See kevad tuli teisiti kui nt eelmine. Tiu, tiu, jaa, jaa, jaa... Täna aga on isegi selle kevade jaoks natuke ebatavaline päev. Kummikud ei tirigi õue mängima, ei meelita kohe natukenegi, ja saag, labidas ja käru ei kleepu käe kylge, nagu varem kevaditi. Aga peaks. Ma olen ju peaaegu terve, analüüsid ei näita kohe mitte midagi peale kerge vitamiinipuuduse, 37,4 palavik novembrist saadik on ka jumala normaalne, nõrkus tuleb pre-menopausist, kõhus asuv aort peabki tuntavalt tuksuma, syda laperdama ja öösiti paukuma, pilt aeg-ajalt tasku vajuma, maksa ymbruse valulikkus ning tõmblemine on lihtsalt stressist. Ma ainult kujutan endale asju ette.
Kytsin 1 pliiti ja 1 ahju, sorteerisin sokid, toitsin kanad, tõin kärutäie puid ja rohkem ei /lisada tegusõna vastavalt arusaamisele siinkirjutaja laiskuse määrast/. Lihtsalt laman nägupidi laual ja värisen ajaviiteks. Äkki pärast lõunat koguni keedan putru ja istutan 1 puu. Tööpõlgur, nagu ma olen.
Kas kalliskivid on ikka veel keres?
VastaKustutaMa ei tea kedagi, kellel analüüsid midagigi näitaksid. Pluss sel talvel jõlkus ringi viirus, mis tekitas vähemalt kuuks ajaks korraliku ligi 38 palaviku, kuigi analüüside järgi olime kõik puruterved. Mu arust loeb siiski eelkõige enesetunne ja kui see on kehv, siis analüüsidest hoolimata pole inimene terve.
VastaKustutaKive pole enam kauaks.
VastaKustutaKusjuures põletikku vereproov ei näidanud 😮😯
Mammograafiast uuel nädalal võib kyll asju kuulda, see on juba ette põnev ja erutav.