Kaunitarid jääs 2

Ma olen juba kaua seisnud kangestunult, nägu taeva poole, keha valges surmas liikumatult uut võimalust ootamas. Ma ei suuda seda uut elu tajuda, ma ei tea isegi, kas see tuleb. Tunnen rytmilist valguse ja pimeduse vaheldumist, see on ikka veel nii lootusetu ja pimeduse kasuks. Mu meeltes ja soontes on praegu ainult kivikõvad surmatoovad jääkristallid, mu syda on samuti tumm kristall, ei elu, ei rõõmu, ei uusi kasve toovate mahlade pulbitsevate voolude hoogu ja rytme. Ma seisan mullas, surma pruudiehtes. Kehal kaunis, kuid okaskroonina kriipiv härmaryy, juurtes aina vaiksemalt tuksuv lootus elule ja õitele. Kogu maailmaruumi raskus ja lootusetus lasub mu õienuppudel, mida praegu ei kaitse isegi valge surma salakaval tekk.