Ma ei tea kohe, millest alustada, millisest mõttest haarata, kuhupoole joosta, mille yle vinguma asuda või siis lopsakalt kiita. Kere tegeleb õhtase laisklemisega, aga pea ei taha veel tööpäeva lõpetada. Laulukirjutamise läpparit kapist koukida aga ei viitsi, ja järele mõeldes ei ole ju midagi absoluutselt vältimatult ylitähtsat öelda ka. Kõik 10 muidu hääd mõtet nygivad korraga silma ees ja ajavad telo ekraani toksiva 2 näpuga kirjutusseadme umbe. Ja nende taga kargleb tasakesi veel 20 peenemat voolimist vajavat ähmast tunnet. Aga seda dynamiiti, et vaat SELLEST ma nyyd kirjutan, no ei tule. Selline tasapaks madalrõhkkonnatunne.
Ah mis, panen parem yhe täiesti asjassepuutumatu vanaisa 100-aastase kasuka pildi. Ja siis otsin villased sokid välja.
Keda kõike see kasukas kunagi soojendanud on, mõtlesin, kui pilti nägin. Meest kellel see õmmeldi, tema pruuti, on ehk jahedas toas laste jalgasel olnud.
VastaKustutaAsjade ajalugu on teinekord inimeste omast keerulisem.