4 tundi und ei ole just hea algus päevale. Sain kuidagi koolilapsed bussile ja siis hakkasin ajuliigutusi proovima. Tuiasin ymber maja ringi, sitt oli olla. Mõtlesin, et kurat, igasugu asjad on ootamas, pooleli või katki, peaks kuhugipoole jooksma, aga kuhu, kurat kyll? Majast läände jäävas kylmas ja pimedas, sest ylekasvanud paks kuusehekk AINULT krundi LÕUNAkyljes, hakkas aju eriti sygelema. Trampisin abikaasa kambrikesse, kolistasin õndsat und magava mehekese toas saagede ja viilidega, jõristasin õues ukse eeski, et ikka kõik kindel ja jonksus oleks, ja seadsin sammud postipoodi.
Esimene post sisaldas raudnaela, uvitav kyll.
Selle posti, puu nr 4 peal on hästi näha sajaaastase kuuseheki asukate mitte just rõõmus elu - pime on, nälg, sugulased tallavad varvastel, peksavad kyynarnukkidega ja rebivad juustest. Oksi on heal juhul veerand sellest, mis hõredamas nt metsas kasvaval kuusel.
Täna langetasin 4 umbes 19-meetrist kuuske sellest õnnetust Pätsu-aegsest lõunakaarehekist, laasisin, osadest okstest vormistasin pliidipuud, õhtul saime lastega uhkesti lõket teha, aga palk ootab mõõtmist ja arvutamist, sest materjal. Ilusat pikka sirget 6-8-meetrist tala putka v kuuri ehituseks on ebamugav kaugelt tuua, samas, kui ylekasvanud hekile ja selle varjus virelevale aiaosale teeb väike valgustusraie ainult head.
Nyyd proovin magada, aga miskipärast ei saa.