Tantsisklevad

Oma veidra, kohatu ja ebakorrektse elu tõttu ei ole mul kleite ega seelikuid. Aga ega siis elu ilma värvide ja lehvivate siidisiiludeta ei lähe. Kasvavad nemad aknalaudadel ja kui sa lähemale suvatsed minna, siis tunned, kuidas sinu alalõpmata hanguv vereringe ja kinnikiiluv mõte saavad hoogu ja õrna ravutsemist. Tänased tänud ja kiidusõnad kuuluvad begooniatele. Esimesel pildil on õige uus kapsas. Punaselehine begoonia (Begonia ×erythrophylla). Mu 37 aastat tagasi surnud vanaema kasvatas teda, paraku läks see taim õige ruttu oma perenaisele järele. Ja nyyd on tema sugulane jälle minu juures.
Teised on kuning- ja teiste begooniate ristandid. Punane (kuningbegoonia jt liikidevaheline hybriid, ilmselt "Autumn Ember") on oma 3 aastat vana, kollasekirju kääbus (Begonia bowerae "Leprechaun") on vist eelmise aasta kevadest. Ma julgen sordinimed lisada sellepärast, et need taimed on kuningbegoonia kirjudest sortidest piisavalt eristuvad ja sarnaseid sorte ei ole yldsegi palju. Kuna begooniaid on taimetykkidest lihtsam ja kiirem paljundada, siis säilivad sortide omadused ka intensiivse masspaljunduse tingimustes, erinevalt seemnepaljundusest. Yks pealt meetriste vartega inglitiib e tähnikbegoonia (Begonia aconitifolia × Begonia coccinea) on mul ka, mu tänaseks puruvanade põhikooli õpetajate mälestuseks. Emataim elab mu ema juures, emataime emataim aga kasvaski tänaseks ammu kinni pandud ääremaa väikekooli õpetajatetoa aknal, suveks viidi taimed kooliaia varjulisemasse nurka ja ma ykskord võtsin suvise aiatööpäeva ajal julguse kokku ja kysisin tuule murtud oksa endale juurutamiseks... Pildile minu isend ei saanud, sest oli poolviltu pugenud teiste taha.
Paar liiki on veel, nii mugul- kui narmasjuurset taime, aga ilma pildita ei maksa see jutt kopkatki.
Pärast akendevahetust on begooniatel päris mõnus elu, sest nad ei kannata hõredate ja kivikylmade akende vahelt pealenõrguva jäise õhu puudutust. Kylm ja märg tapab nad ära, kylm ja kuiv samuti. Eelmises kodulaadses kohas kogetud ja nähtud... Aga kui seesama talve jahedus imbub tuppa kaugemaid seinaääri v uksepragu mööda, siis on see yhe begoonia jaoks kauge ja võõras mure.
Praegu võtavad nad esimesi hilistalviseid päikesevanne ja pooled neist õitsevad, sest lõunapoolkeral on ju suve teine pool, nagu meil juuli lõpupoole.