Midagi ilusat sekka

Hyvale lugejale mõeldes tuleb kirjutada mitte ainult Asjadest, Nigu Nemad On, vaid ikka ka kenasid asju, lugusid lilledest, muusikast, lõunamaareisist, armastusest. Aga palun! Siin see kõik on, yhelainsal sisurohkel pildil mu kevadise kyttepuude kuivatamisriida kaunist tagaservast! (Hetk enne vihma jõudsin pojaga selle riida siiski kinni katta.)

Sest oma 27 asja vahel ringijooksmise ajal läheb meelest ilusamaid lilli pildistada, kuigi nad pakuvad vahepeal kulgemisradade ääres väga hõrke silmailuhetki, vaatan ja ahhetan, aga siis kappan v kooberdan edasi. Muusika pole midagi vähemat kui loodusjõud, see on Aine, minu jaoks yliloluline aja, ruumi ja mõtete korrastaja, jõu andja ja hinge toitja, aga kes siis nii enesestmõistetavast asjast nagu nt hingamisest kirjutab, eksole. Lõunamaale reisida ei ole minul vaja, ma ELANGI tõelisel lõunamaal oma džunglikanade, tomatite, tyrgi ubade ja taipärase köögiga. Ja seda kõike saab ainult armastada. Jäägitult ja järeleandmatult, ja see kõik armastab mind ka, tunnen seda oma kontides. Ja see miski ei kiusa mind, ei tujutse ega mängi mingeid rollimänge, nagu "normaalsetel" inimestel kombeks on, et need "normid" ja "rollid" neile kurku kinni jääks.

Täna sadas yle väga pika aja vihma. Panin yles rea mördivanne ja vihmaveerenne. Rennid peaksid normaalsetel inimestel majakatuse kyljes olema, aga viimane normaalsus, nagu ka mainitud vihmaveerennide ostmine, jäi minust sinna 4-5 aasta ja mitme hirmsa peavaluga puukborrelioosi taha ja praegu ma kasutan neid niisama kokkupandavalt ja lahtivõetavalt koos mördivannidega, töötab kyll. Ma ei kavatsegi ennast KA SELLE asja/tegemata töö suhtes syydi tunda, sest inimese päev ei ole ju kummist. Oleme aus, tööd tuleb tegija jõuvarude suhtes tähtsuse järjekorda panna ja ka mu jõuvarud pole kummist. Hyva lugeja Lendav kirjeldab teda pidevalt saatvat sundi v tunnet, et mis tööd sa ka ei tee, ikka ja alati on sees näriv ja maadligi vajutav syytunne, et tegelikult peaks MIDAGI TÄHTSAMAT tegema, mitte seda, mida sa just praegu teed... ja isegi, kui hakkad seda Midagi Tähtsamat tegema, hakkab varsti uuesti närima, et nää, mina plätserdan siin, aga peaks Midagi Tähtsamat tegema... ja nii lõpmatuseni... Ma võitlesin selle deemoniga palju aastaid ja sellest ning mitmest teisest painajast vabanesin, huvitav-huvitav, koos gluteeni mahajätmisega. Olgu öeldud, et selleks tuli ennast ka kõigist naabritest, eriti just naabritest, koolikaaslastest, kolleegidest, muidu tuttavatest, sugulastest, eriti just sugulastest vabastada... Loodan, et nad ei tule enam iial tagasi. Plogipidajad on veidi teine seltskond, nad on väga kaugel ja näevad minu valdusi ainult läbi kymne filtri, täpselt nagu mina nende omi, ja me kõik oleme sellega õnnelikud.

 Aga jah, ilus vihm, väljas on kõik märg, mul siesta, lõunasöök, järgmise mingi töö jaoks puhkamine ja niisama märgutamine. Aknad ja tekstid vilguvad, mõtted ja metaandmed jooksevad, ma ei saa neid iial kinni. Aju protsessib, aga kere peab lõunat. Ravum töötab, ta ei lase ylekoormatud protsessil riistvara töövõimetuks muuta, riistvara läheb varsti vanakraami sorteerima. Lamasklen natuke veel oma tõbisevõitu selja paranduseks ja mõtlen, kuidas oma uuele peale systeemset korraloomist õpetada. Sest kui niimoodi täiesti kogemata on kätte antud uus eluvõimalus, kark, loteriivõit, avanenud uks, siis tuleb seda ju ometi kasutada ja sellest sisse astuda. Selle uue ukse taga on palju päevavalguse kätte sattunud vanakraami, kõik see minu sees ja ymber olev segadik ja kaos peavad korda saama... kuidagi. Aga jälle, eelmise posti valguses tuleb öelda, et lihtne see pole, mul on ajus mitmed asjad ikka täiesti puudu ja need tuleb tyhjalt kohalt ise endale kasvatada. Võib-olla ei kasvagi, ma ei tea veel. Meie peres on ju juba inimesi, kes ei saa igapäevaelu asjadega ise hakkama, aga nad ei saa ka sellest aru, mis valesti on. Ma saan aru, mis on valesti, aga asjade parandamise jaoks tuleb kõigepealt ennast korda teha. Mis systeemsust ja majapidamist puudutab, siis on mul selles valdkonnas 1 väga võimas eeskuju, kes paraku on keskmisest inimesest mitmekylgselt ja 3x võimekam ja mina saan ainult tema jalajälgi imetleda. Jah, pr AlGusti, Sinu otsa vaatan praegu. 

