november jätkub

Ma vedelen ja yle minu rullib ja rusub lõppematu tuim ja väga raske õuduselaine. Viimased pool aastat on see alati minu umber ja kohal loksunud, seganud mõtlemist,  kammitsenud käed-jalad ja tõmmanud vaiba alt, nii et kõik, mis aprillis pooleli oli, jääbki igaveseks pooleli.

Kui suremine ei oleks piinarikas ja ei kestaks tunde - ja ma olen seda kogenud, kahjuks mitte lõplikult -, siis ma korraldaksin selle otsekohe. Ma ei taha enam sellel õudsel hallil vanglaplaneedil elada, ilma mälu, jõu ja tulevikuta. Jõuluvanale on mul sel aastal ainult 1 palve - soovin kiiret, piina- ja valuvaba surma minu valitud ajal ja kohas. Aitäh.