Päikesekuivatatud pärismaalane

Ilm on soe.

Või natuke isegi liiga soe. Päike on õrnale lõunamaa loomale e mulle mõnus, aga miskipärast ei jaksa ma sellesama kalli päikese käes enam palju nt puid riita panna, vee tassimisest, maa kaevamisest või kivade veeretamisest rääkimata. Eks ma siis teen midagi muud, mängin veevärgiga või rohin tomateid või sordin pesu või istutan tyrgi ube või.

Palav on, no ei jaksa yhe asja juures pysida. Pagan, ma PEAN nyyd minema seda, ja möödaminnes toda kolmandat asja ka tegema.

Ja ei mingit korda ega sisteemi, ärge isegi unistage.

Mis ma ytsin!

Hypik ma olen ja hypikuks jään. Ykski imeline ravum ei võta minult ära lapsepõlves kogetud ohtraid peapõrutusi, Surma Taevast, surmahirmu- ja piinamiskoolkonna pedagoogika abil imelikuks lapseks kasvamist ja muid asju, mis normaalsetest inimestest juurvilja ja/või joodiku teevad, aga minust rahvamuusiku, ei anna imeliselt mulle võimeid, mida mul ajus absoluutselt pole, nt kannatlikkust, pysivust ja korralduslikku geeniust, ei lapi mu räbaldunud keha ega imelikku matemaatikat täis mõistust, ei anna mulle ebanormaalselt alanud ja õudselt kulgenud elu asemel midagi muud (kuigi vahepeal juhtus kogemata justkui loteriivõit minu Viimasesse Peatuspaika jõudmise näol), ei kustuta ega asenda, vaid laseb kõigel eelnenul särada ja selgelt meeles pysida, kuid oskus sellest kõigest järeldusi ning oma parimaid valikuid teha olid paraku juba enne olemas, nyyd tuleb nautida nende valikute tulemusi. Õnneks on igasugu õudustest ikka päris mitu aastat möödas, teravaid tundeid erinevate päästikute peale tekib harva ja praegu tuleb mõni väga ammune asi meelde kogemata - näiteks ma mäletan, kuidas mu kaelaluu valutas,  syda oli paha ja kogu keha undas, surises ja kipitas (pärast tavalist korralikku raputamisega peksuseanssi, need on mu elu esimesed ja paraku suhteliselt ainsad väikelapseeamälestused) ja nii vastik oli ennast liigutada, justnagu praegu, ainult kael ajab pilli, keha ei kipita nii kõvasti, see on yleväsimusest tekkinud libavalu.  Või kuidas ma pärast mitmepäevast mälukat olin äkki keset õue ja imestasin, et oo, hommikust sai õhtu, päeva ei olnudki vahepeal, kes ma olen, kes on need hiigelsuured inimesed, kus ma olen ja kuidas ma siia sain? Need on veel ilusad lood, enamus nii kenad ei ole, ja paraku olid need ainsad, mis mul olid ja mida ma teadsin, mitte midagi muud lihtsalt polnud olemas. See kõik ei kao niisama kuskile ära, see on alati osa minust ja sureb koos minuga, mitte enne. Ma saan täiesti aru, et see on ebatavaline, ju siis tuleb mul kummikeksu ja jäätise peal yles kasvanud ylejäänud inimkonnale tõesti lõplikult hyvasti öelda, pärast paljusid ebaõnnestunud suhtluskatseid peab tunnistama, et tegu on tsivilisatsioonide ja väärtussysteemide erinevustega ja neid paraku yletada pole võimalik. 

Ravumit ei võta ma iga päev, vaid ylepäeva, fyysilised kõrvalnähtused kipuvad kumuleeruma ja ma pean oma keret õrnalt kohtlema, sest seda läheb iga jumala päev vaja. Kusjuures see rohi kyll RAHUSTAB mind, justkui paneks ylekoormatud arvutil mõned liigsed aknad kinni ja aitab hetkel olulisele tegevusele keskenduda. See on täiesti uus ja enneolematu, sellist myravaba keskendumist ja ilma segajateta KERGET ning kiiret mõtlemist pole ma elus kunagi varem kogenud muidu kui ainult hetkedel enne yldnarkoosi. Mul tekkis seega mõte, et see ravum võib teatud tingimustel aidata nt peapõrutustega inimestel aju normaalsemalt tööle saada, võib-olla kuskil seda selleks isegi kasutatakse. Aga kurat, see teeb mu silmadega asju. Minu hulluarst kahjuks ei syvene kunagi sellesse, mis ma räägin, seega tuleb järgmine kord silmaarsti paberitega teda kylastama minna. Muidu ei näe ma sygisel enam munagi. Mu uus pea võiks ikkagi oma põhiylesannetega hakkama saada - näha, kuulda ja mõelda, poolikud lahendused kahjuks ei sobi.

P.s. täna yritasin laule kirjutada. Tundeid ja mõtteid oli mitu, aga ylikõva vait olemise dressuur hakkas mitme teema juures esimese salmi juures karjuma ja ma loobusin. "Ära jumala eest räägi, mida sa mõtled, hoia oma tunded endale, raisk.". Aga tuli välja laul sellest, kuidas laulukirjutamine ei tulnud välja. Homme asetan selle lauluplogisse ka, praegu ei viitsi pabereid otsima minna. Mängin paar napakat moblamängu ja siis elan oma teist, paremat elu unenägudes. Mul ongi seal justkui terve elu kindlate kohtade ja inimestega, ma ei jõua ära oodata, kuni lõplikult sinna saan.