Päikesekuivatatud pärismaalane

Ilm on soe.

Või natuke isegi liiga soe. Päike on õrnale lõunamaa loomale e mulle mõnus, aga miskipärast ei jaksa ma sellesama kalli päikese käes enam palju nt puid riita panna, vee tassimisest, maa kaevamisest või kivade veeretamisest rääkimata. Eks ma siis teen midagi muud, mängin veevärgiga või rohin tomateid või sordin pesu või istutan tyrgi ube või.

Palav on, no ei jaksa yhe asja juures pysida. Pagan, ma PEAN nyyd minema seda, ja möödaminnes toda kolmandat asja ka tegema.

Ja ei mingit korda ega sisteemi, ärge isegi unistage.

Mis ma ytsin!

Hypik ma olen ja hypikuks jään. Ykski imeline ravum ei võta minult ära lapsepõlves kogetud ohtraid peapõrutusi, Surma Taevast, surmahirmu- ja piinamiskoolkonna pedagoogika abil imelikuks lapseks kasvamist ja muid asju, mis normaalsetest inimestest juurvilja ja/või joodiku teevad, aga minust rahvamuusiku, ei anna imeliselt mulle võimeid, mida mul ajus absoluutselt pole, nt kannatlikkust, pysivust ja korralduslikku geeniust, ei lapi mu räbaldunud keha ega imelikku matemaatikat täis mõistust, ei anna mulle ebanormaalselt alanud ja õudselt kulgenud elu asemel midagi muud (kuigi vahepeal juhtus kogemata justkui loteriivõit minu Viimasesse Peatuspaika jõudmise näol), ei kustuta ega asenda, vaid laseb kõigel eelnenul särada ja selgelt meeles pysida, kuid oskus sellest kõigest järeldusi ning oma parimaid valikuid teha olid paraku juba enne olemas, nyyd tuleb nautida nende valikute tulemusi. Õnneks on igasugu õudustest ikka päris mitu aastat möödas, teravaid tundeid erinevate päästikute peale tekib harva ja praegu tuleb mõni väga ammune asi meelde kogemata - näiteks ma mäletan, kuidas mu kaelaluu valutas,  syda oli paha ja kogu keha undas, surises ja kipitas (pärast tavalist korralikku raputamisega peksuseanssi, need on mu elu esimesed ja paraku suhteliselt ainsad väikelapseeamälestused) ja nii vastik oli ennast liigutada, justnagu praegu, ainult kael ajab pilli, keha ei kipita nii kõvasti, see on yleväsimusest tekkinud libavalu.  Või kuidas ma pärast mitmepäevast mälukat olin äkki keset õue ja imestasin, et oo, hommikust sai õhtu, päeva ei olnudki vahepeal, kes ma olen, kes on need hiigelsuured inimesed, kus ma olen ja kuidas ma siia sain? Need on veel ilusad lood, enamus nii kenad ei ole, ja paraku olid need ainsad, mis mul olid ja mida ma teadsin, mitte midagi muud lihtsalt polnud olemas. See kõik ei kao niisama kuskile ära, see on alati osa minust ja sureb koos minuga, mitte enne. Ma saan täiesti aru, et see on ebatavaline, ju siis tuleb mul kummikeksu ja jäätise peal yles kasvanud ylejäänud inimkonnale tõesti lõplikult hyvasti öelda, pärast paljusid ebaõnnestunud suhtluskatseid peab tunnistama, et tegu on tsivilisatsioonide ja väärtussysteemide erinevustega ja neid paraku yletada pole võimalik. 

Ravumit ei võta ma iga päev, vaid ylepäeva, fyysilised kõrvalnähtused kipuvad kumuleeruma ja ma pean oma keret õrnalt kohtlema, sest seda läheb iga jumala päev vaja. Kusjuures see rohi kyll RAHUSTAB mind, justkui paneks ylekoormatud arvutil mõned liigsed aknad kinni ja aitab hetkel olulisele tegevusele keskenduda. See on täiesti uus ja enneolematu, sellist myravaba keskendumist ja ilma segajateta KERGET ning kiiret mõtlemist pole ma elus kunagi varem kogenud muidu kui ainult hetkedel enne yldnarkoosi. Mul tekkis seega mõte, et see ravum võib teatud tingimustel aidata nt peapõrutustega inimestel aju normaalsemalt tööle saada, võib-olla kuskil seda selleks isegi kasutatakse. Aga kurat, see teeb mu silmadega asju. Minu hulluarst kahjuks ei syvene kunagi sellesse, mis ma räägin, seega tuleb järgmine kord silmaarsti paberitega teda kylastama minna. Muidu ei näe ma sygisel enam munagi. Mu uus pea võiks ikkagi oma põhiylesannetega hakkama saada - näha, kuulda ja mõelda, poolikud lahendused kahjuks ei sobi.

