Ymmargused asjad

Lastel oli koolivaheaeg. Mõtsin kyll neile mõnesid kohti või asju näidata, aga nad hakkasid järjest haigeks jääma ja keeldusid vanainimese imelikes ettevõtmistes osalemast. Selle eest mängin ma neile vahepeal õhtuti pille.

Meie perel lasub kohutav prahineedus. (See on yks teine nali yhest teisest loost.) Ykskõik, mida me kuhugi ei pane või kuidas ka ei korista ja laku, ylejärgmisel päeval on asi sassis ja saepuru täis. Ma ei saa tolmuimejat elutoast/muusikasalongist ära viiagi, sest.

Selline unenäoline pundar valitses tänahommikul elutoa põrandal ja mitte keegi ei tea, kuidas see tekkis.

Järjest rohkem saab mulle selgeks, et minu element ei ole kujutav kunst. Ei fotograhvia, maalimine, voolimine ega kunstpalkide lõikamine. Ei kudumine ega õmblemine. Ei ole ka luule, sõnade kihid ja värvid hakkavad kahvatuvatena yksteisesse sulama. Jäänud on ainult muusika. See on võimas ja ainete olekuid mõjutav yliaine. See ravib mind, sedakaudu ma mõtlen, töötegemise või nö puhkamise ajal lainetavad minu sees viisid ja laulud juba lapsest peale, hullude valude leevendamiseks ma kuulan või mängin ja laulan. Loomulikult omaette, sest esimesed yle 20 aasta ma pidin olema nähtamatu ja kuuldamatu. Nyyd enam ei pea, sest pole keelajaid, aga muusika peab harjunud viisil oma igapäevast soovikontserti ja pidevalt pulbitsevaid suuri festivale täitsa omaette minu sees. Vahetevahel pääseb sellest natuke välja päikese kätte. Siis ma tõrjun kaaskodanikke väitega, et ma tohin, ma olen haridusest rikkumata toores loomulik talent! Imelikul kombel lasevad pereliikmed sellel syndida, kuid hoiavad mõõdukat distantsi, sest rokenroll on ju ometi noorte ja stiilsete asi. Aga mis mul tost, mul omad asjad.