Kypseb

Hakkasin juba kevadel igasugust tegema. Tegin terve suvi otsa. Iga jumala päev.

Täna hommikul selgus, et natuke palju sai.

Täna ma ei saanud, ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud.

Päev otsa vedelesin, lamasklesin, pikutasin, puhkasin.

Õhtu jõudis ootamatult. Kere keskkoht läks suurest vedelemisest hõredaks, mõtsin kasvukast 1 tomati võtta. Ma ei käi seal päris iga päev. Seega juhtus, et kavatsetud 1 tavalisele tomatile lisaks leidsin meetri kurki ja kampsihõlmatäie muid mitmevärvilisi ja erikujulisi tomateid. Ma olen korralike tomatipuude kasvatamiseks liiga hõivatud ja kaootiline isiksus olnud, seega ajal, mil korralike perenaiste kasvukad on juba tyhjaks tehtud, koristatud ja väävlisuitsutatud, on minu ylekasvanud asutuses pidu alles algamas. Ei mingit ontlikku istekohtadega kontserti, kus igayhel oma koht, igayhelt täpne annus kultuuri ja saaki, vaid ylevoolav, liigiliselt mitmekesine, läbisegi põimunud ja ootamatusi täis rockfestival. Ma saan seal veel mitu korda käia ja aina yllatuda.

Täna olen natu tõbine, puhkan nii, nagu kaua ei ole puhanud,  aga juba homme torman pooleliolevate tööde juurde tagasi ja muuhulgas võtan kasvukasse kaasa piisavalt suure ämbri. Kaua see kultuuriasutus enam ei õilmitse, ööd on juba jahedad.

Ja hommikud on kylmad ning märjad. Näete?