Kurat

Igal pool lähema 100 km raadiuses toimub midagi. Lõuna-Eesti on viimasel ajal uskumatult kultuurne. On bluusi-, folgi-, autorilaulu-, kunsti-, metalmuusika-, kirjanduseyritused ja isegi basseinidega tervisekeskused ja Munamägi. Aga kurat võtaks, ma ei taha igale poole oma 23-aastase kaubikurondiga sõita, rootsi villakampsum, armeepyksid ja tanksaapad seljas. Peenemad säärsaapad, mustriga sukapyksid ja kleidid-palitud aga istuvad kapis, sest sõiduauto on rivist väljas ja sellel, kes sellega rõõmsalt viimased pool aastat Tartu vahet ysna kõrget palka käis teenimas, sellest viimased 3 kuud ilma ylevaatuseta, hoolimata pidevast meenutamisest,  on mõistus otsas. Viimane kord, kui härra sellega õhtupimeduses poes käis, sõitis poe juurest talle politseipatrull meile hoovi järgi ja trahv jäeti tegemata ainult sellepärast, et proua omanik teatas, et tema ei ole lubanud seda autot liigutada, mida te siin kõik teete? 

See toimus jaanuari algul ja selle järel saabus parkimisplatsi sõiduautode sektsiooni sygav ka kauakestev vaikus.

Selle peale ma ketran.