Avastusi peenmotoorika vallas

Lylisamba surma pikendamine toimib täiesti edukalt. Ma ei saa kyll iial saama koos Dream Theatri J.Petrucciga kitarri mängima, aga, Razor kõrvaklappides, trumm on juba täiesti skeenekohane. Muusikaline väärtus on asjal vaieldav, aga point on selles, KÄED ja JALAD hakkavad peale väikest udjamist koos tööle jälle! Ja raviseansi lõppedes on kohe inimese runne pysti tõusta. See on väga tähtis, sest kui midagi krooniliselt valutab, siis see vallutab kogu su isiksuse, vangistab su tuppa voodisse ja ongi kõik. Mõne aasta eest enne seljalõikust kogesin seda täiuslikult ja nyyd katsun olla visa materjaliomanik, et see korduks, ee, mõnevõrra leebemal kujul.

Kevad on, maa sulab ja lõhnab peaaegu õigesti. Lastel on koolivaheaeg. Mõtlen, kuhu neid sel puhul tassida. Võru linn on väike ja nunnu (tegelt ikka liiga väike), Põlvas on imeline maastik, aga ma olen viimase 24 aasta jooksul sealt ainult mõned korrad öösel läbi sõitnud, tuleb kindlasti seda asja valge päevaga vaadata. Laste kuhugi basseini viskamise mõte on ikka veel töös. On yrre, näitusi, kontserte. Ja Munamägi. Sest jäises koduõues koperdelda ja maja ymbes pori sees tallata ei taha, murumänge peame suvepoole.

Aga vt mu eelmist, tehnikasõimu posti. Bussis on ainult 2 reisijakohta, järelikult peab 3-s alati maha jääma. Ka milleks sõita tyhja kaubaruumiga ja kulutada ekskurseerimisele kalleid c-rehve. Seelik seelikuks, aga vaat lastele elu ja kultuura näitamine on olulisem.

Pildil on fuksia värskelt kasvuperioodi alustanud. Sel aastal tuleb kevad samuti, tiu-tiu ja samuti, ei teisiti.