Vana sõbra ilmumine

Sygis on tulnud ja vaadanud mind nii ilusate suvesilmadega, et ma ei taha sellest ilma jääda ja tunnikestki toas jändamisele raisata. Päike paistab veel soojalt ja õhk on muinasjutuliselt kuldne. Kuldne ja värviliste varjudega, mis tuule käes õrnalt kõiguvad ja värelevad. Sama värvi, mis siis, kui ma alles siia maailma sattusin. Seda kollakat, mahedat valgust saab peaaegu käega katsuda ja sisse hingata, selles saab ujuda ja hõljuda, see embab sind nagu villane sall ja kutsub lendama. Ja sa peaaegu unustad, et ei oska lennata. Sinu ymber hõljuv hilissuvi haarab sind yleni ja teeb melanhoolselt rõõmsaks.

Minu jaoks on see rõõm suvelõpu kuldsest valgusest lahutamatult seotud yhe kindlat laadi kogu keha haarava õudusega. Varem oli see ära peidetud, kinni mässitud, kaetud teiste hädade ja õudustega, sekka ka õnne, armastust, tööd ja yleväsimust, sebimist ja segadust. Aga praegu ilmub see niimoodi eredalt ja kiuslikult just siis, kui mu elu esimesed imelise hilissuve mälestused, sest ilusaid õhtuid oli vaid mõni yksik, see kindlat laadi õudus oli paraku palju tavalisem, ma veetsin selle sees mitu aastat, see sai lahutamatuks osaks minust. Ma arvasin, et see peabki nii olema,  kuni juba täiskasvanud inimesena avastasin, et elus on ka muud peale pideva õuduse ja valu. Ikka igasuguseid häid tundeid avastasin ja sellest oli mõneks ajaks isegi kasu... paraku, aeg läheb edasi ja mu kaitsemehhanismid väsivad. Toredate ja vajalike asjadega päev ära katta ning tegutseda, tegutseda, tegutseda on kyll abiks, aga see kaitsekilp on ikkagi hõre, vana deemon on liiga tugev ja õudus istub alati valvel. See pole kunagi kuhugi kadunud ja see pole ravitav. Igasugu asjad, tegevused ja rõõmud aitavad selle korraks kuhugi vaiba alla pista, aga siis saab rõõm läbi ja õudus on jälle tagasi.

Ma peaksin praegu väga õnnelik olema, sest paljud asjad on palju vähem halvasti kui nad iial on olnud, aga paraku mind kogu elu saatnud õudus pole enam noore inimese jõuga kinnimätsitud ja ärapeidetud õhkõrn ähmane värelus mingi päästik-asja või olukorra peale, see on muutunud tugevaks, selgelt äratuntavaks, painavaks ja häirivaks igapäevakaaslaseks, selle vastu pole rohtu ega ravi. On ainult 1 viis see lõpetada - mina pean ise otsa saama. Ma ootan, vajan ja tahan loo lõppu. See painaja ei kao ega lõpe, see leeveneb, et järgmine päev tugevamana tagasi tulla. Ja ma mäletan selgelt oma lõppematuid ylivalusaid õudusi ja kangekstegevaid ahastusi, mul on, mida oodata.

Siiani pole ma sellest Oma Põhiainest ja Ylimast Essentsist kellelegi rääkinud, sest kunagi selgus, et teistel sellist Asja ei ole ja nad satuvad segadusse ning muutuvad kurjaks ja põlglikuks, kui neile kirjeldada midagi nii teistsugust ja ilmselt äärmuslikku. Aga minu jaoks on see koorem, millest tõesti väga tahaks lahti saada.

Pildil 1 särav asjake, mis on alati ja igas olukorras ja seltskonnas minu jaoks lõpmatu öise õuduse vallandaja. Soe oranž suvelõpukuu keset tumenevat taevast.

Ikka veel on õudne.