Kuramus. See maailm, mille ma siia kokku tassisin, on nii kylluslik ja tähelepanunõudlik, et plogimise jaoks ei jää nagu yldse ressurssi. Et võtaks yhe, kaks, heal juhul kolmandagi asja ja vormistaks kauniks korrapäraseks jutukeseks või siis pikemaks päevikupalaks. Ei, kussa. Mul tekib päeva jooksul sadu mõttekäike ja ma märkan tuhandeid pisi- ja suurasju, ja nad veerevad yksteisest mööda, yle ja läbi, ja moodustavad imekiiresti tekkivaid ja kaduvaid kaleidoskoobimustreid, ma täidan nende tahtmisi, ronin nende vahel, tõstan neid ringi, otsin ja kaotan neid, väsin nende tagaajamisest ära ja avastan, et on õhtu hilja, tumelillades pilvedes on veel õrn oranž triip, ma vist ikka pean magama minema.
:D Tuleb kuidagi väga tuttav ette, kuid kasutan sel puhul lihtsat fraasi - "Ma mõtlen sellele homme"...ja paljukest see inimene ikka jõuab...või ülehomme
VastaKustuta