Pleierileierdamisest

Ma selline ahv, kes ei armasta raadjo kõrval istuda ega grammofonil platesid vahetada. Nii ei saa ju ringi joosta. Ma olin isegi räigelt paistes  ylekaalulisena pigem paigalpysimatu, ikka kõrvaklapp pähe ja minema. Kassettmakk ja raadjo olid tagasihoidlikud tegijad... Kui ilmusid muusikamängijad, kuhu mahtus kymneid ja sadu lugusid,  olin mina myydud. Täna trööpan andunult nutihvonis asuvat tasulist pleierit nimega Spotify. Eesti oma poiste Fairmus on mul ka, aga kuna see läheb lukustusekraani all 5 minutiga kinni, siis kasutan seda õnnetukest imeharva. Olen paras mölamaan, oma rasket, aga see-eest õudset elu teen helgemaks ja õnnelikumaks meisterliku ja meloodilise kitarrimuusikaga, mille järgi saab ka tantsida, kui olukord nõuab. Ma ei ole suur uute avaruste avastaja, sest väga tyytu on vahetpidamata töökindaid käest kiskuda, et lugu vahetada või midagi otsida. Minu leierkast on timmitud kindlaid viise mängima ja seda on ta teinud hästi. Sel aastal, tundub, et sai elu kaunistatud rohkem, kui varem, Spotify äpp igatahes tänab ja tervitab.

Puhas rokenroll. Palutakse lahkesti kuulama.

P.s. et misasi on raadjo. Ma kirjutasin selle kohta.