Kokajuttude õrn kaja

Väga mitmes plogis on viimasel ajal inspireerutud toidust ja sellele kuluvast rahast. Kuna söömine kuulub absoluutselt igasuguse elustiili juurde, on mul olnud nii kokanduslikus kui ka antropoloogilises mõttes harivaid hetki hoopis teistsuguses keskkonnas elavate inimeste söögijutte lugedes, ja mida rohkem ma neid jutte lugesin, seda rohkem ja eredamalt tekkis meditsiiniliselt valgustavaid hetki - ahhaa, inimesed elavadki nii kergesti ja tervesti ning on ilusad ja rõõmsad juba ainult sellepärast, et söömine ei tee neid uimaseks ja haigeks, vaid annab jõudu ja kytet! Päriselt! Ma olen kogu elu arvanud, et pärast söömist peabki sul kere raske olema ja syda läikima. Ei, ei pea, nagu eelmise aasta augustis juhuslikult selgus. Muutsin yhe naistearstilkäigu järel oluliselt oma toidukappide sisu ja tervis hakkas ootamatult kiiresti paranema. Kahjuks viitsisin ma sellest ainult päris alguses natuke muljetada. Millalgi talvel tegin oma elustiilimuutusest esimesi järeldusi ning arutlesin sel teemal. Täna hästi ei jaksa, sest suvi on olnud veits tormiline ja tänane päev oli samuti päris sebimistekyllane. Kardetavasti ei jaksa ma pikemalt ja kenamalt kirjutada enne, kui november maha tuleb, sest kui ma just ei maga, siis torman õues ringi ja teen 15 asja korraga. Ja iga jumala päev ma kokkan ning söön. Ja inspireerun igast ettejuhtuvast infokillust, söögikoha menyyst, kellegi jutust, laste nõudmistest ja pakkumistest. Ja ma võtan ained ning hakkan neist laulu kirjutama. Söögi valmistamine ei ole lihtsalt tuim asjade lõikumine,  segamine ja kuumutamine, pläts-pläts-valmis. See on värvide, lõhnade, faktuuride, tekstuuride pidu. See on ainete omavaheline koostöö ja järelmõju, töö käigus tekkiv täiesti uus aine, liikumine, värvumine, muundumine. Ma naudin seda muundumist ja kunstiteose syndi. Iga jumala kord, mida ma ka ei tee. Kahjuks ei ole mu stammtoitude nimekiri väga pikk, sest muu elu nõuab oma osa. (Hyva lugeja võib eespool lingitud vanematest postitustest selle kohta uudisasju leida.)

Yldiselt on publik nende teostega rahul. Jätkan.

Hyva lugeja rõõmuks päikeseline pilt minu salatikasvandusest. Maakal on ju igasuguseid kapsaid ja peenraid. Kevadel tekkis yhte peenrasse miski rooma salati seemik. Lehed olid alati kibedad, aga õied seeeest imelised. Las kasvab, ilus lill.

Rauast asjad

Ma siin tegin erinevaid asju ja tundsin ennast natukene halvasti. Kuna perearst on kaugel ja päeviti ei ole mul aega telehvoniga lobiseda, siis kasutasin alternatiivmeditsiini abi. - Toktor Kuugel teatas, et mul on suur rauapuudus, ja et olgu nyyd iga päev rauatoidud laual. Kes olen mina, et temaga vaielda. Kunagi, kui mul oli kombeks tihti synnitada, kuulus asja juurde ka rauapuudus, seega on see vana tuttav. Nii ma siis veedan hilisõhtut, lamasklen voodis, vaatan internetti ja näksin rauda.

Mu autol on ka rauapuudus. Viimasel ajal ei julge ma temaga pikemaid jahilkäike teha kui ainult koduseid maakondlikke radu pidi, no et oleks odavam vajadusel kojuvedu tellida. Täna vahetasin ära jupi, mis mõnda aega koledasti vigisenud oli, aga yhe rihma paikapanemise ajal selgus, et siit ja sealt on veel vaja paigata, vahetada, remontida ja juurde panna. Eks meie kliima on palju kurja teinud nii mulle kui ka mu vaesele autole. Mina olen pealtnäha terve, aga autol on paar uut auku. Auto heaolust oleneb meie eluolu, seega tuleb pereliikme heaks pingutada. Sõna otseses mõttes, transpordivõimekus on tähtsam kui minu isikliku p3rse probleemid.

Uus ravum, see, mis mulle uue pea tegi, on põnev. See laseb mul keskenduda ja oma 3-4 tundi enneolematult rahulikult ja ilma peas kajava röökimiseta tööd teha. Ma nimelt olen kogu elu võidelnud minu sees karjuvate ja sõimavate deemonitega, sest mu elu algaski pideva karjumise ja sõimuga, mis jäi mu sisse kajama kogu eluks. See lõi õhkkonnad, kujundas väärtussysteemid ja näitas kätte elutee.  ALATI, kui ma midagi tegema hakkan, kajab kõrvus väga kindlat laadi sõim. See ei ole iial kuhugi kadunud ja mitte miski ei ole seda kunagi vaikima saanud. Õppisin kyll varakult sellest peaaegu et yle olema, seda võimalusel eirama ja sellest justkui sõltumatuid otsuseid langetama, aga vaikust ei saanud mitte kunagi. Alati kajas mu sees kriitika, vihkamine ja põlgus, sellest vaba olen ma ainult unenägudes ja yldnarkoosis. Aga nyyd, ole sa lahke, saan ma rahus yhte asja teha, ilma, et keha sygeleks ja kipitaks põgenemissoovist, ja pea ning turja ymber kumiseks hall teravate servadega sõimupilv. Olen synesteetik ja mul tekib tihti asju tehes mitut meelt haarav elamus, ja midagi uut tehes jääb alatiseks see esimese katse elamus täpselt sama tunde ja tunnetusega meelde, seda ymber ei tee. See mõjutab valikuid, tahad või ei. Absoluutselt kogu elu, iga väike asi on sul ju kunagi selgeks õpitud, keegi on seda sulle õpetanud. Sulle näidanud, seletanud, rääkinud, eksole. (Sardooniline irve) Ja kujutage ette, ma suutsin sellega elada 48 aastat, ilma päris hulluks minemata. Mul pidi vähemalt puust pea ja rauast syda olema. 

Siin ja praeguse asjade seisu juures on sellest palju abi.

Ja nyyd juba paar kuud on päevas paar sellist tundi, kus seda alatist õudust õhus undamas ei ole! Päris mõnus on niimoodi mingit tööd planeerida, ja kujutage ette, isegi teha. Täna õnnestus ilma sõimudeemoniteta autot parandada. Isegi mootori all avanev vaatepilt ei suutnud seda õnnetunnet ja rahu rikkuda. Õhtupoole muidugi muude tööde käigus väsisin ära ja endine olukord taastus, aga põnev on ja mõtteainet jätkub kauemaks. Selliseid lahendusi ja ideid tekib, mille peale iial ykski spetsialist ei ole tulnud ega osanud suunda näidata. Kindlat laadi vaikus laseb selgemalt ja kiiremini mõelda. No tõesti uue pea tunne.

Ja mul on isegi sõpru tekkinud. Lõikan hoovis palgijuppi, keegi tormab niisama mööda, teine lendab ligi, istub õlale. Mõni neist on suurem ja turskema olemisega,  teine väheldasem ja värvilisem, nagu see kindakallistaja siin. Ma väga harimatu, ei tee põrnikal, sitikal ja sikul vahet, yhed majanäksijad kõik. Ja neid on sel aastal PALJU.