Pärast lõunat

Äranäritud kuusekeste vahelt paistab päikeseke. 

Muruke on jälle imekiiresti yle kasvanud natuke.

Sygisese pööripäeva ajal kell 4 on juba suhteliselt õhtu.

Aga ma olen harjunud, et sellisel soojal ajal läheb päike 3 tundi hiljem looja. Veider ja naljakas on, kui loodusjõud ja -nähtused teevad tavapäraseid asju imelikult, keeravad sinu aja- ja ruumitaju natuke vussi. Justkui oleks ilusasse unenäosse sattunud, aga päriselus ei ole iial nii kerge, vaba ja armastatud olla. Ma siis naudin niisama seda kiirgavrohelist hilissuve, mõtlemata kõigele sellele, mis puudu. 😀

Vana sõbra ilmumine

Sygis on tulnud ja vaadanud mind nii ilusate suvesilmadega, et ma ei taha sellest ilma jääda ja tunnikestki toas jändamisele raisata. Päike paistab veel soojalt ja õhk on muinasjutuliselt kuldne. Kuldne ja värviliste varjudega, mis tuule käes õrnalt kõiguvad ja värelevad. Sama värvi, mis siis, kui ma alles siia maailma sattusin. Seda kollakat, mahedat valgust saab peaaegu käega katsuda ja sisse hingata, selles saab ujuda ja hõljuda, see embab sind nagu villane sall ja kutsub lendama. Ja sa peaaegu unustad, et ei oska lennata. Sinu ymber hõljuv hilissuvi haarab sind yleni ja teeb melanhoolselt rõõmsaks.

Minu jaoks on see rõõm suvelõpu kuldsest valgusest lahutamatult seotud yhe kindlat laadi kogu keha haarava õudusega. Varem oli see ära peidetud, kinni mässitud, kaetud teiste hädade ja õudustega, sekka ka õnne, armastust, tööd ja yleväsimust, sebimist ja segadust. Aga praegu ilmub see niimoodi eredalt ja kiuslikult just siis, kui mu elu esimesed imelise hilissuve mälestused, sest ilusaid õhtuid oli vaid mõni yksik, see kindlat laadi õudus oli paraku palju tavalisem, ma veetsin selle sees mitu aastat, see sai lahutamatuks osaks minust. Ma arvasin, et see peabki nii olema,  kuni juba täiskasvanud inimesena avastasin, et elus on ka muud peale pideva õuduse ja valu. Ikka igasuguseid häid tundeid avastasin ja sellest oli mõneks ajaks isegi kasu... paraku, aeg läheb edasi ja mu kaitsemehhanismid väsivad. Toredate ja vajalike asjadega päev ära katta ning tegutseda, tegutseda, tegutseda on kyll abiks, aga see kaitsekilp on ikkagi hõre, vana deemon on liiga tugev ja õudus istub alati valvel. See pole kunagi kuhugi kadunud ja see pole ravitav. Igasugu asjad, tegevused ja rõõmud aitavad selle korraks kuhugi vaiba alla pista, aga siis saab rõõm läbi ja õudus on jälle tagasi.

Ma peaksin praegu väga õnnelik olema, sest paljud asjad on palju vähem halvasti kui nad iial on olnud, aga paraku mind kogu elu saatnud õudus pole enam noore inimese jõuga kinnimätsitud ja ärapeidetud õhkõrn ähmane värelus mingi päästik-asja või olukorra peale, see on muutunud tugevaks, selgelt äratuntavaks, painavaks ja häirivaks igapäevakaaslaseks, selle vastu pole rohtu ega ravi. On ainult 1 viis see lõpetada - mina pean ise otsa saama. Ma ootan, vajan ja tahan loo lõppu. See painaja ei kao ega lõpe, see leeveneb, et järgmine päev tugevamana tagasi tulla. Ja ma mäletan selgelt oma lõppematuid ylivalusaid õudusi ja kangekstegevaid ahastusi, mul on, mida oodata.

Siiani pole ma sellest Oma Põhiainest ja Ylimast Essentsist kellelegi rääkinud, sest kunagi selgus, et teistel sellist Asja ei ole ja nad satuvad segadusse ning muutuvad kurjaks ja põlglikuks, kui neile kirjeldada midagi nii teistsugust ja ilmselt äärmuslikku. Aga minu jaoks on see koorem, millest tõesti väga tahaks lahti saada.

Pildil 1 särav asjake, mis on alati ja igas olukorras ja seltskonnas minu jaoks lõpmatu öise õuduse vallandaja. Soe oranž suvelõpukuu keset tumenevat taevast.

Ikka veel on õudne.

Naiselikku ajaviidet

Ikka tuleb vahest kodu kaunistada, või siis koristada. Iga õige naine kaunistab ja koristab. Muuhulgas pygab hekke. Kuusekesed on meil kyll veidi ylekasvanud,  aga sellest pole midagi, tööriistad avitavad. Yks puu päevas pygada on kahjuks vähe, aga antagu andeks, mina rohkem tõesti ei jõvva. Isegi koos abimeestega ei jõvva, issanda päike läheb enne looja, vt illustratsiooni. 

