Ja veel stringidest

Ega ma ometi kogu aeg raske prepperiametiga hõivatud ole ja õues tormile peksa andmas käi, vahepeal teen ikka kauneid kunste ka, niipalju, kui mu koleisiku võimed lubavad. Ja mõnikord õhtuti, kui ylejäänud maailm syndsasti magab, lõbutsen oma ihade tarbeks vajaliku kraami hankimisega. Selle juurde kuuluv juttude, näitude ja numbrite lugemine on põnev ja erutav, samas lõõgastav ja tujutõstev ning lisaks täiesti tasuta. Olgu öeldud, et korralik ports numbreid ja nende, no näiteks võrdlemine pakub mu mõistusele suuremat mõnu kui keskpärane ilukirjandus. Võib-olla tõmban endale haritud rahva silmis vee peale, aga selle vee all on samuti oma hoovused, mustrid, värvid ja vormid. Ma vajan sedasorti struktuurset meelelahutust ja tegelen sellega suhteliselt regulaarselt, enamasti kyll lihtsalt info ahmimist nautides, ilma rahaliste tagajärgedeta. 😀 Hyvale lugejale tuleb selle peale võib-olla meelde, kuidas ma sel moel hiljuti endale vällamaalt yhte kena pilli ostlesin.

Teisiba jõudis mu iludus,  mu tõmmu ingel, mu kallis päikesepõlenud vahtrapuust sahtel - 12 stringi, pärlitega häälestusmasinad, sisseehitatud elektriline ylesvõte - siis kohale. Kõik oli kena, ka yle 2 nädala oma elanikku oodanud korter... kohver mahutas sõbrakese täpselt oma pehmesse karvasesse kaisutusse. Aga mängimisega ei olnud nii lihtne - mu kõrgest vanadusest jäigaks muutunud mõistus pidi lihasmälu põhjakihtidest otsima vene nuiade mängimise mälestust. Selle uue kitarre kael on teiste omadest tuntavalt paksem ja laiem, sellist pilli ei ole mul väga ammu olnud. Ja see kael on eriti tugev asi, korraks käest ära pannes tuleb pilli väga hoolikalt sättida, sest raske kael tõmbab kergelt  selle tagumiku uppi, mille kyljes ta on.

Kõla erineb mu teise 12-keelse, 6 aastat vana Sigma omast päris palju, sest too on kuusest kaane ja mahagonist kaela ning kylgedega, samuti on keeled omajagu vattisaanud ja väike uurimine näitas, et ma ei olegi neid vahetanud. Needsamad keeled, millega ma tolle kidra ostsin, olid piisavalt kena kõlaga ja kvaliteetsed, aga praegu ilmutavad juba kerget tuimust ja väsimust. (Oijah, muidu ma vist isegi ei mõtleks sellele, aga esimese mängu ajal võtsin kätte nii uue kui vana pilli, et erinevate metallide ja puitude kõla võrrelda. Selgus, et ei olegi midagi võrrelda... Uue pilli uute keelte kõla on kuuldavalt säravam ja erksam, ja nyyd on tarvis ka vanale uus hingamine anda, ma PEAN...) Vahepeal juurde ostetud 6-keelsetel vahetasin põmst kohe keeled ära, sest nende kõla oli puidust olenemata liialt seinakellapärane. Tundub, et nyyd ka uuel Sahtlil tuleb see töö ette võtta, kuna selle heli on samuti viimastel aastatel hullult moodi läinud messingikuminaga. See pinisev-plärisev varjund mulle lihtsalt ei meeldi, see ajab mu turjakarvad turri ja paneb seljaajus kerkima iidsed asjad, mille ärkamist me keegi ei soovi. Aga ma tahan oma kööki panna voolama õnne, rahu ja armastust, ilma mineviku varjude ja tuleviku tumeduseta, ainult värviline voolav valgus.

(Pilti ei pane, sest pill istub oma korteris ja ma ei viitsi nyyd õhtu hilja maja teise otsa teda tylitama minna. Kyll jõuab.)