Mõned minutid päevas ma seda isegi suudan.
Kui venitan mõne tunnini, siis on selle hinnaks õudne, piinav väsimus, millega kaasas käivad mõtted on niisama tumedad, kui neid synnitav kurnatus.
Käisin täna Maa Konna Keskuse Haige Majas, kus spetsialistid vaatasid arvutiga mu kõhu sisse ja muuhulgas leidsid sealt kristalle. Ylejäänud välismaakeelsest jutust ma aru ei saanud. Kuna nad ei teinud dramaatilisi hääli ega äkilisi liigutusi, siis ma ei vaevunud muretsema. Detsember sai yle elatud, näe, lohistasin veel ka märtsini, ees ootab tore kevad, juhhei, auu!
Praegu aga, kenal väsinud õhtul pärast mitut toredat poolelijäänud tööd, vaevab mind teadmine, et see siis ongi see, ja et tõepoolest, tuleb nentida, et midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Sa pead järjest ja järjest endale olulistele inimestele, töödele, võimetele hyvasti ytlema. Lõpuks kaotad sa yksteise järel oma meeled, sa ei saa enam syya ja magada, jäävad ainult õudus ja valu. Kuna mu elu algaski justnimelt õuduses ja valus, siis ma tean, mis lõpus ootamas on, ja see ei ole just särav päikeseloojangusse ratsutamine.
Inimesed on mu elust juba ammu lahkunud. Tööd ja päris mitmed võimed samuti. Praegu on lahkumisjärjekord kuulmise, nägemise ja tasakaalu käes. Söön valitud asju ja magan ainult ravumite abil. Kuna ma veel mäletan, kuidas elu veel näiteks 5 aastat tagasi oli, siis tean, et see tõepoolest ongi see ja midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Varakevadise päikese võlujõud selle vastu ei aita ja nii jääbki.
Järeltuleval põlvkonnal on oma väljakutsed, neid tundmatute artistide tragöödiad ei kõlguta. Nädal tagasi kylvas põlvkond tomati ja paprika. Just täna oli kylvikastis tomatitel suurem ärkamine. Vähemalt kellelegi märtsipäike mõjub, järelikult ei ole asi päikeses, tema töötab ikka täpselt nii, nagu tarvis. Huh, jumal tänatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar