Imeasja imestamine

 Lisaks massinate muru sisse uputamisele tehakse meie majas aeg-ajalt ka teste. Näiteks selliseid, mis näitavad, et kas sa tunned kapsa kõiki kehaosi või eristad lineaarvõrrandit liiklusmärgist, või oskad kirjeldada oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire määra. Mul õnnestus pärast pikki aastaid kõikvõimalike spetsialistidega maniakaalset vaidlemist nyyd ykspäev rääkida psyhhiaatriga Pea Asjast uue nurga alt ning miskipärast saada täitmiseks kysimustik. Oleme aus, doktor rabas mind oma kiiruse ja uudsete seisukohtadega. 

Ff, ma täitsin seda testi mingi 4 tundi. Ei olnud yldse meeldiv kirjutamine, sest kõrvuti tuli täita nii täiskasvanuaja kui lapsepõlve kohta. Ma sain põmst kõigi osade kõigi kysimuste kõigi vastuste kohta märke teha e "jah" vastata. Aga edasi? Kui psyhhiaater oli vastuvõtul öelnud, et me katsume teid aidata, siis kukkus mul karp lahti ja suurest ehmatusest oskasin öelda ainult seda, et tänan, aga minu elu on suht elatud juba ja ideed asjade parandamiseks on otsas.

Ja ikkagi, kuidas see aitamine käib? Kuidas ravumid saavad mind hoopis teiseks inimeseks kemiseerida? Või kui, siis milliseks?

Ma TEAN, et olen pysimatu. Seda ka, et tähelepanuhäirega, tõeline kaosegeenius. Meie peres ja esivanemate hulgas on selliseid veel ja veel. Ma olen selline olnud kogu oma elu ja hoolimata elu jooksul omandatud paljudest ellujäämisharjutustest, -võtetest ja -oskusest on sisu ikka sama pysinud ja olenemata mistahes ravidest jään mina ise ju samaks. Krundiks all on veel omakorda igasugu hirmu ja õuduse jutud ja asjad, mida ei kustuta ykski ravum, ja mis hoiavad mind kõvasti oma puuris kinni. Pärast 48 aastat karmi enesesundimist paigal seisma ja istuma, kui kogu keha rahutusest kipitab, jalg väriseb ja pea keeb, olema elu eest vait, kui hinges pulbitseb fyysilist valu tekitav soov kiirelt ja palju rääkida, naerda ja laulda, nii et suur osa mõttejõust ongi alati kulunud enda sundimisele ja keelamisele, on see sund oluline osa minust ja seda ei pane enam niisama kõrvale. Isegi minu laulud synnivad vaikuses ja elavad mu peas, ma kunagi ei laula kodus. Aga meeldiv on teada, et minu tagasihoidlikust isikust on kasu teadusele ja neile hypikutele, kellel elud veel alles ees. 

Lume sula

Minu auto uppus ära kolmapäeval. Käisin Keskuses jahil, pärast 7-tunnist sõitu ei viitsinud veel peale auto tyhjaks laadimist tagasi maantee äärde kõvemale pinnasele minna, kell ka maru palju ja. Neljapäeval selgus, et see oli viga.

Eile õhtul vintsisime ja tõstsime porist välja yhe eksind päälinlase, kes pimedas valesti, aga hulljulgelt maanteelt maha, meie teele ja siis seal ymber pöörata yritas. Tema pääses poole tunniga minema.

Täna võimlesime pojakesega meie esihooviks hyytaval õõtsikul. Lumi oli ju ära suland, palju lund, vihm oli ka ära sadand, palju vihma, päikese ja muheda tormituule käes oli otse puhas rõõm autot pori seest välja vintsida. Saime kätte!

Päike läks varsti ära.

Vihmama hakkas.

Pehmet vesist pinnast on hea tagasi siledaks patsutada, eksole.

Pildil on meie laps ja kass katsumas kuiva jalaga yhest hoovi servast teise saada.

Ah, mis. Igakevadine asi ja enamasti ka igasygisene.

Kliimasõimu

Vähe sellest, et mu Käru kurvalt hooviservas lumehunniku otsas kygeleb, on kuskilt ilmunud järjekordne kevadtorm, mis isegi umbes 8 kilo kaaluva märja suleteki nöörilt kõrge kaarega maha lennutab nagu pitsist tanukese. Korstnajalad undavad ja maja nagiseb nagu Kolumbuse laev tema viimasel röövretkel. Sihukesi torme on meil põmst yle päeva ja ma pean tõsiselt kaaluma hoovi ymbritsemist kiiresti kõrgeks ja jämedaks kasvavate okaspuudega. Nii kurb kui see ka pole, ilusad vaated pole väärt seda, et norrapärased tormituuled sul majapidamises pidevalt midagi uppi keeravad või ära lõhuvad.

Tänasel kaunil tormipäeval ärkasin kellu poole 6 ajal, siis tegin 15 erinevat asja, millest 12 jäid pooleli. Aga praegu istun leso sooja kivi pääl, valutan oma kaelanärvi ja mõtlen, et pärast väikest puhkust jõuan veel 45 asja teha. Pärast gluteeni mahajätmist olen kaotanud umbes 14 kilo iseennast, 8/9 oma depressioonist ja abikaasa, aga minul on hea ja kergem kui kunagi varem. Ma ei taha enam elu sees olla vaevaliselt ringi veerev röövik, mis siis, et see on kaaslejatele mugav ja meeldiv. Elu on yht-teist kaaskodanike käte abil kyll puru peksnud, aga alles on veel piisavalt palju, et tahta hommikul voodist välja valguda ja kohvikanni ime abil maailma kasvõi mikroskoopilisel määral ilusamaks muuta.

Hyva lugeja rõõmuks pilt umbes 4 aastat köögis kraanikausi mikrokliimas elava katleia ristandi õiest. Sel aastal tänab see taim mind juba teise õievarrega, õis pysib vormis 2 kuud ja lõhnab sireli, nartsissi ja kraanikausi järgi. Kas pole orhideekasvatamine seksikas!

Masinad vs loodus

Pidin puid lõikama minema, aga Käru uppus kõige täiega tuisuvaalu ära. Peal jää, keskel jahu, all pehme muda. Istub seal niikaua, kuni lumi kuidagi kunagi allapoole läheb. Minu Kärude parkimise platsil on keskmiselt 70 cm lund, või siis head kaevamist mulle.

Siis viskasin labida nurka ära ja hakkasin kyttima oma 4 nädalat tagasi makstud, aga Saksamaa postiasutustes nähtamatuks muutunud kudumismasinat. Ma olen saksmannidelt varem õige mitu korda ostnud pille ja juppe, aga mitte kordagi ei ole post niimoodi kulgenud, et paki number on 2 nädalat kuskil paigal, liigub natuke ainult myyjale saadetud järelepärimise peale, ja siis ilmub Balti riike teenindava postikullerfirma systeemi ja vedeleb seal põmst nädala samuti ilma asukohamärgeteta. Sel nädalal olen vist oma 4 korda Eesti haru klienditeenindust tyydanud, ja tuleb välja, et mitte ilmaasjata. Jõudsin juba igasugu dokumente salvestama asuda, juhuks, kui pakk välja ei ilmu. Täna hommikul aga ilmuski pakitus eikusagilt šokeeriva kiirusega välja. Saatsin myyjale tänukirja ja sulgesin myygikeskkonnas juhtumi.

Tegu on antiikse kompuuterkudumismasinaga. Hyvale lugejale teadmiseks, et ma kollektsioneerin igasugu ebatavalisi tööriistu. Mida ebatavalisem, seda parem. Millal laua kylge saan kruvida ja mustriagregaati proovida, ei tea, sest igapäevane s.tavedu, kohe sulab jää alt välja kevad ja siis tuleb yhekorraga kõik tööd ära teha. Abikaasa saadab vahest harva veidraid sõnumeid, nt eile õhtu lõpetuseks lubas tulla appi puid vedama, aga ega minu labidas sellest kergemaks ei muutu ja sõnumite vaatamine ei anna tuleval talvel sooja. Tal ei ole reaalsuse protsessimisega enam kõik korras ja sellise asja menetlemine saab olema pikk ja põnev. Paras sotsiaalne meelelahutus mulle, kelle igapäevane vaimutoit koosneb masinatest, mädapuidust, sademetest ja sõnnikust. Aga ma olen selleks valmistunud kogu oma elu.

