Kyll on tore.

Mitte ma ise ei ole ilusamaks, lahkemaks ja positiivsemaks muutunud, vaid mõned teised inimesed on suuremaks kasvanud, elult nahutada saanud, korraks paremaks hakanud, saanud kypsemaks jne. Jne.
Ja pikk-pikk töö iseendaga on viinud sygava äratundmise ja kontidenitungiva lohitava järelduseni, et kui teised inimesed ei taha minuga mängida, siis sellepärast, et neil lihtsalt on päriselt ka palju muud teha. Mitte sellepärast, et ma neile kohutavalt ei meeldi, ma olen kohutavalt paha ja seltskonnakõlbmatu jne jne. Ja kui ma juhuslikult kellelegi ei meeldigi, siis pole hullu - nii palju on tegemist, et ei jõua isegi oma meeldivate inimestega mõõdukalt tegelda. Ja ma tohin selle kõigega rahumeelega tegelda, sest need on mulle tähtsad ja vajalikud asjad ja seisud. Ja keegi ei tohi lambist norima, mõnitama, lõhkuma ja peksma tulla. Ma tohin olla mina ise oma oskuste, annete, kommete, vajaduste ja võimetega. Ja ma tohin valida, kellega ma suhtlen. Ma ei pea iga hinna eest laskma ennast alandada ja peksta, sest nii on kombeks. Ma võin olla heade inimestega koos neid kartmata ja tohin olla yhemõtteliselt hea ja inimlik.
Kõik mu head inimesed, ma mõtlen teie peale. Eriti talvel, kui jooksuringid ja kivipalligeimid on lyhemad kui soojemal ajal. Ma mõtlen teie peale, kui ma puid teen v tassin, kui ma ketran v koon, kui sõnnikut viskan v pesuga mässan, kui pereliikmetele elu õpetan v lilli kastan. Hea, et inimeste maailm on mitmekesine ja et õhtumaades on pilt, sõna ja lauluviis peaaegu vabad.
Just olid jõulud. Mul on hea meel, et kingituste sisu asemel rõõmustati pigem selle olemasolu yle, lähedastega kokkusaamise yle. Käisin kogu perega ämmaperes jõululaual, kuhu paar viimast korda ei olnud tahtmist minna. Seekord oli argumendiks uus noor muusikust sugulane. Varem ma olin olnud siuke imelik, mehelik kole eit, pillitinistaja ja muidu kah, keda huvitab. Aga nyyd, näe, noor mees kah mängib ja täitsa normaalne on. Mul isiklikult oli väga liigutav mängida koos teise pillihulluga, kes keskendus muusikale ja koosmängimisele, mitte enda yleolekule ja hinnalisele isikule. (andke vanale hullule andeks, aga ma tunnetan inimeste seisundeid ja emotsioone)
Kui yks selline pillimees leidus, siis loodan, et neid on veel. Yks asi, et sa suhtled inimesega sõnade tasandil, oled kena ja osavõtlik, hoopis midagi muud on hasartselt ja mõnuga midagi koos teha.
Kuna maa just kylmus ära ja toalilled ei ole midagi märkimisväärset korda saatnud, siis oma liigikaaslaste imetlemisega täna piirdun.
Aitäh hea olemast, head inimesed.

Toas ja õues

Mulle meeldib soe.
Ka taimedele meeldib. Nii mõnigi punanina on liiga pikalt maast välja kyynitamas, eks hiljem tuleb kompostikäru ja labidaga yks talvehädaliste katmise tiir teha.
Õues on veel poolikuid töid kyll, eriti need yleelusuuruses materjalivirnad, eriti uuele sissesõiduteele maha virutatud kaubaalused. Jah, mulle meeldib puit, aga selle kõigega yksi tegelda on natu liiga aeganõudev. (Miks Kaubaalused? Aga seks, et enamus kõlbab nimelt kuuriseina laudise tegemiseks, ja kuure on mul vaja palju, hehe.)
Enne jõulu on kiire njaputöö tegemise hooaeg. Teen mõned pätikindad. Ja pesen villu. Sest pesumasina tuline pulbrivesi on hea koitapja ja sõnnikulahustaja.
Jajah, nii on.

Koerast mitut moodi

Järjest libedamaks läheb.
Koeral nari otsa ja alla tagasi liiklemine.
Minul rootsi vokiga imeloomalõngade tegemine.
Õues on veel mõned jonnakad Hunnikud.
Ja selline ebamäärane tunne, et mingid asjad on väga hullusti, igaveseks. Aga mõned asjad veel ei ole.
Väiksel poisil raske puue 3-ks aastaks. Eks teen, mis suudan.
Abikaasaga on sitem, tema oma probleeme ei tunnista, vaid tirib ka kõrvalseisjad kaasa.
Selle kõige peale ma ketran.
Ja mängin nats elektrikidrat.
Vaja veel mõned aiakaebelaulud teha, siis on platejagu laule koos.
Inimeste juuresolekul on kindlam muidugi tuntud artistide laule ja seltskonnakaid mängida, aga ise 1 laul teha on juba hoopis teine elekter.

Kiired ajad ja kohmakad näpud

Nagu alati.

Talv ei kiirusta. Vesihein kasvab, kalkunid nokivad tigusid, lapsed on haiged, ilm on pilves. Terve rida muid asjaolusid aga on kergemini parandatavad ja eks ma siis parandan.

Mõnikord juhtub, et töö eest saab pappi ka. Tuletame meelde, et enamasti on minu tööd väga otsese materiaalse tulemiga, st et puulõikamise eest saab lõigatud puud, kivide kärutamise eest kuiva parkimisplatsi, villa ja lõngaga mässamise eest tehnoloogiliselt astme võrra keerukama tekstiilitoote. Aga mitte igalpool ei ole see niimoodi ja vahepeal soovib mõni inimene mõne toote vahetuskaubaks pakkuda midagi universaalsemat.

Mõningatel juhtudel neist juhtumitest kingib ylispetsiifilistest töötasudest kyllastunud sm Kaaren endale midagi eluks äärmiselt mittevajalikku.

Seekord juhtus, et suvine traktoristitöö sai pool aastat hiljem õnneliku loogilise järje ja ma lubasin endale synnipäevakingituse osta.

Selleks oli punane soolokitarr. Margi ja mudeliga ei hakka segadust tekitama, aga olgu öeldud, et muusikariistade maailm on väga suur ja lai ja iga kitarrist hangib endale võimaluse korral mitu pilli, mis ajalooliselt ja tehnoloogilistel põhjustel on kujunenud teatud kitsa helipildi ja muusikastiili tekitamiseks. Kysimus ei ole kaubamärgis, disainis ega pilli keretyybi maines inimeste silmis, vaid justnimelt teatud muusikapalade esitamiseks vajalikes fyysilistes omadustes. Punasel superstrat-tyypi soolokidral on sygavad sisselõiked a la stratocaster, peen kael, mis lubab väiksema kämbla omanikul kiiresti liigutada, ning teatud omadustega helipeade komplekt, mis erineb nii vanakooli strati kui ka nt les pauli omadest, et saavutada teatud säravat saundi.

