Kui ma selle nimel just õnnest sädeldes paranemisega ei tegele, siis larbin väidetava ravitoimega maarohuleotisi. Mul õnnestus endale veits haiget teha ja põhi on ka alt ära, st ykski toit ei pysi sees. Nii et ajaviiteks loen nt "Setu luulõantoloogiat" ja võitlen pähetykkivate laulujuppidega. Pärast Põrguskäimist need mind ei rõõmusta, vaid ajavad närvi, ma ei suuda piisavalt kaua keskenduda, et neile korralik vorm anda. Ja õnnetud laulud tiirlevad mu peas nagu puulehed tormis - yks tuleb, teine läheb. Pikkadest aastatest yksildasest elust on need laulujupid võrukeelsed, sest ma ei pea riigikeeles synkroontõlkimisega kuigi palju tegelema. Kui varem polnud see mingi kysimus, see toimus seljaaju tasemel ja energiakulu oli 0, siis praegu ma enam sedamoodi pidevalt protsessida ei jõua. Aga ei, ma ei taha muutuda riigikeelt kõnelevaks kodanikuks, kes oma vanaema laule ei mäleta (sõna otseses mõttes, sellest mõni teine kord), vaid mäletada oma Esimesi Mustreid, mis olid alguses veel terved, ilusad, omamoodi, ja vanad nagu Päike. Ja teha ise uusi ja paremaid.
Kui ma ainult suudaks.
Eile läksin esihoovi ja leidsin väidetavalt raviva tee jaoks rohte korjates mahajäetud muna.
Selles munas on kogu maailma kurbus.
Täna on see ikka veel seal ja kurbus mu hoovis lainetab kõrgelt ja terashallilt. Ma tunnen isegi selle maitset ja lõhna.
Tuttav lapsuke leidis ka. Korraldas matused... olid päris matused ja päris pisarad. Kui munast rääkida.
VastaKustutaKüll on nukker muna.
VastaKustuta