Kypseb

Hakkasin juba kevadel igasugust tegema. Tegin terve suvi otsa. Iga jumala päev.

Täna hommikul selgus, et natuke palju sai.

Täna ma ei saanud, ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud.

Päev otsa vedelesin, lamasklesin, pikutasin, puhkasin.

Õhtu jõudis ootamatult. Kere keskkoht läks suurest vedelemisest hõredaks, mõtsin kasvukast 1 tomati võtta. Ma ei käi seal päris iga päev. Seega juhtus, et kavatsetud 1 tavalisele tomatile lisaks leidsin meetri kurki ja kampsihõlmatäie muid mitmevärvilisi ja erikujulisi tomateid. Ma olen korralike tomatipuude kasvatamiseks liiga hõivatud ja kaootiline isiksus olnud, seega ajal, mil korralike perenaiste kasvukad on juba tyhjaks tehtud, koristatud ja väävlisuitsutatud, on minu ylekasvanud asutuses pidu alles algamas. Ei mingit ontlikku istekohtadega kontserti, kus igayhel oma koht, igayhelt täpne annus kultuuri ja saaki, vaid ylevoolav, liigiliselt mitmekesine, läbisegi põimunud ja ootamatusi täis rockfestival. Ma saan seal veel mitu korda käia ja aina yllatuda.

Täna olen natu tõbine, puhkan nii, nagu kaua ei ole puhanud,  aga juba homme torman pooleliolevate tööde juurde tagasi ja muuhulgas võtan kasvukasse kaasa piisavalt suure ämbri. Kaua see kultuuriasutus enam ei õilmitse, ööd on juba jahedad.

Ja hommikud on kylmad ning märjad. Näete?

Põletaja õhtulaul

Aiatööde ja hekkide pygamise käigus jääb ikka igasugust yle. Mul on praegu hädasti vaja kergemaid töid, võtan siis saunasuurusest hunnikust ja asetan tillukesse lõkkesse, et suure syytamisest tulekurja ei synniks. Õhtu on õkva imeliselt ilus, rõõsa ja rõmantiline. Ja kogu maailma kõige ilusamad mehed laulavad ja mängivad mulle otse kõrva sisse.  Elu on ilus, vähemalt täna, vähemalt siin.

Sääsed rikuvad veits pidu. Ka neil on suvi, kurat.

Metsaelu

Jõledad putlased on meil mitmeid Pätsu-aegseid kuuski ära tapnud. Täna võtsin 4 tykki maha ja viilutasin, väsimus tahab är tappa. Ei ole ma enam noor saemees jah. Õnneks on lapsed juba nii suured, et neid saab oksakest tassima panna, muidu peaksin oma jõuvarude ja muude tööde nimekirja juures päevas 1-2 kuusekesega piirduma, ja siis kestaks see hekipygamine vabalt jõuludeni.

See oleks siis väike soojendus enne päristööd. Emamõisas ootab meid veel hulk surnud kuuski. Pätsu-aegseid, tiblade pyssikuulide ja pommikildudega.

Kuradi jyraskid. 

Hyva lugeja rõõmuks kurb vaade rea kõige suurema kuuse alt. Selle puu jaoks on vaja Õiget Tuult, muidu jääb ta naabri okstesse rippuma ja seda ma kyll ei taha.

P.s. see JÄIGI naaberpuude kylge rippuma. Keeras ennast suunava lõike kiuste soovitud sihist 160° päripäeva, rippus ja irvitas, kui ma teda peentes kõrgkoreograafilistes asendites viilutasin ja kergendasin. Lõunaks oli tehtud, aga rohkem ei jõudn ka.

Täna on mul väike yleväsimus ja halb, otsin lõbustusi. Hommikul lugesin läbi 2 ahjuehitamise raamatut, õhtul tahaks midagi veel lõbusamat teha. Kurja, isegi pille mängida ei taha, see ei ole piisavalt lõbus. Ideid?

Mänguelu

Ykspä käisin reisimas ja nägin palju imeasju.

Viljandis. 

Ma polnud elu sees varem Viljandis jalutanud. Imestasin lossivaremete mahtu, maastiku imelisi iseärasusi ja vanalinna nunnusust. Ja masendavat asjaolu, et selles kahtlemata kultuurses linnas ei ole pillipoodi. (See ...koht, kuhu guugel mind juhatas, kujutas endast paari ruutmeetrit juhtmeid ja nipetnäpet muidu muruniitjaid pakkuvas poes.) Seega reisisin edasi.

Tartu.

Sealt saab alati midagi. Tartus on vähemalt 3 pillipoodi.

Mul oli esimest korda elus normaalne kleit seljas ja täiesti ootamatult sain kogeda beauty privilege'i, sest muidu kyllaltki kalleid pille lubati täiesti nägusid tegemata lahkesti proovida, seletati ja soovitati, ja väljavalitud isendi hinda lasti hea kunde jaoks natuke allapoole. 