See ei ole niisama eputamine. Ma panin pilli venna juures tööle ka. (Yks minu taseme näitlikke näitajaid on asjaolu, et pärast 5-ndat õlut mängin paremini kui Yngwie Malmsteen ja Guthrie Govan. Seda viimast noormeest soovitan Youtubest vaadata, sest tegu on fantastilise, hullu ja imeosava muusikalise isiksusega. Aga sellist õlleasja juhtub sagedusega kord aastas, tavaliselt on mul yritustel nii kiire, et yle 2 õlle kuidagi ei jõua, ja seega saan isegi meie Nõgisto, Sibula ja Pissarenko käest haledalt lahmakat. Aga veel sagedamini juhtub, et rokimehe-paketti kuulub ka kaine autojuhi amet ja siis tuleb oma taset ilma dopinguteta tõsta ja tõestada. Pikk ja rohkearvuline kogemus ytleb, et selline asjalugu on kõige arendavam ja tervislikum nii lyhidas plaanis kui ka pikemas perspektiivis.)  Vend laenas lahkelt oma juhtmeid ja protsessorit ning sulgudes kirjeldatud viisil, st konservmuusika saatel näpusoojendusharjutusi ja improvisatsioone tehes kulus mu bändisynnipäev nr 2. Pildil on õnnelik muusik tutvumas oma uue pilli hingeeluga venna garaazhis traktorijuppide ja pillitimmimiseks vajalike kirveste-vasarate keskel.

Lugu vaesest moosekandist (tahes-tahtmata kohati biograafiline)

Ah et miks mu pead ei kata uhke kaabu
Miks jalgsi teie ukse taha saabun
Miks teistelt pärin kogu aeg - mis kell on?
Miks pillikohvris loksub odav Epiphone?

Refrääni moodi asi:
On iseendas elamine raske töö
End tuleb sõbralikult teretada päeval, ööl
Ja jälgida, et tõustes pead ära ei löö
Sus ruumi vähe ja päev on sama pime kui öö

Ma võiksin ette maalida ju teise näo
siidsärgis seistes avada uue elu kui peo
Kuid kutsutud jumalatel alati teised plaanid,
Ja jälle seisan yksi oma musta laega saalis

On iseendas elamine...

Kui hommikuti avan aknaluugid,
Hall päike hallis taevas pole uudis.
Kuid yle porist taeva sirgub vikerkaar,
Ma selle ilmumiseks juba mõndagi teha saan.
On iseendas elamine...

Poeetiline ajaraiskamine

Hommikuti, kui aju veel värske ja atmosfäär on paks uutest nägemustest, visioonidest, narratiividest ja paradigmadest.
Luuletus nr 1. Õigemini pealkirjata laul.
1. salm.
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol
Ei peatu kibeda kurbusekärjemee vool
Nokk kindlalt kinni on õnnekäol
Ees tummade talvepäevade vool
Ei lõpe vihmapiiskade valusad laksud mu näol.
2. salm.
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks
Te looge yles tuleva suve lillevaipade lõim
Et kevadeks suvi valmis saaks
Kui talvekangad juba hõredad
Te tooge rohkem villaseid tekke mu keha jaoks.
Refrääni moodi asi:
Mul on kylm, ma kuhugi minna ei saa
Veel kaua samme kuhugi ei sea
Istun akna all, valgeid käpikuid koon
Et muutuks heledamaks talvetaeva toon.

Oh ema, mul kingi hobu. Sinu Pipi.

Hobune ei roni voodisse. Aga Tiibeti mastifi järeltulija ronib. Alla ei saa. Helistan abikaasile, tema tõstab koera alla. Abikaas läheb õue tagasi, koer ronib nari treppi mööda yles tagasi. Lamaskleb uhkelt, mina kygelen voodi servas. Abikaasile teeb asi nalja, aga voodi on mulda täis ja koeral vist pissihäda.


Kalkuneid ma tuppa ei lase. Nokivad lilled ära ja lendavad ehk kapiustele kõõluma, kes neid kakatriipe kraamida jõuab.

Sõitsid saanid.

Eile oli pikk sõit liikumisprobleemidega ema asjade ajamiseks. Hakkasin hommikul sõitma, ja kohe veerandil teekonnast kiilus 1 piduriklots kinni. Venisin siis nagu tigu 20 km/h, ja niimoodi yle 2 tunni, kuni klotsi kate niipalju kulus, et sai hakata 50-ga kihutama. Asjad said aetud. Muuhulgas kohtusin oma endise kasvandiku, suure halli villakoeraga. Ta armastab mind ikka veel ja selle märgiks hyppab oma rauast kyyntega auto kylge mööda yles. Muuhulgas kylastasin koos emaga esivanemate haudu, riisusin ja tassisin ära puulehed. On 2 hauaplatsi, kus keegi peale minu põrandaid ei pyhi. Vanaisa pereplatsil olid ristid ära lõhutud, no pehmet puuristi on lihtne puru lyya. Aga raudristi pooleksmurdmine on kurjast. Kalmistuaiandus on lihtne ja meeldivalt kerge võrreldes oma aia lopsaka hullusega, ma kavatsen seda jätkata, no ilus on. Ikkagi osa meie kultuurist.
Tagasitulles sain ööpimeduses ja vihmasajus oma tagaveolise traktoriga juba 70-ga kihutada. Võru-Kanepi-Otepää-Elva-Kodu maantee on alati vaikne, ilus ja lustlike kurvidega. Jõuluvana hoolitses ka selle eest, et kinnikiilunud pidurijunn lagunes lõplikult ära ja hakkas koledaid hääli tegema alles pool kilomeetrit enne kodu, kuigi võimalusi oli yle 300 km :)
See kõik oli mu napaka hinge ja ullu aju jaoks tore ja lõbus seiklus, aga keha arvab asjast midagi muud. Hommik algas peavaluga, mis silmanägemise tuhmiks tegi ja käed-jalad värisevad ikka veel. Võeh, mu vana kere. No katsu nyyd ometi, ma ju hoolitsen sinu eest ja panin isegi vatipyksid täna jalga.
Sellised kelgutamised siis.

Pildil on koerkodanik oma uues kodus oma peremehe jalgade seltsis. Selle pildi tegemiseks kulus yle poole tunni.

Sygisel synnivad melanhoolsed asjad

Sattusin kogemata septembris vigursaagijate peole õpipoisiks. Mulle ei ole mootorsaag sugugi võõras riistapuu. Tarbepuidu lõikamisest kujutegemiseni oli ainult 1 väike sammuke. Tallasin selle sammukese suure rõõmuga. Eriti rõõmustav on see, et kuju hakkas juba pooltoorelt oma elu elama ja leidis endale kiiresti kodu Muhedike metsaaias. Minu plogis on pildid kuusenoti muundumisest lehemustriga sambaks, Muhediku plogis aga näeb tema kypset palet, sest uude koju jõudis kuju pooltoorena ja pererahval oli võimalus viimistlust täpsustada. Ela hästi, Sõnajalahaldjas!

Öko

Noh, olen selline rõve maakas, nagu olen. Jumala tõsijutt. Mulla tegemist olen siin-seal kirjeldanud, see toimub ikka käepäraste vahenditega ja poest ma mulda ei osta. Sama ka mitut sorti kahjurite tõrjumisega - parem, kui palju ei myrgita.
Suvel alustasin putukatõrjekatseid kanaliste abiga. Peab neid tublisid elukaid kiitma - puulehtede, muru ja muu heina seest igasugu nälkjate, mähkurite ja muude tõhkude leidmisel on nad väga peened spetsid. Lausa rõõm on vaadata hoolikalt läbi siblitud viljapuuaeda ja mõelda, et mitukymmend kilo kahjureid on muutunud mahedaks muruväetiseks.
P.S. K.rat, pildid on fotokas, aga plogin praegu telefonis. Vabandust, oleks tahtnud yhe pruunikirju suleliste hävituspataljoni pildi ka panna.

Novembri värvid ja jooned

Oh, siin on lihtsalt väga tavalised aiaasukad, värskelt härmapitsiga kaetud.

Toas

Troopiliste nunnude tuppatassimine on tehtud,
haleda talvepäikesega piinamise hooaeg on täies hoos.

Rida alustab yks mu veterane ameerika agaav. Teisel pildil on 2 helmekaktuse liiki ja tagapool pelargooniumi liigid ja sordid. Kolmandal on vasakus servas Oncidium "Tiny Twinkle"-seeria sort, värvus teadmata, keskel figureerib jõulukaktuse potis elav tillandsia. Pilt nr 4 on vist 3 ndl vana, kilemajast tuppa toodud kastitäis pelargooni sorte ja nende vahele pistetud muud taimed, sh seesama ontsiidium. Neljandal on midagi, mis peaks Lendava naha ja sydametunnistuse kihisema ajama, nimelt Psychopsis mariposa. Ontsiidiumi perekonnast, armastab päikest.

Et lugupeetud lugeja mind hulluks ei peaks, siis rohkem pilte ei pane praegu. (Aga paar taime on mul veel.)

Õues

Nädala eest oli aias veel õite pillerkaar missugune. Mitmed roosid, kaunid kukeharjad, sygisastrid. Siis tuli kylmalaineke. Aga peale roosinuppude on kõik alles.
Piltidel on 1. Roos The Red Fairy, ja lihtsalt 2. The Fairy, 3. ununenud sordinimega kukehari (pole võimatu, et sedum mix), 4. Harilik maajalg "Variegata", antud kohas korra juba talvitunud.

Te ei tea, kui hullu und ma nägin!

 Erinevatel põhjustel on mu unenäod ilmekad, kohati ilusad, meeldejäävad ja enamasti rõhuvad. Tänane oli selline, mis kustutas mu isiku väheste allesjäänud hääde tuttavate nimekirjast ja sõbranjeseltskonnast. Ma ei näe olukorda "aga tegelt sa ei meeldi mulle, ära tylita inimesi" unes just sageli ja päriselus väldin hoolikalt heade inimeste asjata tylitamist. Aga. Lahkumise tunne oli hämmastavalt reaalne ja kestab siiani. Mitte et ma nõutud talent oleks, kussa sellega, pigem vastupidi. Aga maasygavusest kerkib hall, mis oli kunagi aastakymneid mu elu olulisim koostisosa, enne kui õppisin rõõmu kui sellist tundma. Selle peale ma ketran.
Toataimed tuletavad oma olemasolu aktiivselt meelde, sest nad imbuvad akendele tagasi. Ma ju tahan, et mu väikesed sõbrad oleksid õnnelikud, ja hoolitsen, et see vähene, mida nad vajavad - valgus, joogivesi ja jalad mullas - oleks neile kättesaadav. Enne aknale kolimist teen neile iluravi, pygan metsikuks kasvanud v osalt kuivanud parukaid v hallanäpistatud latvu, vajadusel lisan värsket mulda, Need, kes õues elavad, on oma värvilised mundrid maha visanud ja peaaegu magavad. Nende pärast ma ei muretse.
Tore, et kutttsikas enam eriti potililli ei söö. Varakevadel, kui venna Fredi veel meie juures kosus, õppisid vennad igale poole ennast sirutama ja venitama ja nii mõnelgi hommikul oli mul nari redeli ees trofee lopsaka troopilise ronitaime ribadest ning 3, 4 v 5 liitrit mulda oli yhtlaselt tube mööda laiali määritud. Kõik näritud ei elanudki mõrvakatset yle. Aga ma loodan, et ka see kole mälestus vajub minevikku.
Mul on vaja kuu viimasel päeval laiaks lyya mõni giga netipulgainternetti. Vaatan juutuubist täna John Petrucci oskuslikku sõrmekeerutamist elektrikitarril. Heale lugejale soovitan ka, sest tegu on pigem klassika kui heviga ja väga raskeks ei saa seda muusikat mitte mingil juhul nimetada. Mu oma pillide juhtmed tohivad nyyd ka lõpuks ometi toanurgas rahulikult vedelda, sest eelpoolnimetatud närija on kaablite närimisest välja kasvanud. Selleks naljaks kulus mul 2 rulli ja 1 trummel pikendusjuhtmeid, millest taastada õnnestus 1 rull ja 1 trummel, yhe pundi näris sõbrakene korralikult juppideks.
Juhtub.
Nii et tänane postituse kandev teema oli lõplik hyvastijätt kallite sõpradega. Homme hoolitsen silma nuumamise eest lillepiltidega.

Ööd on nii mustad,

Et taevast on hästi kosmos näha. Aga päevad on hästi unenäoliselt kuldsed ja kalk hilissygis hoiab veel eemale.
Hoovis hakkab sm Kaos tasapisi koomale võtma, sest kuuri karkass on katuse all, teatud materjalid on otsas ja teisi saab jalust ära tassida. Ma ootasin seda hetke mitu aastat :)
Ja Lendava kylaskäik ning väike labidaga urgitsemine pani mulle korraks teised silmad pähe ja tekitas mõned head taimedekolimise-ideed. Sest maja ees vedelevas peenras on noorena yhtlaselt madalatest taimedest saanud kirjude krantside kari, kus väikesed sebivad arusaamatult suurte vahel. Ja seda asja tuleb parandada.
Ka mu vana sõber Komplekt Liigesevalusid on kohal ja teeb usinalt projekte sõprade Unetuse ja Posttraumaatilise Stressiga. Nende vastu aitab täisvillane kampsun ja mõnus liigutamine, aga vatti täis pea segab oluliselt tõhusamaid mateeriavormimisi. Õnneks on mul autopiloot, mille järgi teatud asjadega hommikuti pihta hakkan, siis vähemalt ei lähe aeg tulutute mõtlemisharjutuste peale raisku. :)
Ja ongi aeg edasi liigutama hakata.


Laupäeval oli ilus ilm. Vedasin kaupa. Õhtul käisin Rahvamajas kylateatrit vaatamas, tantsubändipoisse imetlemas ja venna sõpradega paari sõna vahetamas, aga siis läksin jälle garaaži kidrat mängima, sest see oli lõbusam kui võõraste keskel tonti mängida. Omandasin paar uut töövõtet ja treenisin vanu.
Mõne nädala eest tassisin koju hirmus häälest ära vana klaveri. Olemasolevate võtmetega punnitades (lukksepatööriist on pilli jaoks liiga ebatäpne) sain häälde 2 klahvi, aga selle töö lõpetamiseks tuleb jälle palvetada lukkseppa, kes teeks selle õiges tollmõõdus kylmutusseade spetsvõtmest... Ma nägin seda võtit, ja meistri töötempot ja stiili tundes ootan õige kujuga pillivõtit veel mõne nädala. Ega mu parem käsi praegu midagi keerata ei lase ka...
Ikkagi on ööd mustad.

