Sirelid-sirelid

Suvi saabus sel aastal juba mai keskel kärarikkalt, palavalt ja veidras järjekorras nagu rändtsirkus inimestele, kes ootasid 1000 aasta jooksul paika pandud paraadi. Mul oli oma elukogemuse juures imelik tunne kuulata ööbikut mitte karges ja alles puhkevas hiliskevades, vaid heinaaja soojuses ja roheluses. Kui vanasti nt ebajasmiinid õitsesid, siis olid ööbikud juba palju vaiksemad, sest töö munadega, aga sel aastal hakkas meie isegi poolvarjus kasvav 100 aastat vana jasmiinipõõsas tavalisest vähemalt 2 nädalat varem õitsemisega pihta ja ajas kõik kalendrid ja kellad sassi.

Hariliku sireli õisi ei näinud ma peaaegu et yldse, isegi nuusutada ei saanud. Sest. Juba suured õiepungad said selle 1 turske öökylmaga vähe kannatada, ma nägin need yksikud esimesed õied ära. Aga parasjagu oli toimumas kõrvetava päikesega põud, kus vähemalt 3 nädalat ei sadanud tilkagi ja päike paistis, nagu oleks see ta elus viimane kord meie peale paista. Ja minu reptiilikere, mis pole elu sees päikese käes villideni kõrbenud, vaid elutekitavat valgusallikat nautinud, tundis, et kurat, imelikult kibe on. Ja seda imelikult kibedat kipitust tunneb viimastel aastatel järjest rohkem ja rohkem. Ei, see ei ole puruvana vanamuti luulu, vaid teadlaste poolt mõõdetud asjaolu, et UV-kiirguse tase on mitme näitaja ulatuses tõusnud. Ja sel aastal need näitajad kõrvetasid mu sirelite õied ära. Kuradi teadlased, ma ytlen! Aga need teised sirelid, nt ungari, karvane ja Miss Kim, mille õienupud mai alguse -5 ajal veel alles noorukesed olid ja pungast ninu pistma hakkasid, jõudsid mai kuumalaine ajal aprilli uputustest jäänud veest toitudes kosuda, et nyyd esimeste äikeste värsket vett ahmida ja õide plahvatada. Jah, PLAHVATADA. (Kuidas see vesi põuaajal töötada sai - nimelt on siin meie jalataldade all mitte tavaline sõmer lihtsalt natu savikas muld, vaid juba labidalehe sygavusel huumusekiht lõpeb ja algab selline vintske savi, et lõika tellisetoorikuid ja pista kohe ahju. Selline pinnas hoiab niiskust uskumatult kaua.) Aga harilik sirel, varajane põliselanik, jõudis sõna otseses mõttes 3 päevaga niimoodi ära kõrbeda, et ma nägingi ainult sõna otseses mõttes 3 õit. - no et esmaspäeval käisin sõitmas, panin auto põõsa kõrvale ja rõõmustasin, et näe, ongi käes. Siis oli hulk muud kibedat kiiret vaja lahendada ja kui ma neljapäeval jälle samuse põõsa alt autot võtma hakkasin, jäi suu yllatusest lahti - mida hekki? Mida armast jumalat? KÕIK sirelite õiekobarad on kiirelt närbunud ja pruunid, okste tipus asuvad pungad, mis peaksid kasvu alustamise ootuses olema värsked ja suured, olid imelikult justnagu täiesti puudu, lehed tumedad, lokkis, nahkjad ja veidralt väikesed. Sellist vaatepilti pakub nt murdunud oks, mis on lõkkeasemel pealt nädala kuivanud, AGA sellisel õiepungadega oksal peaksid ka ladvapungad näha olema... aga ei ole ju... ma pean pärastpoole tujutõstmiseks vist teiste lillede lisaks mõned karvase sireli õied tuppa tooma, muidu jääb varasuve tunne lahjavõitu ja lõhnabukett hõre, onjä.

Ja siis on mul hullud rohtlaliiliad, mis kasvavad inimese kõrguseks ja isegi nälg, katk, teod ja vesirotid ei võta neid. Mul on neid 2 erinevat, 1 on botaanikaaia seemnetest kasvatatud jurakas, ja teine Maxima poest ostetud kärbunud juurikast sirgunud iludus. Paistab, et neile meeldib meie uus reaalsus. Kui vanasti kasvas rohtlaliilia ainult Tartu Botaanikaaia palmimaja ees asuvas soojas kaitstud lohus ja talvitus koheva katte all, siis minu juures elab ta ainult heinakõduga parandatud savi sees loode- kuni kirdetuulte käes. Mulle isiklikult needsamused tuuled ei sobi absoluutselt,  aga näe, rohtlaliiliad saavad hakkama. Kirjutan oma mõttevälgatust, vaatan aknast paistvat millist vaadet, ja näen, kuidas nad oma õitsvaid päid veidi jahedas ja ning minu jaoks hammustavas loodetuules kiigutavad. Neid see muidugi ei hammusta. Nagu ei purenud  juba tärganud latvu ka see palju pahandust teinud öökylm, mis aga enamuse hiidlauke haigeks tegi.

Hyva lugeja jaoks eilne tokument yhest surematust. See, muide, on antud kohas isekylv,  ma pole sinna iial yhtegi rohtlaliiliat istutanud, selle emataim oli oma 6-7 meetrit kaugemal. Ma nimelt ei kõpla oma aias ja rohin ka täiesti suvaliselt, ja loomulikult jätan sibulike seemikud kasvama. Mõnikord saab mõnest sellisest tegelasest tõeline yllatus ja kingitus.

P.s. Bloggeri moblarakendus laseb ainult rõhtpaigutusega pilte yles panna, selle iluduse algsest pildist pidin alumise veerandi maha nysima, sest rakendus keeras pildi järjekindlalt kylili, paigutuse seaded aga olid minu eest hästi peidetud. Ja nii jääb ylejäänud maailmal nägemata, kui ilus sinine on sinitaevas ning kuidas lillevarre taga naudib elu - tadaa, saagem tuttavaks, sireli sugulane -, ligustriinipõõsas. (Mis iidsetel aegadel kasvas Muhedike garaaži ees liivapinnasel, aga Muhedikud loovutasid ta mulle põhjusel, et liiva sees see põõsas ei elanud ega surnud. Noh, esimesed 4 aastat tegeles ta siin silmnähtava kohanemisega, siis hakkas tasapisi õitsemist proovima, aga sel aastal kavatseb õitseda, nagu jaksab. Te ei taha teada, millega ma teda toidan.)