Masinad vs loodus

Pidin puid lõikama minema, aga Käru uppus kõige täiega tuisuvaalu ära. Peal jää, keskel jahu, all pehme muda. Istub seal niikaua, kuni lumi kuidagi kunagi allapoole läheb. Minu Kärude parkimise platsil on keskmiselt 70 cm lund, või siis head kaevamist mulle.

Siis viskasin labida nurka ära ja hakkasin kyttima oma 4 nädalat tagasi makstud, aga Saksamaa postiasutustes nähtamatuks muutunud kudumismasinat. Ma olen saksmannidelt varem õige mitu korda ostnud pille ja juppe, aga mitte kordagi ei ole post niimoodi kulgenud, et paki number on 2 nädalat kuskil paigal, liigub natuke ainult myyjale saadetud järelepärimise peale, ja siis ilmub Balti riike teenindava postikullerfirma systeemi ja vedeleb seal põmst nädala samuti ilma asukohamärgeteta. Sel nädalal olen vist oma 4 korda Eesti haru klienditeenindust tyydanud, ja tuleb välja, et mitte ilmaasjata. Jõudsin juba igasugu dokumente salvestama asuda, juhuks, kui pakk välja ei ilmu. Täna hommikul aga ilmuski pakitus eikusagilt šokeeriva kiirusega välja. Saatsin myyjale tänukirja ja sulgesin myygikeskkonnas juhtumi.

Tegu on antiikse kompuuterkudumismasinaga. Hyvale lugejale teadmiseks, et ma kollektsioneerin igasugu ebatavalisi tööriistu. Mida ebatavalisem, seda parem. Millal laua kylge saan kruvida ja mustriagregaati proovida, ei tea, sest igapäevane s.tavedu, kohe sulab jää alt välja kevad ja siis tuleb yhekorraga kõik tööd ära teha. Abikaasa saadab vahest harva veidraid sõnumeid, nt eile õhtu lõpetuseks lubas tulla appi puid vedama, aga ega minu labidas sellest kergemaks ei muutu ja sõnumite vaatamine ei anna tuleval talvel sooja. Tal ei ole reaalsuse protsessimisega enam kõik korras ja sellise asja menetlemine saab olema pikk ja põnev. Paras sotsiaalne meelelahutus mulle, kelle igapäevane vaimutoit koosneb masinatest, mädapuidust, sademetest ja sõnnikust. Aga ma olen selleks valmistunud kogu oma elu.