Kuldne klassika

Lõikan vähest vilja, mida ma pole kylvanud, aga hoolega istutatud ja kasvatatud puude viljad on kibedad.
Kui lapsepõlv oli kole, siis ei ole meeldiv ka kymneid aastaid hiljem mõnedel selle radadel käia.
Tundub, et ma ikka pean hakkama kahjudega kauplema. Vaja on tegutseda, et aina sygavamasse rappa vajumisest pääseda. Kui hull võtab maha viisakuse maski, ei ole viisakast elust en,am juttigi järel.
Need on asjad, mille juures ei aita isegi ketramine.

Pildikesi sopast

Koomusk sopase fotoobjektiivi kaitsefiltri eemaldamisest, sopatekitamise abilistest ja plogimeistri enda sopastest käbaratest seoses kytteperioodi algusega.
Esimese pildi loo täpsustus on eelmise posti kommentaariumis.
Teise pildi selgituseks, et miskipärast tahavad need koerad minu järel käia, eriti must poiss. Lähen õue - hakkab ust kraapima, tema tahab ka. Tulen tuppa - sama. No on inimese parimad sõbrad, onju.
Kolmanda pildi selgituseks, et meil polnud reaalselt truupe harjaga roogitud kyttekeha ehitamisest peale, st 11 aastat. Selge siis, et 3 viimast aastat tõmme ikka kehvavõitu. ma ei hakand seekord teemakohast sõimu kuulama, võtsin ise harjad ja kulbid ja.

Mu parim päev on esmaspäev.

Pärast mitmekylgselt tylikat nädalavahetust tuleb alati sinine esmaspäev. Siis ma ravutsen oma kodukymnevõistlusest kanget keret ja naudin asjaolu, et kodus on ainult 1 lapsuke, kellega on palju lihtsam tegelda kui pidevalt yksteist kiusava bandega. Panen koerad ja kanakesed õue, teen meile kerge eine, munen kohvetassi ja mõne käsiraamatu taga, naudin koostöövalmis ja konfliktivaba seltskonda. Oleks inimesed kollektiivis ka nii lahked ja toredad, kui nad on yhekaupa olles, aga ei.kussa sellega, ikka konkurents, hierarhia ja mölluhormoonid.
Ja kuna valitseb rahu, vaikus ja armastus, on maru hea teha keskendumistnõudvaid kodutöid. Näiteks eemaldada fotokalt kinnikiilunud UV-filtrit. Mul pole mitu viimast aastat olnud fotokat, sest moblad on ka asja ära ajanud, ja vanad fotokad olen lastele andnud, mis tähendab, et iial pole optika näpujäljevaba ja akud täis, kui mul vaja. Niisiis. Ostsin eelmisel nädalal yhest vanakraamipoest kasutatud fotoka, mille obje ees äratolmunud filter. Oh ei, mitte midagi professionaalset ega hinnalist, lihtsalt klaasist objega seebikas, millele kaitseklaas ette keeratud. Ja mida rohkem puhastasin, seda rohkem soppa tolle klaasi alla tekkis. Siis ei avitanud enam armas jumal ega siili õpetused, vaid fotokala-foorumi vanad kalad. Nende lingitud õpetuse kohaselt võtsin haamri ja koputasin õrnalt, kuid kindlalt. Kahvliga klaasikildude eemaldamine on juba köki-möki. Netis leiduv õpetus sisaldas alustuseks muidugi filtri raami rauasaega läbilõikamist, et seda pärast klaasi purustamist näpitsatega obje kyljest lahti väänata, aga ma ei leidnud rauasaage yles. Noh, igatahes kadus esimeste proovipiltide kunstipärane hägu ära ja edaspidi saan jälle mängida lapsepõlvest armsaks saanud fotograafimänge. No ei ole mobla oma plastmassist silmaga see, mis spetsiaalselt pildistamiseks mõeldud masin, no ei ole.
Hubasel prahivaba klaasiga tehtud proovipildil on näsalise gasteeria e mannakaktuse Gasteria carinata sort, tagapool paistab gasteeria liik, ja veel tagapool tääkliilia valgetriibuline sort. Vaesed troopikataimed peavad jälle kohanema suusailmaga, suvalise kastmisvee ja olematu päikesevalgusega, kuigi tahaks linnulaulu, sooja sirisevat päikest ja mahedat vihmavett. Yhes koledas toas on kliimapagulasi mitukymmend tykki, ja ma pean neile leidma nende iseloomuga sobiva eluaseme, sh mööbli. Armas jõuluvana! Mul on sel aastal niigi palju tööd. Palun ära sunni mind talveaeda ehitama, katsume kuidagi niisama talve yle elada.
Hyva lugeja rõõmuks peab märkima ka seda, et mu elu vastikud osad ei ole ka kuhugi kadunud. Ja selle kõige peale ma jälle ketran.

