november jätkub veelgi

Mul on olnud mitu päris vastikut tõbise olemisega päeva. Täna lõuna ajal lehti riisudes hakkas mul tavalisel viisil paha, mistõttu võtsin ette pikutamisravi seansi. Eile internetist leitud inspiratsiooni laineharjal muuhulgas guugeldasin meditsiinialaselt, misjärel saabus selgus - ahhaa, järjekordne jackpot! Nii et eelmises postis väljendatud soov Jõuluvanale pole lihtsalt paha tuju tõttu välja pursatud poeetiline kõnekujund või "kõigest" "kergesti ravitav" depressioon, vaid kalkuleeritud  tegevusplaan juba mitu aastat arenevate syndmuste paratamatu lõpplahenduse puhuks. Kurat, ma TEADSIN seda, aga aju (kevadel mahapõlenud) kõnekeskus ei näidanud arvutusprotsessi, vaid kohe vastust.

Tuleval nädalal lähen perearsti juurde spetsialistide aegu välja võitlema. Niisama jutupuhumisega on oma 3 aastat ära kulunud, seekord on juba päris palju konkreetset ette kanda. Ma pean diagnoosi saama enne, kui liikumisvõimetuks JA dementseks muutun, ja see paraku toimub suht lähitulevikus. Mul nimelt on kohustusi, mille edasiandmine pereliikmetele või vallale tuleb meditsiiniliselt ära põhjendada, ja keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Hyva lugeja saab siinkohal palju ära teha. Nimelt,  ka moraalne tugi on tugi. Tänan ja tervitan. Lugupidamisega, Teie

Lyhikese Jutu Mees

P.s. asjad on põnevamaks minemas. Täna kõik jälle valutab teatud vastikul moel ja mu armsad kallid moblamängud, 4 tk, mida ma iga õhtu suure armastuse ja pyhendumusega mängisin pealt 10 aasta, on juba mitu päeva igasuguse võlu täiesti kaotanud, Pinterest on muutunud mõttetuks ja enamus plogisid ei paku mingitki rõõmu. Ja tund aega tagasi hakkasin lambist (objektiivselt võttes aga jälle kalkulatsiooni tulemusena) karjuma yhe õnnetu inimese peale, kes teatas, et laste rehaplaani tegemise järjekord on neil 2,5 KUUD, samas SRT Otsuse tähtaeg aga on alati lyhem, ja et kas ma Põlva või Tartu ei taha pöörduda. Ei, ei taha. Väga varsti peab selle kõigega keegi teine tegelema, mina aga istun heki all poolmädand palgi peal ja mõtlen, et kes ma olen, kus ma olen ja misse tore oranži-valge-värviline rauast asjake on ja kyll see lõhnab põnevalt, ja et jälle kael valutab rõvedalt ja kere suriseb, raisk.

november jätkub

Ma vedelen ja yle minu rullib ja rusub lõppematu tuim ja väga raske õuduselaine. Viimased pool aastat on see alati minu umber ja kohal loksunud, seganud mõtlemist,  kammitsenud käed-jalad ja tõmmanud vaiba alt, nii et kõik, mis aprillis pooleli oli, jääbki igaveseks pooleli.

Kui suremine ei oleks piinarikas ja ei kestaks tunde - ja ma olen seda kogenud, kahjuks mitte lõplikult -, siis ma korraldaksin selle otsekohe. Ma ei taha enam sellel õudsel hallil vanglaplaneedil elada, ilma mälu, jõu ja tulevikuta. Jõuluvanale on mul sel aastal ainult 1 palve - soovin kiiret, piina- ja valuvaba surma minu valitud ajal ja kohas. Aitäh.

Seda ja teist

Togin end tagant, et suvetöödest MIDAGIGI tehtud saaks. Puiduvirnade struktuurimuutused on juba silmnähtavad, aga rauani pole ma veel jõudnud, kardetavasti tuleb enne talv kätte. Maja kallale aga asun alles siis, kui eelpoolmainitud hunnikutest on saanud kas täiesti korrektsed riidad ja mõni vähempuine aine siis eri materjalide kaupa mõnda jäätmekäitlusettevõttesse reisinud.

Kas ma juba ei öelnud, et pärast Põrguskäiku olen, ytleme selle siis välja, teine inimene? Olemasolevatest iseloomujoontest jäi kyll kondikava alles, aga rõõmsat pohhuisti ei ole enam. Mõndagi veel läks kaotsi,  aga ma suutsin varemete peale midagi ikkagi yles ehitada ja kasvatada, lihasmälus on õnneks päris palju asju alles. Ja nyyd ma olengi lyhikese jutu mees.

Ei vabanda.

P.s. yle-eelmises postis mainit kontserdil käisin ära. Mitmel põhjusel meeldis väga. Aga õuemängudest kangete näppudega praegu rohkem juttu ei toksi, selle asemel 1 ilus pilt:

Meie igapäevast novembrit

Eile läks meil tormi ajal elekter korralikult ära, kyttepuude koormakate lendas koos kaubaalustega minema ja naabri maja põles maha. Ja muud ma ei tahtki ytelda.