Ilm tõmbleb.
Ykspä paistab päike, ma torman pärast lastele bussiringi tegemist kohe õue mängima, lõuna ajal kohvitan lamamistoolis ja imetlen oma imelisi säravavärvilisi perspektiive.
Teine päev algab tatise taevaga, tõuseb torm, vett lendab tonnide kaupa. Mitte yks elajas ei taha õue, mul on meeldiv võimalus mõnda 7 või siis 70 aastat kraamimata nurgakest rookida. Vahepeal on pime nagu oktoobris, siis aga pilvetekk rebeneb ja minu kallis tuumakyte hakkab jälle tööle.
Mis iganes ilm ka poleks, ma leian endale alati tegemist. Uus, alles aasta aega noor mina on asjalikum kui see eelmine, lihtsalt mahapõetud päevi ega nädalaid enam EI OLE, täitsa lõpp!!! Ma suudan vähemalt hommikupoolikul mõelda ja isegi asju ära teha! Loomulikult on töid palju ja alati on midagi pooleli, sest jõuvarud, õhtusest õudmasendavast surmväsimusest ei päästa miski. Aga päeva peamine mõte on alati 1 ja sama: ma pean oma vana katkipekstud pea, elamata elu ja komposteeruva maja korda tegema, alles siis tulevad lõbustused, pidustused ja bakhanaalid. Niikaua istuvad pillid kapis. Kui asjalik olla vajalikul hulgal ei jaksa, siis läheb sellega lihtsalt kauem, nii on.
Ja selle totaalse muutumise käigus leian majapidamisest kaua aega kasutamata maruhäid asju. Kuu alguses nt leidsin sahvri.
Sahver on absoluutselt kuldaväärt leid!
VastaKustutaEksole. Ma leidsin veel, et see on isegi juba suhteliselt tyhi.
KustutaSuhteliselt tühi sahver on lihtsalt suurepärane, sa saad täiesti ise otsustada, millise vajaliku kraamiga sa seda täitma hakkad. See on nagu rõõm uuest riiulist. Algul on ruumi nii palju, kõik mahub ära ja jääb ülegi! Nii tore! Ja siis pärast on riiul/sahver pilgeni ja tuleb hakata uut otsima/ehitama. Aga see esimene rõõm, see on üks suurimaid rõõme.
VastaKustuta