november jätkub veelgi

Mul on olnud mitu päris vastikut tõbise olemisega päeva. Täna lõuna ajal lehti riisudes hakkas mul tavalisel viisil paha, mistõttu võtsin ette pikutamisravi seansi. Eile internetist leitud inspiratsiooni laineharjal muuhulgas guugeldasin meditsiinialaselt, misjärel saabus selgus - ahhaa, järjekordne jackpot! Nii et eelmises postis väljendatud soov Jõuluvanale pole lihtsalt paha tuju tõttu välja pursatud poeetiline kõnekujund või "kõigest" "kergesti ravitav" depressioon, vaid kalkuleeritud  tegevusplaan juba mitu aastat arenevate syndmuste paratamatu lõpplahenduse puhuks. Kurat, ma TEADSIN seda, aga aju (kevadel mahapõlenud) kõnekeskus ei näidanud arvutusprotsessi, vaid kohe vastust.

Tuleval nädalal lähen perearsti juurde spetsialistide aegu välja võitlema. Niisama jutupuhumisega on oma 3 aastat ära kulunud, seekord on juba päris palju konkreetset ette kanda. Ma pean diagnoosi saama enne, kui liikumisvõimetuks JA dementseks muutun, ja see paraku toimub suht lähitulevikus. Mul nimelt on kohustusi, mille edasiandmine pereliikmetele või vallale tuleb meditsiiniliselt ära põhjendada, ja keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Hyva lugeja saab siinkohal palju ära teha. Nimelt,  ka moraalne tugi on tugi. Tänan ja tervitan. Lugupidamisega, Teie

Lyhikese Jutu Mees

P.s. asjad on põnevamaks minemas. Täna kõik jälle valutab teatud vastikul moel ja mu armsad kallid moblamängud, 4 tk, mida ma iga õhtu suure armastuse ja pyhendumusega mängisin pealt 10 aasta, on juba mitu päeva igasuguse võlu täiesti kaotanud, Pinterest on muutunud mõttetuks ja enamus plogisid ei paku mingitki rõõmu. Ja tund aega tagasi hakkasin lambist (objektiivselt võttes aga jälle kalkulatsiooni tulemusena) karjuma yhe õnnetu inimese peale, kes teatas, et laste rehaplaani tegemise järjekord on neil 2,5 KUUD, samas SRT Otsuse tähtaeg aga on alati lyhem, ja et kas ma Põlva või Tartu ei taha pöörduda. Ei, ei taha. Väga varsti peab selle kõigega keegi teine tegelema, mina aga istun heki all poolmädand palgi peal ja mõtlen, et kes ma olen, kus ma olen ja misse tore oranži-valge-värviline rauast asjake on ja kyll see lõhnab põnevalt, ja et jälle kael valutab rõvedalt ja kere suriseb, raisk.