Kõrged mõtted e lyhike vastus lugupeetud Fideeliale

/Miks on vaja seinatäit kitarre?/ Lugeja soovib teada.
 - Lavakujundus. (Kohutavalt vali naer.)
Niisama mula ajada sellest, et mida sõin, kuidas saapapaelu sidusin, milliseid ilutooteid kasutasin ja mida raadiost ilmateadet kuulates mõtlesin, ei viitsiks ikka kirja panna v filmifailiks voolida. Videotegemine on palju komplekssem ja keerukam nähtus kui kirjatykk ja selle kõik osad peavad yksteist toetama, et igal juhul sisu heale vaatajale paremini hinge ja sydamesse jõuaks, mitte ei oleks lihtsalt rääkivate peaega tapeet. Kui ma teen aiavideoplogi, siis sätin tehnika yles mõne meeldiva põõsagrupi taustal sobiva valgusega kohas. Kui ma teen kirjanduslikku plogi, siis olgu selja taga tonn raamatuid mu audiaali toetamas. Muusikalistel eneseväljendustel peab kaadris olema soovitavalt vähemalt 1 pill ja tekstitoetav atmosfäär. Jne jne.
Aga siiani olen viljelnud kõige-kõige vähenõudlikumat zhanri - kirjutamist, aga mitte ainult. Ma kirjutan kirjeldavalt, proovin timmida päevapostituse stiili ja kindlasti arvestan sellega, et sõnal on sisu, tähendusi ja väge rohkem kui see esimese pealevaatamise ajal paistab. Ma olen mitte small-talk-sõnavaraga lobiseja, vaid pigem poeet, sest ...  - seda, mida ma oma plogis kirjutan, ei suuda keegi teine sellisena näha.
Kui mulle on kingitud mõistus ja võime sõnadega mängida, siis oleks rumal seda lihtlausetesse valada. Kõigest saab teha kuntsti ja teatavasti porist tõsta suudab inimene ennast ainult ise, kui ta leiab endas õiged sõnad. Hea lugeja ei tohiks mind võrrelda turvalises keskkonnas yles kasvanud tubli kodanikuga, sest oma põrgukutsikast inimesekssaamise eest olen ma väga palju maksnud ja maksan elu lõpuni. Ja musikaalsele inimesele on yheks tugevaks võlurohuks muusika. Kahjuks on mul synnist saadik ellujäämisega liiga palju tegemist olnud ja elementaarne haavade lappimine on paremaks saamise aja lihtsalt ära raisanud, see kahjuks kestab ikka veel ja jääbki kestma. Kuna osa koormast on sedalaadi, mis kandjat järelejätmatult põrgukoobastesse tagasi tirib ja kehamälust tihti silma- ja sõnamälusse ilmub, siis on väga oluline pidevalt võlusõnu meeles pidada ja shamaanitrumm saab vaikida ainult mõnes yksikus unenäos.
...............
Olen nii maailmamuusika kui ka eesti oma muusika ajaloost mitmeid huvitavaid raamatuid neelanud ja alati on pikaks ajaks yles jäänud kysimus - miks on pillimeeste ja mänguvirtuooside seas, eriti eestis, pea eranditult mehed? Naistel on olnud au laval seista hästivormitud välimusega lauljana, tantsutibid jätame seekord kõrvale, on kyll yksikuid korraks sähvatanud mängutähti, aga miks ei ole neid pikaealiste pillimängustaaride seas? Ja veel, miks tydrukute pillimängusoovi toetatakse palju vähem ja palju piiratumate, pigem akadeemiliste akustide, kui elektriliste instrumentidega, aga poisid on ajalooliselt alati vabad käed saanud? Miks yhiskond peab rokk-kitarristidest naisi imelikeks tyypideks ja veidrateks vanamuttideks, kelletaoliseks normaalsed naised saada ei tohi, aga meessoost teinekord ikka ysna ebamusikaalsed kitarrilkoperdajad, noortest superstaaridest puruvanade teeneliste artistideni, on paljudele-paljudele silmarõõmuks ja sydamerohuks?
Puhas ajalooline traditsioon ja postpatriarhaatne seksipõhine moraal, aga mitte ainult.
Hea Fideelia, kui Sa sel teemal Salumetsa "Rockrapsoodiale" korraliku tellisepaksuse järje kirjutad, siis mina olen pyhendunud ja tänulik ostja. Kindlasti on väga põnev kysitleda kesk- ja vanemaealisi inimesi nende kogemuse ja suhtumiste kohta pillidesse, pillimängu, muusikutesse ja muusikasse, jättes täielikult välja muusika kui massimeedia kaudu ruumi kujundava myratausta. Mul on pakkuda tohtutu hulk Lõuna-Eesti maakohtade ja depressiivsete väikelinnade inimeste suhtumisi ja käitumisi, samas ka linnainimeste omi, kelle suhtumistes paistab mõnekymne elektriajastuaasta tagant välja puhas 18. sajand e soopõhine segregeerimissund ja rida topeltmoraale, kuigi moodsad ajad ja enneolematu mitmekylgne vabadus lubaks eeldada selle võimaluste palju laiemat kasutamist.
Aiast täna ei räägigi, hommikul oli hall ja kõik tuduvad tasa kigiseva härmatiseteki all, väga rahulolematult.

Hea uuenduste lõhn

Igal nädalal valmib tykike kauaoodatud kuuri, sel nädalavahetusel sai hoovipoolne lisakatusealune plaadid peale. Tore, et meister alustatud tööd ikka edasi teeb, kuigi raskelt läheb. ootan põnevusega järgmist nädalavahetust, sest eelduste kohaselt saab siis puuduoleva põhilise katusepoole enamus ka tehtud. 

Pean maja, kasvatan lapsi ja loomi, teen veel 18 asja. Ilus ilm avitab vastikul tatitõvel paraneda - nimelt jäin eelmisel nädalavahetusel tõbiseks ja viimased päevad olen veetnud poolkurdi nina- ja kõrvahaigena. Ei ole meie kliima ikka inimeste jaoks mõeldud, minu kere vajab sooja päikest ja tuliseid rytme. :D

Mainitud eelmisel nädalavahetusel tegin esimese avaliku ylesastumise vigursaagijana ja tegin Elva puupäevade käigus yhest tagasihoidlikust okslikust pakust yhe paljutõotava sõnajalapuu. See tudub praegu yhe hea aedniku juures varju all ja taheneb natuke, kuni mu tujukad randmed jälle koledaid masinaid kasutada lubavad, ja see juhtub juba õige pea.

Elvas saunatades ja kylapeal kylmetades selgus veel yks tõsiasi - mul on omaenda sauna vaja ja ruttu. Kuna ehitusseadustik muutub meil põhjamaade eeskujul maapealsetesse objektidesse puutuvas järjest karmimaks, siis mõlgutlen  hoopis puukuuri taga võsas leiduvate  isake Stalini aegsete kartulikoobaste täiendamisest ja parandamisest. Need asuvad korraliku kallakuga pervel ja lubavad ennast viisakalt ja privaatselt kasutada kyll. Kurja, mu tõsiselt töötamist segavad valusad liigesehädad ja krooniline magamatus peavad leidma viisaka ravi ja soovitavalt ikka omaenda kodus.

Aiake tahaks pererahvakest palju rohkem näha, sel suvel on elu ikka väga aiakauge olnud. Kuna paar suve tagasi alustasin alumise tee ja tehnikat kandva hoovi tegemist, eelmisel suvel läks hoogsaks kuuriehituseks tänu tohutule vanapuidupakkumisele, siis tuleb ka peenrad vastavalt ymber kolida, sest ma ei taha, et suht ruudukujulist hoovi kõrged kaootilised taimed optiliselt jupitavad. Kõrgemad draakonid ja suuremad lohed, nt päevaliiliad, tokkroosilised, kobarpead, niiskuslembesed angervaksasordid ja siberi iirised, olen alumisse, yle-eelmisel suvel hoovikoorimisemullast ja põhust tehtud uuele peenrale kolinud, seal hakkan ma tuleval suvel leidma muidki imelisi yllatusi. Alumine krundi osa on nii suur, et seal jääb mõnusalt ruumi kõigele, välja arvatud metsapuud. Aga hoovi jätan põhiliselt madalamad sõbrakesed, no sellised, mis moodustavad yhtlase vaiba ja on vaadatavad varakevadest lume tulekuni. (Igast kukeharjad. Paar pojengi. Väike kakutsite nurgake. Hostad ja astilbed, mis on omal kohal olnud meie maja aiandamise algusest peale.) Sel suvel aga selgus, et hostade jaoks on hoov liiga lagedaks jäänud, sest ma võtsin maha majaukse ees laiutavad sirelid. Kirjulehelised kannatavad päikesepõletuse ja nyyd ka bakterpõletike käes, yhevärvilised suurelehelised on lihtsalt ära pleekunud ja ka nukra olemisega. Armas Jõuluvana, võta mu seest ära Kurjavaimu katsetused kuul- ja rull-liigenditega, tarbetuks on osutunud ka lootusetusetunne ja elu veidruste talumisest tekkinud absoluutne skepsis. Hooajale omaselt on hädasti tarvis jälle labida ja käruga vehkida ja 50-kiloste mullapallidega lillekesi yhest peenrast teise sõidutada. Ma tahan terve ja rõõmus olla.

Miks, no miks. Eestlane on kogu aeg olnud haige, masendunud, lootusetu. Teinud ainult seda, mis eluks hädavajalik - kasvatand kartult ja pidand siga, sõimand riiki ja peksnd lapsi. Aga ma olen natuke nagu mässaja, eks linnas hobusevargaks õppimise aastad teind oma töö. Sääl nägin ja pidasin selliseid ameteid, milliseid kuidagi unustada ei  taha. Iga tore amet nõuab aga tervist ja järjekindlat tegemist, eriti kui sul on oma kogutud teadmised tarvis ka lastele tuttavaks teha ja edasi anda.

