Väike kolmapäevane loba

Päev on pikem ja elu kiirem, terrvis on ka väheke vähem halb, seega teen igasugu tegemata kodutöid ja treenin talviste aigustega niruks jäänud mind ajaks, mil varemed valge betooni alt välja ilmuvad. Siis ei ole enam aega musitada, vaid tuleb 2 talve vahel olevad mõned närused suvenädalad mitme aasta tegemata tööde klaarimiseks ära kasutada (vt varasemaid poste aaaaastaid kallist tööaega ja -jõudu ära raisanud teraviljatalumatuse ja põmst 2 kuud kestnud väga tyytu kõhuhaigeoleku kohta). Aga selleks kulub palju Mind ja lugematul hulgal alusetut optimismi. Ma juba praegu plaanitsen, paanitsen, hoolitsen, voolitsen, maalitsen, igatsen ja armastan kõike seda, mis mul on, olenemata sellest,  milline see on,  sest miski ei jää igaveseks nii, nagu on. Ja selle kõige kõrval jääb õige vähe aega vahest korralikult maha istuda ja mõnusam kirjatöö toime panna. Hyva lugeja kahtlemata tunneb end mahajäetuna, sest ma käin kyll kylas, aga ei võõrusta, loen, aga ei kirjuta. See on ju ebaaus. Olen oma nähtamatute sõprade seas tõsiselt primitiivline neandertaallane. 

..........

Päev on juba julgelt poolteist tundi pikem ja tekitab lootust talve lõppemisele. Ma vajan seda igal hilistalvel kasvavat tunnet väga, näljaselt ja lõppematult.

Aga seni kärutagem puid, õgigem ravumeid, remontigem majapidamisvidinaid ja laulgem 1 laul.