Valge surm

Mul ei ole praegu väga hea olla. Katsetused ravumitega tekitasid keres kaose, mida jätkub veel kauaks. Tagasihoidlikult öeldes, päris õudne ja rõve on. Aga kuna ma olen harjunud ennast igas olukorras ise lõbustama, siis on ka praeguses nõdras olekus tegevus võtta - pätikinnaste kudumine. Eelmisel nädalal tellisin enda lohutamiseks interneti seest mõned lõngad juurde ja kui terrvis jääbki pahaks, siis kudemist jätkub kauemaks. Kärutan puud tuppa - pool tundi kududa, syda rahuneb maha. Kruvin veevoolikuid ja filtrikanne, siis koon jälle natuke. Panen pesu yles, ja jälle koon, nii saab päris talutav. Aga saage käima tõmmata ei jõua, miski kamm on vereringes,  ja kudumine ei aita.

Paar päeva tagasi viskasin veranda katuselt tonni sulalund alla. Varsti tuleb seda korrata, sest uskumatult lumerohke kevad on, lund aga lausa langeb juurde ja juurde ...ja lumikellukeste kasvukohal lasub meetripaksune liustik. Kyttepuude tegemisest ei taha isegi mõelda, sest maastik on põlvini lume all ja ma vist ei jõua praegu ka palki tõsta. Lumelabidas on hakanud ka 20 kilo kaaluma. Aga tunnikese elusa päikesevalguse nimel olen praegu nõus kannatama paljutki!

P.s. nali naljaks, aga ma tunnen, et midagi on tõesti katki ja see jääbki niimoodi. Asjad saavad veel hullemaks minna, sest ma ei jõua enam gaasipedaali tallata. Siiani viskasin perega nalja, et sõitmine on viimane asi, millest ma loobun, siis oli see lihtsalt nali kauge, meisse mittepuutuva asja kohta. Homsest hakkan kodust kaugemal asuvaid asju, nt lapse rehateenuseid ära ytlema ja lastekaitsjaga uusi variante läbi rääkima, sest mai jaksa peale lõunat koos lapsega 37 km kaugusele sõita, 3 tundi kohapeal passida ja siis tagasi. Juba täna maakonnakeskuses suuremat last id-kaardi asju tegema sõidutada oli nagu päev otsa puid lõigata, koju jõudes valgusin autost välja nagu hapupiim. Arstidest on siinkandis yldiselt vähe kasu, läinud reede õhtul öeldi mulle maakonna EMOs, et kõik on korras, puhake ja võtke oma ravimeid, hoolimata sellest, et ma ei jaksanud ise sõita, seista ega käia. Kui ma hommikul ei ärka, kukub noorema lapse koolis ja rehateenustel käimine kokku ja vanemad lapsed saavad kaose ning juurviljastunud esivanema. Ma olen selleks kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud ning peaauhind ongi kohe-kohe käes.