Vanem tytar soovitas mul videoplogi pidama hakata. Selle jaoks on vaja seinatäit kitarre :D eks tuleb Hiinast tellida, 250EUR/100tk. Või ise teha, puitu lõigata ma mõnevõrra oskan.

Indiaanlased teevad puid nagu hullud

Ma jõudsin kirjutada mõnikymmend põhjalikku lauset selle kohta, kuidas korstnapyhkija ametit omandasin ja viljelesin, ning kuidas hobuveeremite maailmas elav pere autolukksepp järjest rohkem tuules hõljuvates preeriates veedab, nii et mina kui põhimõtteline mittelukksepp pean nii mõnigi kord puidu, raua, pilli vm koormaga tee ääres parkima, kaasasolevat last v lapsi valvama, toitma ja soojendama ja laibavedajat ootama. Kurat.
Siis tulid 2 kassi ja istusid klaviatuuril, sest ma käisin teiste loomadega mängimas ja neil avanes See Hea Võimalus.
Indiaanlased teevad puid nagu hullud, kes ei tee, see ostab, ja see päästab sõna otseses mõttes rahaliselt kõige hullemast, st miinimumpalga jagu pappi 6-liikmelisele perele kuuks ajaks. Sest meie peres on kyll kõrgepalgaline, aga tema kyttevedelikud ja tahked põletusained kulutavad tollestsamast palgast enamuse, nii et hoolimata noorima poisi probleemidest ja enda kuradi moodi valutavatest liigestest ja kroonilisest magamatusest otsin võimalusi eelarve parandamiseks juba mõnda aega. Kahjuks on lõunaeestlane vaene ja oma peeneid kuntstykke pean hakkama e-bay ja teiste imekaubamajade kaudu rikastele valgetele pealikele myyma.
Kui muudes eluvaldkondades tuleb mul sõna otseses mõttes omaenda paljaste kätega hakkama saada, siis noorima poisi mitmete hädade tõttu hakkan sukelduma rammusa rahakotiga taastusravi systeemi. Kuna seal liiguvad suured rahad, iga haige pealt tiksuvad pearahad, tunnitasud jne, siis on Sotsiaalhädaliste Ameti ametnik mulle juba 2 korda helistanud, et ma kiiresti oma lapse kuhugi kirja paneksin ja et saaks aga eelarvet tegema ja raha kulutama asuda. Mina pean õnnelik olema, et saan võimaluse linna vahet sõita (kindla teadmisega, et võin koos lapsega tee peale jääda, kontrollitud) ja osade oma raha eest (huvitav, millise ja mille arvelt) ostetud taastusravi teenuste eest osaliselt kompensatsiooni saada. Kui imeline sotsiaalriik meil ikka on, ainult imesta. Kas sellest tohutust käimisest ja ravimisest, kulutatud ajast ja rahast (sest erinevalt mõnedest teistest ei saa ma tagumiktunni eest palka)  ka tolku on, näitab ainult aeg. Olen oma last lähedalt näinud, ja ka teisi erinevate arenguprobleemidega lapsi, mõned neist on eluajaks koolieeliku seisu jäänutena juba pensioniikka jõudnud,  ikka päris pikki aastaid, ja see tähendab ainult yhte asja - hooldaja, st ema jääb koduseinte vahele elu lõpuni. Võimalikud variandid, aga oma ametitega saan nyyd täie kindlusega tegelda ainult hobi korras ja minimaalsete kulutustega, mis tähendab ka minimaalseid sissetulekuid.
See pole enam uudis, et poisi kõrvalt millegi ehitaminegi on paras kuntstykk.
Selle kõige peale ma ketran.

Suvekesega on yhel pool.

Lõppes teine ära jah, asemele on tulnud see aastaaeg, kus astelpajud, arooniad ja riisikad tuleb kiiresti kokku korjata. Hoovis laiutanud sadakond tihu puitu on lahenenud paariks sorteerimata nutsakaks, kod. abikaasa on erakordselt usinasti oma suure kuuri projekti kallal toimetanud, pool katustki on juba peal. Ilus.

Osa minust rõõmustab, aga suurem osa tiksub igaveses hämaruses. Sellel on pikk eellugu. - Tohutu hulk vastikuid yleelamisi ja halbu uudiseid on teinud oma töö nagu kivil vudiv sisalik ja rõõm kui selline on mu ajust täiesti puudu. Õnneks ei sega see eriti igapäevaelu, kuigi, jah, värvideta maailm on natukene raske taluda. 

Lapsed, loomad ja taimed kasvavad. Seda näha on lohutav ja kosutav.

Ja muud ma ei tahtki ytleda. (Rida Villu Tamme luuletusest)

Seoses noorima lapse tervisega

Olen endiselt õnnelik selle yle, et mul on peavari, laual ja kapis toit, riided ja esmaabivahendid, et ma viibin fyysiliselt vabaduses, mul on mõningased isiku- ja sõnavabadused. Kõige muu suhtes olen natuke vähem õnnelik.
Jõuluvana teed on imelikud.

Progressiivne eleegia

Tehtud on rekordiline kogus kyttepuid, kulunud enneolematu hulk ketassae kõvasulamist hambaid ja kuulatud enneolematut rumalat vingumist metallide teemal.

Makstud rekordiline summa laste tellitud neti lisamahu eest.

Kohatud rekordiliselt jonnakaid pahavarasid.

Kedratud enneolematult palju ilusat maavillast lõnga.

Tunne on enneolematult vastik ja perspektiivitu, sest kui inimkapitali seisundi tõttu yhisettevõtted ikka ei tööta, siis puudub perspektiiv ja see on vastik.

OK, muru kasvab enneolematu hooga, kasvavad ka peened haruldused ja neid ymbritsevad umbrohtude ja kahjurite ökosysteemid. Tore, et istutatud taimed juurdusid. Tore, et ma saan endale lubada kodust invaliidielu. Tore, et ma viibin vabaduses ja mul on iga päev võimalus syya teha, tegelda hygieeni ja mõnede odavate hobidega.

Kui mõnel asjal ongi veel vastikuks muutumise varu või kasutamata võimalus rikneda ja hävida, siis mind see igatahes ei rõõmusta.

Jah, see on ajukeemia, aga antud olukorras ei olegi eriti midagi positiivset. Vajan rahu, armastust ja koostööd. 

Päike juba lyhemaid kaari

Teeb ja õhtud on juba õhtute nägu.
Vatt peas võtab võimust - maailma helid, valgus, lõhnad ja muud omadused jõuavad minuni järjest pakseneva kardina läbi. Kuna see maailm on harva meeldiv olnud, siis pole mul sellest väga kahju ka. Puiduhunnikud kahanevad, taimed leiavad uusi istukohti, lapsed kasvavad, koerad ja muud loomad ka.
Ja ikkagi, mitmetel aastate eest alustatud teedel on kaljusein vastas. Ja mitut õpitut ametit ei lähe enam tarvis.
.....
Taimed, millel liblikad eriti hea meelega toimetavad, teevad aia mitu numbrit ilusamaks.

Selle ma võtan, ja selle ka...

