Midagi ilusat sekka

Hyvale lugejale mõeldes tuleb kirjutada mitte ainult Asjadest, Nigu Nemad On, vaid ikka ka kenasid asju, lugusid lilledest, muusikast, lõunamaareisist, armastusest. Aga palun! Siin see kõik on, yhelainsal sisurohkel pildil mu kevadise kyttepuude kuivatamisriida kaunist tagaservast! (Hetk enne vihma jõudsin pojaga selle riida siiski kinni katta.)

Sest oma 27 asja vahel ringijooksmise ajal läheb meelest ilusamaid lilli pildistada, kuigi nad pakuvad vahepeal kulgemisradade ääres väga hõrke silmailuhetki, vaatan ja ahhetan, aga siis kappan v kooberdan edasi. Muusika pole midagi vähemat kui loodusjõud, see on Aine, minu jaoks yliloluline aja, ruumi ja mõtete korrastaja, jõu andja ja hinge toitja, aga kes siis nii enesestmõistetavast asjast nagu nt hingamisest kirjutab, eksole. Lõunamaale reisida ei ole minul vaja, ma ELANGI tõelisel lõunamaal oma džunglikanade, tomatite, tyrgi ubade ja taipärase köögiga. Ja seda kõike saab ainult armastada. Jäägitult ja järeleandmatult, ja see kõik armastab mind ka, tunnen seda oma kontides. Ja see miski ei kiusa mind, ei tujutse ega mängi mingeid rollimänge, nagu "normaalsetel" inimestel kombeks on, et need "normid" ja "rollid" neile kurku kinni jääks.

Täna sadas yle väga pika aja vihma. Panin yles rea mördivanne ja vihmaveerenne. Rennid peaksid normaalsetel inimestel majakatuse kyljes olema, aga viimane normaalsus, nagu ka mainitud vihmaveerennide ostmine, jäi minust sinna 4-5 aasta ja mitme hirmsa peavaluga puukborrelioosi taha ja praegu ma kasutan neid niisama kokkupandavalt ja lahtivõetavalt koos mördivannidega, töötab kyll. Ma ei kavatsegi ennast KA SELLE asja/tegemata töö suhtes syydi tunda, sest inimese päev ei ole ju kummist. Oleme aus, tööd tuleb tegija jõuvarude suhtes tähtsuse järjekorda panna ja ka mu jõuvarud pole kummist. Hyva lugeja Lendav kirjeldab teda pidevalt saatvat sundi v tunnet, et mis tööd sa ka ei tee, ikka ja alati on sees näriv ja maadligi vajutav syytunne, et tegelikult peaks MIDAGI TÄHTSAMAT tegema, mitte seda, mida sa just praegu teed... ja isegi, kui hakkad seda Midagi Tähtsamat tegema, hakkab varsti uuesti närima, et nää, mina plätserdan siin, aga peaks Midagi Tähtsamat tegema... ja nii lõpmatuseni... Ma võitlesin selle deemoniga palju aastaid ja sellest ning mitmest teisest painajast vabanesin, huvitav-huvitav, koos gluteeni mahajätmisega. Olgu öeldud, et selleks tuli ennast ka kõigist naabritest, eriti just naabritest, koolikaaslastest, kolleegidest, muidu tuttavatest, sugulastest, eriti just sugulastest vabastada... Loodan, et nad ei tule enam iial tagasi. Plogipidajad on veidi teine seltskond, nad on väga kaugel ja näevad minu valdusi ainult läbi kymne filtri, täpselt nagu mina nende omi, ja me kõik oleme sellega õnnelikud.

 Aga jah, ilus vihm, väljas on kõik märg, mul siesta, lõunasöök, järgmise mingi töö jaoks puhkamine ja niisama märgutamine. Aknad ja tekstid vilguvad, mõtted ja metaandmed jooksevad, ma ei saa neid iial kinni. Aju protsessib, aga kere peab lõunat. Ravum töötab, ta ei lase ylekoormatud protsessil riistvara töövõimetuks muuta, riistvara läheb varsti vanakraami sorteerima. Lamasklen natuke veel oma tõbisevõitu selja paranduseks ja mõtlen, kuidas oma uuele peale systeemset korraloomist õpetada. Sest kui niimoodi täiesti kogemata on kätte antud uus eluvõimalus, kark, loteriivõit, avanenud uks, siis tuleb seda ju ometi kasutada ja sellest sisse astuda. Selle uue ukse taga on palju päevavalguse kätte sattunud vanakraami, kõik see minu sees ja ymber olev segadik ja kaos peavad korda saama... kuidagi. Aga jälle, eelmise posti valguses tuleb öelda, et lihtne see pole, mul on ajus mitmed asjad ikka täiesti puudu ja need tuleb tyhjalt kohalt ise endale kasvatada. Võib-olla ei kasvagi, ma ei tea veel. Meie peres on ju juba inimesi, kes ei saa igapäevaelu asjadega ise hakkama, aga nad ei saa ka sellest aru, mis valesti on. Ma saan aru, mis on valesti, aga asjade parandamise jaoks tuleb kõigepealt ennast korda teha. Mis systeemsust ja majapidamist puudutab, siis on mul selles valdkonnas 1 väga võimas eeskuju, kes paraku on keskmisest inimesest mitmekylgselt ja 3x võimekam ja mina saan ainult tema jalajälgi imetleda. Jah, pr AlGusti, Sinu otsa vaatan praegu.