevat uudis- ja õppimishimu ning igal juhul mitte arvestada iganenud sookeskse tööjaotusega, mis on paljudes peredes häda ja viletsuse põhjus nr 1. Ja oleks ka meil, aga omal ajal lasin paljud vanemate rumalad õpetussõnad kõrvust mööda. Ma oleksin aga kole ja ylekohtune, kui oma vanade juures kasvõi yhtegi head omadust ei leia. Isaga on jutt lihtne ja lyhike - temale tuleb tänulik olla oma olemasolu eest ja ehk on minus veidi alles kaasasyndinud ettevõtlikkust ja soovi hulle tykke teha, mida lapsepõlves kyll minust kui tydrukust hoolega välja roogiti. Koledat puudust tunnen ma suure majapidamise kerge ja andeka juhtimise õpetusest, sest kasvasin yles koduaresti tingimustes ega näinud kunagi, kuidas töötavad ja hoiavad majapidamist tublid taluperenaised. Mu ema tegi oma kindlaid asju, vaikis alati ja suhtles peaaegu alati ainult käskude kaudu, koostööd ega suurte asjade planeerimist, tegemisest rääkimata, ei olnud. Sellest on mul väga kahju, sest efektiivne juhtimine on hädavajalik nii pere ja kodu juures kui (tootmis)ettevõtte tegemistes. Aga emale aitäh kohusetunde ja visaduse eest, eriti suur tänu kannatlikkuse eest rasketest olukordadest läbikulgemisel, sest põgenemine ei ole lahendus, lahendamata probleemi seljakotti kannad sa ju kogu oma elu. Temalt oleks veel õppida korrektsust ja kannatlikkust peente käsitööde tegemisel. Ja õnneks ei tegelnud ta eriti näimisvajaduse ja särava sisutyhjuse arendamisega, pigem vastupidi. Ja aukartus tarkade raamatute vastu sai mu lapsepõlves alguse ka just mõnede ema raamatute juurest, mida hoiti riidekapis luku taga, et lapsed jumala eest neid ära ei käkiks. Loodan aga, et mu vanemate hirmud ja puudused jäävad sellesse aega, kohta ja tingimustesse, kust need tulid, uue aja võimalused on mulle andnud rohkem, kui mu syndimise ajal aimatagi osati. ............................. Kes nyyd ytleb, et tegu on mõttetute heijjetustega, see võib meie bussist maha astuda. Kes ei mäleta minevikku, ei suuda arvestada tulevikku. Mineviku kolikambris on virnas asjad, mida tuleb pidevalt korrastada ja aeg-ajalt ymber hinnata, et oleks, millega tulevikus head kaupa teha. Me vajame kultuurikihti, millele ehitada, sest tyhale kohale ja liivakaldale ehitatud loss on kerge kaduma. Seda ei tohi kunagi unustada, sest lapsed ehitavad sellele, mille lõime meie. Nii koduse asjakeste mõttes kui hariduse, suhtumiste ja oskuste mõttes, paksust rahakotist rääkimata. Soovin kylluslikku kultuurikihti meile kõigile. .......................... Ja sooja sydant valentinipäevaks, sest hingel pole iga ja sydamel passi!