Talihari ja koera uus kodu

Ilm on päris mõnna. Kylma antakse ainult jaopärast, et õhuke valge pudi maast päris ära ei kaoks. Lumekiht eksootidel on praktiliselt olematu. "Eksoote" aiaplogijate mõistes on mul vähe, ainult paar kämmalvahtrat, mõned kõrrelised ja sibullilled, aga ka roosid, elulõngad ja rohtsed pysikud ei ole ilmselt asjaga, st lumeta talvega rahul. Kes aga kõlgutamatu rahuga asjasse suhtuvad, need on erinevad siin juba mitu aastat talvitunud puud ja põõsad - elupuud "Brabant" ja "Smaragd", mida saab mõõduka hinnaga kõigist taimi myyvatest ehituspoodidest, ei ole isegi eriti pruunikaks tõmbunud. See viimane on taimede kaitse kylma vastu, mille toimemehhanismi ma kahjuks ei mäleta, aga kevaditi on sellised elupuud alati ilusasti lopsakat kasvu alustanud. Sama ka järjest kosuva "Golden Ribboni" ja "Wareana Lutescens" kohta. Nendel, ma pakun, aitab heledam värvus päikesepõletust vältida. Lehtpuud ja põõsad aga tuduvad täiesti rahulikult. Kui just -38 ei pakuta, siis ma ei muretseks isegi luuviljaliste pärast. ........... Uurisin millalgi endast targemate käest, kuidas ja millist koera muretseda. Et koerake peab olema omaniku nägu, see on selge tõde ja puhas kuld. Minu koer peab olema mõõdukas kehakaalus, mõõdukalt sportlik, armastama teisi loomi ja lapsi, aga samas ei ole tema aadellikkus synnitunnistusel ning peen väljanägemine ja kere vormi ning värvi sobivus kodu sisustusega selle kõige kõrval nii oluline. Pärast paariaastast järelemõtlemist ja eeltööd leidsin, et miks mitte anda võimalus nö kasutatud koerale. Nii. Kylastasin  Tartu Loomade varjupaika ja vestlesin naisega, kes seal koerte eest hoolitseb. Pikalt ja põhjalikult. Tark ja kogenud koerakasvataja Tamara soovitas mul koos lastega tulla koera võtma, sest, nagu ma olen veendunud, koer on ju pereliige ja ta peab kõigiga läbi saama. Koos 8- ja 10-aastase lapsega läksin seda asutust uuesti kylastama. Millised koerad seal elavad, seda saab hyva lugeja asutuse kodukalt ise vaadata, aga meie otsustasime pärast loomade jälgimist ja loomade meie jälgimist võtta steriliseeritud 5-aastase emakoera, kes näeb välja kaukaaslase ja hundikoera vahepealne, kannab valget kraed ja lakoonilisi heledaid sokikesi. On tugev ja turske, aga rahuliku loomuga, sööb mõõdukalt ja kasside peale mööda seinu yles ei roni. Jalutab kiiresti. Mulle meeldib eriti see, et ta oskab autos käituda ja talub sõitu hästi, sest minus peidus olnud koeraarmastaja on lõpuks ometi kapist välja tulnud ja loomulikult soovib vahepeal matkarajal paar kiiremat tiiru teha - niisama joosta on mõttetu, aga kui sul koer ka kaasas on, siis võib joosta kyll ja ennast liigutada on ju tore. Koerajalutamise etikett loomulikult on sama, mis inimeste omagi - ei tohi kedagi ehmatada ega hammustada ja sulle kuuluv peab olema rihma otsas (mitmemõtteline irve) ............ Varjupaikadest veel - loomulikult ei ole sealt looma võtmine tasuta. Inimene, kellel ei jätku raha koera loovutustasu maksmiseks, ei ole ysna tõenäoliselt võimeline ka loomale korralikku toitu JA TÄHELEPANU osutama. Mul oleks eriti rumalate maainimeste kohta palju kurja öelda, aga las see jääb spetsialistide ja ekspertide hooleks. Laske mul armastada.