P.s. täna yritasin laule kirjutada. Tundeid ja mõtteid oli mitu, aga ylikõva vait olemise dressuur hakkas mitme teema juures esimese salmi juures karjuma ja ma loobusin. "Ära jumala eest räägi, mida sa mõtled, hoia oma tunded endale, raisk.". Aga tuli välja laul sellest, kuidas laulukirjutamine ei tulnud välja. Homme asetan selle lauluplogisse ka, praegu ei viitsi pabereid otsima minna. Mängin paar napakat moblamängu ja siis elan oma teist, paremat elu unenägudes. Mul ongi seal justkui terve elu kindlate kohtade ja inimestega, ma ei jõua ära oodata, kuni lõplikult sinna saan.

Vanade asjade oluline puudus

Absoluutselt KÕIK minu sees ja ymber on osutunud kulunuks ning suuri koormusi ja äärmusi mittetaluvaks. Mingi teisipäeva hommikul ärkasin jõleda seljavaluga a la 2009, kauaaegsem lugeja teab, et see tähendas kyllaltki piinarikkaid kuid ja lõppes erakorralise lõikusega. Ja sama kolmapäeva hommikul. Ja neljapäeva hommikul. Täna miskipärast valutas natuke vähem, aga ju see valu lihtsalt rändas teise kehaosasse edasi... ehk siis osutus, et mu kõige olulisema kehaosa e auto teatud agregaadid ei soovi enam pikalt koostööd jätkata, ja millal täpselt nad vedru välja viskavad, pole loomulikult teada. Ma siis kuulasin nii oma mõistust kui ka tundeid ja ytlesin teatava kahjutundega ära yhe haruldase kylaskäigu erilisse kohta kaugel Põlvamaal. Seal nimelt toimub Paraleelmaailma pidu, vigursaagijate kokkutulek, ja kauaaegsem lugeja teab, et mootorsaag on ka minu oluline kehaosa, ja et ma tegin kunagi isegi syletäie puukujusid. Aga nyyd olen mina siin ja nemad on seal, ja ilmselt ei puutu me enam kunagi kokku. 

Katsun kuidagi vaigistada mitmeid õudseid mälestusi kuskil karup3rses välja surnud autost ja nt pimedas ning kylmas mitmeid tunde laibavedu oodates. Täna on olukord põnevam ja erutavam,  ma ei saa enam absoluutselt jalgsimatkata ning laibavedu tegema pole mitte kedagi kutsuda, seega minimeerime riske ja lihtsalt naudime seda vähest, mis puupeaga piraadil veel järel on - alati võib koperdada Triiplasse e kasvumajja ja kylvata kalifornia läänemagunat, rootsi lehtpeeti, apteegi tilli ja tyrgi uba.

Ah et miks ma endale pole mõnda toredat kuju meisterdanud?

Lubasin endale ykskord väga pidulikult, kui lauda ja heinakyyni varemed kraamitud olid, aga ait ja saun veel mitte, et enne ei tule yhtegi iluasja, kui varemed on kraamitud ja pinnas tasandatud, sest kunst kui luksuskaup nõuab korrastatud ymbrust ja teatud elujärjetaset. Kuna ma tegelen sellega põmst yksi ja mõnigi kord yle valude pingutades, siis võtab see veel mitu aega. Ja viisakas oleks enne veel ka majale uus voodrilaud panna. Aga ma vähemalt mõtlen sellele kunstiasjale. Õnnelikud on inimesed, kes ei pea ööpäevas valuvabasid tunde lugema ja katsuma sinna mahutada kõik eluvajalik, ja kõik muu lihtsalt kõrvale jätma.

Hea, et vähemalt keegigi kuskil suudab, oskab ja teeb. Aga ma ka ei moluta niisama, kui kurk ja till on istutatud, siis nokin jälle veidi vaat seda kunstiprojekti. (Hyva lugeja kindlasti teab, et see oli alles hiljaaegu suitsusaun.)

Tsungel

Aegamööda nädalaid on kadund, keerat kruve, mulda kärutet. Kõigega, mis ligund, lagund, kõdund, selle toa heaks pole närutet. Hooviservas on veel mõni hunnik, millest kärutada nõnda hea. Kiirelt mööda läevad kaunid tunnid. Õunad valmis saavad ysna pea.

(Laulda Juhan Viidingu häälega, kastekannis herneid kõristades.)