Kui eilne päev paistis silma oma tervistkahjustavate töö -, spordi- ja puhkeharjutustega (niidukid, lõikurid, saed, potid-pannid, kaablid, kiderid, õhtu lõpetuseks puuvedu), siis tänane algas koledasti, aga lõppes ilusasti. Hommikune tõusmine meenutas fööniksi võimlemist tuhahunnikus. Tuttav asi, võimled liigesed käima ja maraton jätkub. Seejärel privaatsest turismitalust Põhja poole teele, oi see algas kangelt.
(kui keegi arvab, et pr Kaaren ohtralt piirituserohkeid jõu- ja vägijooke manustas ning pyhapäeval parmutõbe põdes, siis on tal muidugi osaliselt õigus, 2 pdl hääd tumedat õlut on mõnele laupäevale kohane, aga iga päev ei ole siinmaal laupäev ja piiritusjoogid pole eluks vajalikud nagu nt piim ja nafta.)
Sõit läbi kaunite kypsesuviste maastike ei olnud mitmekylgsete valude tõttu just meeldivaim, aga pärastlõuna Aiablogijte seltsis oli armas, sydamlik ja täis mahedat aiaenergiat, mis teatavasti ravib paljutki. Antud kokkutuleku eest saadan kõigile õhukalli veel tagantjärele ka.
Kui ma muudkui pean aru, et kuskohas mu aiandus ometi ehitamise ja lammutamise platsidele ette ei jää, ja et peenraid ei tohiks enneaegu väga suurteks kasvatada, siis see vaga arupidamine peab mõnikord targa kombel järgi andma. Sest nädala eest omandatud Futuaialilledele lisandus terve hulk Aalujate taksoneid. Mõned kokkulepitud, paar tk Kokkutuleku Perenaise aiandi myygiplatsilt ja mõned need, mis rohevahetusest yle jäid. Kokku nii 25 taime...
Olgu tänatud ja tervitatud ka hulk Harjumaa Tiibeti mastifeid mulle villa kasvatamast, seda villa on yhe korraliku seguvillateki jagu.
Käesolevaga tuleb tänada ka hr abikaasat. Kui ta tavaliselt eelistab minu hulludel matkadel mitte osaleda, siis seekord sobis talle mõte kylastada Viljandi kanti. Ta väldib võõraid kohti ja olukordi, aga vahest ju võib. Kokkutulekult tagasi tulles tegime jalutussõidu Viljandi linnas. See on mitmekylgselt ilus ja armas linn, palju värvilisi majakesi... ja habemega ampleid linnahaljastuses, näiteks. Viljandis oleks tore elada. Sest seal on rahvakunst, vanad käsitööd, muusika, ja järv.
Ma ei lähe eriti kuhugi ilma oma kitarrideta. Kokkutulekul oli ka yks kaasas. Ma mängin pille sellepärast, et see on ilus ja mõnus. Ja tore on vaadata, kuidas see mõnedele inimestele meeldib, neid rõõmustab ja sydameid sulatab. Muusika pole aint tapeet ja rumal meelelahutus, vaid meie oluline koostisaine. Elus muusika meeldib ka aiaasukatele, seda teadsid juba vanad pärslased ja mõnede arvamuste kohaselt ka hiinlased ja sanskritid. Kui aed ainult selgemini teada annaks, mida ta kuulda soovib. :)

Päike paistis ja aed

Oli haljas.
Sinimereliselt säras taevas.
Lubas tohutut õnne kalender.
Raadios soigusid Elmar ja Alender.
...
Tulin tuppa, kus raamatuid loevad,
Pille mängivad, teed joovad prouad.
Põrandal keset sodi kõik koerad
Näidand ette, mis suudavad lõuad.
Kilekotid, munakoored, kallid Fenderi kaablid ja igast muud mudru
Vedeleb põrandal yhtlase kihina pissihaisune pudru.
...
Laulda Tõnis Mäe aialaulu viisil
Hoovi on tekkinud paarkend ruutmeetrid vaba ruumi juurde, puiduhunnik kahaneb. Korralik materjal laias laastus sordi kaupa eraldi, korratu puit kytteks lõigata. Muud tööd pealeselle. Polnud mitu päeva aega korralikult syya, ja mingi naabriahvi autostereotymaka lööklainekontsert tekitas nälginud ja kunagi nendesamade muusikasõprade poolt korralikult lömakspekstud ajus korraliku paanikahoo ja hirmupsyhhoosi, mida maandasin siia-sinna kogunenud suuremaid korralageduse hunnikuid likvideerides. Aga neid jäi veel järgi ka, sest soditekitajaid jätkub.
...
Ahh, kyll ma olen yksildane (kyyniline irve). Abikaasa on tõmbunud keskeakriisis meesterahvaste maailma yletamatu myyri taha ja suhtleb enamasti ainult, ee, destruktiivses kõneviisis. Olen kena ja viisakas, kui seda võib yhe maatrolli käest nõuda, et lapsed ei omandaks ajaloolist, aga edasiviivat võimet olukordi sõimu ja kakeluse korras lahendada. Muidugi ma otsin positiivsust, sest kuigi ilmselt olen kaotanud inimese, on mulle jäänud majapidamine ja sõnnik.
Selle kõige peale olen yksjagu kedranud ja ketran veel. Oskused paranevad. Villa on palju, aga ka kudumismasinad tahavad enne talve tulekut pai ja oma tuba.
Ma ei kirjutaks sellest, aga antud olukord on tasapisi laagerdudes igasuguse pingutamiseisu ära võtnud. Pole mõtet tulevikuta asja nimel yksi rabelda ja sellegipoolest halvustavaid ja ebaadekvaatseid kommentaare kogeda. Parem siis teha veidigi rohkem asju, mis minu sisemust ehitavad. Nt yhemehebände.
Ei ole meeldivad need päevad, ei kaunid need ööd. Päikeselised kyll päevad, kuid tyhjad kui ööd.

Veel vastuseid lugejate kysimustele.

Lugupeetud Lillekasvataja! Kultuur ja selle juurde kulgemine on aeglased protsessid. Kuna mul oli kaasas kannatamatu 12-aastane, siis pidin niigi ainult 14-tunnise sõiduga leppima. Loomulikult oleks mul suur au Sinu Valget peenart, Nukumaja ja muid eripäraseid aiaasju näha ja neile mängida. Luban, et mingi järgmine kord põhja sõites teen marsruudi teie kaudu.

Peaaegu oleks

Mere ääres suvitanud.
Aga ei jõudnud.
Möödunud laupäeval oli mul ja yhel lapsel ekskursioon "Tunne oma pealinna viivat maanteed ja pealinna ennast ikka kah". Kava sisaldas 2 moosekandile haruldaste, aga mitte hinnaliste kõlarite hankimist, sugulasele mööblieseme viimist, ohtralt tankimispause, pealinna liikluskeerise nautimist koos silmanurgast segase, aga ajas järjest ilusamaks st korrastatumaks muutuva arhitektuuripärandi imetlemist, lugupeetava Futu kiiret kylastamist, seal seninägematult lähedalt paekivist tehtud aia ja oskuslikult kokkuseatud koosluste imetlemist, sulnist õhtut ja harivat olemist, aga seejärel ytles kõhutunne, et tuleb järgida päevakava ning asuda koduosariigi poole teele. Ilm oli suvine ja sõbralik, aga Annas hakkas tibitama. Meie ees sõudis varem teele asunud temperamentne äikesepilveemand, kes siia-sinna roosasid välke virutas. Puurmannis jõudsin talle järele ja koduni kulgesime rahulikus tempos tihenevas sajus.
Proua Futu rohis minu auks natuke oma laiutama kippuvaid haruldusi. Sooviksin veel tänusõnu öelda, sest miskipärast tekitavad need lillenutsakad minus hoopis hunniku jõulukinke saanud lapse tunde. Taimi, heinu ja lilli jagus 3 peenrale ja mõni on veel potis. Ma mõtlen jätkuvalt sellele teooriale, et mida rohkem peenraid, seda vähem niitmist.
Pealkirjas mainitud mereäärne puhkus tähendab sisemaa elanikule seda, et tuleb leida privaatne merekallas, kuhu kogu meeskonna, varustuse ja tehnikaga ilusasti kohale saab, sest pikad jalgsi- ja rattamatkad on jäänud terve nooruse väravate taha. Aga meie jaoks on ka Võrtsjärv meri ja rannahullude pealinlaste horde asendab imehästi suvelõpu stammtyytus - parmud.

Hostade kiire kolimine

Paljud aednikud kolivad suve lõpus oma taimi. Sest vintskemad rohttaimed jõuavad veel kosuda ja enne kylmi juurduda. Ainult peenrast välja kaevates tuleb jälgida, et juured oleksid niiskes, taimed enne uude kohta istutamist ära ei kuivaks, ja istutatud taimel on mõistlik lehemassi veidi kärpida. Hosta on yks kindel ellujääja, isegi neid suvel jagatud ja kolitud.

Täpsustus jõuluvana kirjale

Igasugu elu veidrused on lasunud mu turjale sellise raskusega, et jalad vajuvad käies maa sisse. Niimoodi ei saa kenasti lapsi inimesteks kasvatada, kauneid lilli kasvatada, jõuda kaunites käsitöödes kõrge meisterlikkuseni ega teha tublisti tasuvat tööd. Lugupeetud jõuluvana! Palun vaata mu totaalse muutumise pakett uuesti yle ja korralda asjad vastavalt positiivsele programmile. Mitte kuidagi ei tahaks oma aastate tööd ja valatud verd und higi kopikate vastu vahetada, aga just sinnapoole asjad praegu tyyrivad. Ma soovin põgenemise asemel teostada yks tore korralik maamajapidamine, hoolimata kaaskodanike torpeedodest ja lollustest, kõnelemata olematust kogukonnakultuurist ja silmapaistvast hoolimatusest. Ma soovin suurendada õnnestunud lahenduste, koostööhuviliste inimeste ja edukate ettevõtmiste protsenti, aga kuna kõik ei sõltu minust, peangi tarvitama Teie asjatundlikku ja heatahtlikku abi.
Kuna lõppkokkuvõttes maksan ma Teie teenuste eest omaenda eluga, siis on Teist korrektne selle hinna eest anda omapoolne parim panus. Lugupidamisega häid uuendusi oodates
Teie
K.

Paarid ja paarikesed

Lillekasvataja kirjutas oma peenardes leiduvatest silmapaistvatest kooslustest ja kuna see on mistahes aianduses oluline teema, siis kirjutan ma kah.





Mesiohakas kelleiganes siledamalehelise kultuuriga on tirriteeriv kooslus, mul koos pojengi, viinapuu ja võitmatu vaarikaga.
Siis on sinine elulõng Minuet kellegagi, kes palju varem ära õitses, või on niisama roheline. Minu oma kõrval on veel pojenge, hullunud kirjut piparmynti, karvane kõreliilia.
Kesksuvel kollaseks muutuv hiigelkasvuline hosta (vist Sum and Substance, aga võite vaielda) peente ja pitsiliste astilbedega, aga ka naat annab sellele võitluslikule kooslusele oma õrnuse ja õnnistuse.
Ja tokkroosilised suuremate põõsaste taustal. Minu aias on seal äädikapuud ja forsyytiad. Kevadel õitseb forsyytia uhkelt keset lagedat raagus aeda, aga aeg läheb mööda, tema võtab vaiksemad noodid ja suve jooksul tõusevad murust uued staarid. August.

Mölanhoolia

Ai, kyll on yksildane olla. Keskealise keskpärase tervise ja alla keskmise välimikuga naistrolli tavalised hädad. Nii mõnigi asi on lõhki, aga nii mõndagi on veel järel. Kui nyyd ajukeemia alt ei veaks, sest teatavasti iga raud annab järele, kui teda piisavalt kolkida.
Selle kõige peale ma ketran.

Sõnnikuvankrid veerevad peatumatult

See nädal on kulgenud kobrutavate ainete ja loodusjõudude ohjeldamise tähe all. Kutsikate pissiloigud olid kaldus põrandal voolanud minu ja kutsikate magamistoa pvc-põrandakatte alla, nii et selle ylesvõtmine koos mööbli liigutamisega, ja rookimine võttis täna pool päeva. Pesu pesemine, sest kutsikatele meeldib vooditesse ronida. Kapialuste rookimine, sest kutsikatele meeldib kasse ehmatada. Ega lapsed paremad pole :)
Peenraid rohisin esmaspäeval. Vähe sai, ainult 1 peenar, aga 4 on veel. Päris paljud lopsakamad kultuurid, nt päevaliiliad, kolivad allapoole, kus on ruumi ja rahu, yleval on materjalid, koerad ja muidu kaos. Sest abikaasa tõstis palgivirna laiali ja tegi natuke oma kuuri edasi! Aga tõesti ainult natuke, nii et elutark mina rõõmustama veel ei kipu.
Suvi on jahe, kurgid ei taha kasvada. Kõrvitsad on haledad ja kabatšokid tillukesed.
Selle kõige peale ma ketran.

Veel puhkamist

Varstu taga on yks ilus põld, kus alati päike paistab ja tee tolmab. Alati on seal sellised pilved, millele Navitrolla hästi pihta on saanud. Selline päike ja maastikud on heade võrukeste kontides ja selliseks tahan ma ka saada.
Muidu ei olekski sõitnud, aga muuhulgas oli ema juubel, aga ema kardab võõraid, läksin teda võimalike sugulaste hordide kartuses turvama :) paar tykki tulid, polnud hullu. :)
Nagu ikka, nö puhkasin koos mõnede oma tööriistadega. Venna garaaži taga pidasin privaatseid puupäevi, meenutasin oma skille, mille eest aastal 2000 skulptori diplom anti. Kahjuks sai mobla aku enne tyhjaks, kui Kuusevana valmis, aga seal ta igal juhul lamab ja taheneb pärast 80 aastat metsas ja 2 aastat veelombis. Võimalik, et kuivab veidi lõhki, sest vett on Kuusevana oma elu jooksul larpinud rohkem kui kõik kilomeetri raadiuses elavad kylamehed alkoholi. Kuusevanal on 2 nägu, oimulokid :), topsihoidja ja peas lihtne myts.
Kraavis nõgestes on veel paar pakku.

Veel meeleolusid.

Ei tea, äkki peaks kustutama kuskil natuke, mobla otsustas eelmist rõõmsat ja head posti duubeldada.










Vabandan pererahva privaatsuse rikkumise pärast, aga see töölaua kyljes asuv puidust vindiga vidin on vastupandamatult vormikas ja siiiiiidisest lehtpuust, tema ymber hõljus kultuuri ja semiootikat. :)