Midagi sellist pole ma elus varem kunagi kogenud.

Trumme ostes, näiteks (teisest poest), oli poeonu ysna kuri, sest muusika ja ilusad pillid ei ole ometi koledate vanamuttide asi. Siis leebus, kui ma ytsin,  et ostan ära ja tõstan kohe peale, buss on ukse ees. 

Teiste pillide hangitsemisega pole lugu parem olnud. Ma olin vale kunde nende kauba jaoks, aga minu raha oli õige.

Aga mis tähtsust sellel on. Nemad on seal, mina olen oma armsate pillidega siin. Ja meil on hea.

Kolmanda mängu järel vahetasin uuel kitarril keeled ära. Mul on konkreetne ettekujutus pilli kõla suhtes ja praegu moes olevad pillide tehaseseaded mulle väga meeldida ei taha. See on järjest juba teine akustkitarr, millel ma kohe keeled ära vahetasin, nende väsimist ootamata. Oli põhjust ja oli ka tulemus. Neljas mäng uue pilliga oli juba väga rahuldustpakkuv ja ilus.

Helil ja helil on vahe. Ma ei taha seda kimedavõitu minu jaoks õudse maiguga seinakellatininat kitarri lauluhääles, vaid sooja, selget, ymmargust heli, nagu kuusest kaane ja mahagonist kerega pillid peavad tegema. SEE heli hakkab ka minu sees kõlama ja parandab nii mõndagi. Ja lugu tuleb pilli seest täiesti iseenesest. Ma suudan seda, ma olen elus!!! Aga mitte alati pole see nii olnud. Muusika kui ravi avastasin ma suhteliselt hilja ja täiesti juhuslikult. Ja see töötas, see oli Minu Aine.

Ravi kestab, me jätkame.

Ma ei saa kunagi terveks, aga see hoiab mind elus.

Ärgu mõeldagu, et ma suudan omi laule vaimustunud rahva ees kaunil häälel ja osava pillimängusaatega ette kanda. Inimesed on minu jaoks eluohtlik nähtus ja nii intiimset asja nagu minu oma laul ei tohi nad iial kuulda.

Proovisin kunagi, neile ei meeldinud. Ma tajusin seda põlgust oma turjakarvadega. Läksin lukku ja muutusin nähtamatuks, olin mitu päeva haige. Ja mitte yks kord. 

Erandeid polnud.

Ma ei jätnud siiski mängimist. Kui ma olin avastanud, et muusika endas vabalt voolama laskmine on väga hea ja pakub enneolematut kergendustunnet, ei tahtnud ma seda enam jätta. Mis siis, et mulle oli õpetatud, et ma ei tohi midagi tahta ja mul ei tohi mõtteid, tundeid ega tahtmisi olla. Laulud st viisijupid ei olnud tunded ega tahtmised, vaid loodusjõud, neid oli ka lihtne peidus hoida,  ja keegi ei saanud mulle neid keelata ja salajaste, aga väga suurte varanduste eest karistada ega neid ära võtta. Ma olen alati helides ja viisijuppides mõelnud, nyyd tulevad juba ka pikemad lood, mõnikord lasen ma neid jalutama, selleks ongi pillid vajalikud.  Teiste reaktsioon ei ole selle juures mulle enam oluline, see on nende oma asi. Teised ei saagi ju näha midagi  mis on minu sees. Sorri, kui väljapoole paistev teile ei meeldi, see ei ole minu probleem. Ma ei tee laule selleks, et tähelepanu saada, need laulud on teisest ainest ja põlevad teisel kyttel. Nad tulevad MINU seest. Seda muusikat on vaja mulle. See hoiab mind elus. See ongi mina.

P.s. beauty privilege'i nali pole md rahaliselt reaalne. Pillide hindades on tihti natuke õhku sees ja kindel ostja saab kysimise peale ikka kindla protsendi soodukat. Varem olin ma teatud Tartu pillipoodides "no hea kyll, see tyyp ostab pea alati midagi, las proovib rahus". Nooremad poepoisid seda ei teadnud ja yritasid norida, siis ma rõhutasin, et soovin pilli või pedaali OSTA. Antud pilli ostmine toimus kuu lõpupoole, linn oli inimtyhi ja poodidel käive nullilähedane. Loomulikult võetakse siis ka vanakuradi enda käest raha vastu. 

Muide, praegu käin ma Tartus nii harva, et selle piduliku syndmuse jaoks tuleb erilised riided selga panna ja nautida haruldast päeva. Kuna mul pole enam endist mind kukil, kogen paljusid asju teistmoodi ja paremini, sh kohtlemist. Tartu ei mäleta mind enam ammu, aga minul on ikka hea. Muidugi päris inimeseks ei saa ma kunagi, selleks on liiga palju puudu või puruks. Õnneks on säilinud räbalad piisavalt värvilised.  Minu vaates, seestpoolt.