Peaaegu oleks

Mere ääres suvitanud.
Aga ei jõudnud.
Möödunud laupäeval oli mul ja yhel lapsel ekskursioon "Tunne oma pealinna viivat maanteed ja pealinna ennast ikka kah". Kava sisaldas 2 moosekandile haruldaste, aga mitte hinnaliste kõlarite hankimist, sugulasele mööblieseme viimist, ohtralt tankimispause, pealinna liikluskeerise nautimist koos silmanurgast segase, aga ajas järjest ilusamaks st korrastatumaks muutuva arhitektuuripärandi imetlemist, lugupeetava Futu kiiret kylastamist, seal seninägematult lähedalt paekivist tehtud aia ja oskuslikult kokkuseatud koosluste imetlemist, sulnist õhtut ja harivat olemist, aga seejärel ytles kõhutunne, et tuleb järgida päevakava ning asuda koduosariigi poole teele. Ilm oli suvine ja sõbralik, aga Annas hakkas tibitama. Meie ees sõudis varem teele asunud temperamentne äikesepilveemand, kes siia-sinna roosasid välke virutas. Puurmannis jõudsin talle järele ja koduni kulgesime rahulikus tempos tihenevas sajus.
Proua Futu rohis minu auks natuke oma laiutama kippuvaid haruldusi. Sooviksin veel tänusõnu öelda, sest miskipärast tekitavad need lillenutsakad minus hoopis hunniku jõulukinke saanud lapse tunde. Taimi, heinu ja lilli jagus 3 peenrale ja mõni on veel potis. Ma mõtlen jätkuvalt sellele teooriale, et mida rohkem peenraid, seda vähem niitmist.
Pealkirjas mainitud mereäärne puhkus tähendab sisemaa elanikule seda, et tuleb leida privaatne merekallas, kuhu kogu meeskonna, varustuse ja tehnikaga ilusasti kohale saab, sest pikad jalgsi- ja rattamatkad on jäänud terve nooruse väravate taha. Aga meie jaoks on ka Võrtsjärv meri ja rannahullude pealinlaste horde asendab imehästi suvelõpu stammtyytus - parmud.