Roheline talv

Aasta tagasi käis kyttepuude varumine nii, et võtsid sae ja kanistrid ja kõige pikemate jalgadega metsaline astus kõige ees, sest sygav lumi. Iga paarisaja sammu järel tehti paus ja lõõtsutati. Mitte midagi ei tohtinud käest panna, sest see uppus jäljetult koheva lume sisse. Sama saatus tabas langetatud puud... Aga alustuseks sadas puunäljasele pähe korralik hunnik lund... Õhtuks olid kõigil mundrid läbimärjad ja eriti traditsiooniline oli hiljem mitu päeva kroonilisi närvipõletikke ravutseda.
Sel talvel asjad nii ei käi. Kylma ei ole. Suurt mistahes sademe uputust ka pole olnud, maa on mõnus tahe, mitte mylgastunud, ja ilm on pehme. Ka traditsiooniliselt haigel põlisvõrukesel valutab sel talvel vähem kohti, mis teeb tulevaks koledaks talveks valmistumise natuke vähem koledaks. Õnneks on meie peres veel pika saega mehi, nii et lõbustusi saab valida vastavalt ilmale ja parasjagu saada olevale seltskonnale.
Ja asja juurde kuulub järgmise põlvkonna väljaõpetamine. Täna õpetasin, et suured lagedal kasvavad puud on haralised, ja traktori rada tuleb puhtaks teha, muidu jääb saemehe mitme päeva töö maha. Jooksmine ja haokorjamine võib olla tyytu, aga läinud suvel oli samal mäekyljel vanadel okstel väga tyytu koperdada. See kena mägi on vana põllumaa, mis nõukogude viljastavates tingimustes suure Staalini kindlal juhtinisel kartulihaudu täis kaeverdati ja siis 50 aasta jooksul metsastuma hakkas. Meil on idee see jälle mõneks ajaks ära kraamida.