Särav surm

Ma vähemalt proovisin.

Veel valgem surm

Pilvede kohal on alati päike ja see teeb pilvede all oleva koleduse heledaks ja säravaks. Minu paha tervis on köömes selle kõrval, et maanteedel lykkab torm rekkasid kraavi, kylavaheteedel tekivad tuisuvaaludesse kinni jäänud autokestest väikesed tropid ja koolilapsed peavad yhel või teisel põhjusel kilomeetreid rõvedas tuisus kooberdama. Aga see tuisk on mitu tooni valgem näiteks jaanuarituisust.

Hyva lugeja kurvastamiseks pildike meie nii lootusrikkalt alanud, aga tavapäraselt lõppenud aiatöödest. On olukordi, kus ei aita ei Nokia kummar ega tugev isiksus. Täna on selleks olukorraks lumesadu vasakult paremale, mitte ylalt alla, nagu peab.

P.s. korra aastas võib jälle mõelda Rosa Luxemburgile ja tema kaasaegsetele. Naiste, ee, eluea pikenemine ei tulnud nii kergelt, nagu meile meeldiks mõelda. Annaks Luxemburg, et 19. sajand jääks sinna, kus tema koht.

Valge surm

Mul ei ole praegu väga hea olla. Katsetused ravumitega tekitasid keres kaose, mida jätkub veel kauaks. Tagasihoidlikult öeldes, päris õudne ja rõve on. Aga kuna ma olen harjunud ennast igas olukorras ise lõbustama, siis on ka praeguses nõdras olekus tegevus võtta - pätikinnaste kudumine. Eelmisel nädalal tellisin enda lohutamiseks interneti seest mõned lõngad juurde ja kui terrvis jääbki pahaks, siis kudemist jätkub kauemaks. Kärutan puud tuppa - pool tundi kududa, syda rahuneb maha. Kruvin veevoolikuid ja filtrikanne, siis koon jälle natuke. Panen pesu yles, ja jälle koon, nii saab päris talutav. Aga saage käima tõmmata ei jõua, miski kamm on vereringes,  ja kudumine ei aita.

Paar päeva tagasi viskasin veranda katuselt tonni sulalund alla. Varsti tuleb seda korrata, sest uskumatult lumerohke kevad on, lund aga lausa langeb juurde ja juurde ...ja lumikellukeste kasvukohal lasub meetripaksune liustik. Kyttepuude tegemisest ei taha isegi mõelda, sest maastik on põlvini lume all ja ma vist ei jõua praegu ka palki tõsta. Lumelabidas on hakanud ka 20 kilo kaaluma. Aga tunnikese elusa päikesevalguse nimel olen praegu nõus kannatama paljutki!

P.s. nali naljaks, aga ma tunnen, et midagi on tõesti katki ja see jääbki niimoodi. Asjad saavad veel hullemaks minna, sest ma ei jõua enam gaasipedaali tallata. Siiani viskasin perega nalja, et sõitmine on viimane asi, millest ma loobun, siis oli see lihtsalt nali kauge, meisse mittepuutuva asja kohta. Homsest hakkan kodust kaugemal asuvaid asju, nt lapse rehateenuseid ära ytlema ja lastekaitsjaga uusi variante läbi rääkima, sest mai jaksa peale lõunat koos lapsega 37 km kaugusele sõita, 3 tundi kohapeal passida ja siis tagasi. Juba täna maakonnakeskuses suuremat last id-kaardi asju tegema sõidutada oli nagu päev otsa puid lõigata, koju jõudes valgusin autost välja nagu hapupiim. Arstidest on siinkandis yldiselt vähe kasu, läinud reede õhtul öeldi mulle maakonna EMOs, et kõik on korras, puhake ja võtke oma ravimeid, hoolimata sellest, et ma ei jaksanud ise sõita, seista ega käia. Kui ma hommikul ei ärka, kukub noorema lapse koolis ja rehateenustel käimine kokku ja vanemad lapsed saavad kaose ning juurviljastunud esivanema. Ma olen selleks kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud ning peaauhind ongi kohe-kohe käes.