Retro ja perspektiiv

Nagu ma kunagi ytsin, tegelen iga jumala päev siin arenemise, paranemise ja muutumisega. Mõni päev on nii ja naa, mõni on raske ja kole,  aga mõni on päris normaalne. Ma umbes tean, milliseid puudujääke ja auke on vaja lappida, aga täit ettekujutust pole, sest mul pole kunagi normaalset elu ega kodu olnud, nii mõnigi koht tundub ka ajus täiesti puudu olevat. Tänu kleepvalgu mahajätmisele ja hypikuravumile (vastikud kõrvaltoimed ja teiste rohtidega sobitamise jätame praegu kõrvale) on veidi taastunud mu mälu ja analyysivõime ja see asetab põmst kõik uude valgusse. Näen olukorra auke ja puudusi, aga ka võimalusi ja tugevusi. Vaatan eemalt, kuidas teised inimesed asju lahendavad, ja proovin saadud teadmisi oma oludele kohandada. Selge see, et väljastpoolt vaadata ja vanas eas midagi õppida on 1 asi, aga millegi sees kasvada ja saada piisavalt aega kogeda ja justkui iseenesest omandada kõiki peensusi hoopis teine, aga Kohanemine on mu teine nimi ja Leiutamine kolmas. Mis siis, et viltu, veidralt ja valesti, aga lugematud katsed on näidanud, et mateeria liigub, kui seda liigutada, ja vaim paraneb, kui selle eest hoolitseda, ja mõnikord ongi tähtis ainult kerge liigutamine, et elusolemise tunne pysiks. Sest kui sa ei tunne enam midagi peale surmväsimuse, ei jaksa enam ise liikuda ja asjadki kukuvad käest, on päris jama.

Praegu ongi teemaks mitu aastat tagasi pooleli jäänud ja käest kukkunud tööde juurde tagasipöördumine ja selleks vajalike oskuste uuesti elluäratamine. Ma ju oskan ja tean seda kõike, lihtsalt vahepeal olin põmst elav surnu. Nii mõnigi kord aga on tunne, et olen ärganud 100 aastat kestnud unest, aga vahepeal on kõik mu ymber muutunud, kõik armsad inimesed ja kohad on igaveseks kadunud ja kõik uus on õudne ja harjumatu, ma olengi täiesti yksi maailmas.  Siis võtan kiiresti mõne koledama töö ette, et sellest painajast pääseda. Ja keskendun rõõmule, et ma jõuan kõndida! jaksan pysti seista! suudan isegi peale lõunat midagi teha! Kui mitte paremaks, siis vähemalt korda! Ja ei mingit minevikku!

Oma vanast, kuni eelmise suve minust ei taha ma midagi teada, isegi sellele mõtlemine tekitab tahtmise peadpidi diivani alla pugeda ja sinna jäädagi. Mul on selle pärast kogu aeg s1ttakanti piinlik olla, nii et ma ei suhtle sygisest enam mitte kellegagi, kes elab lähemal kui 100 km ja on seda vana mind näinud.  Ma loodan, et inimesed on oma eludega piisavalt hõivatud ja elud pakuvad neile kyllalt, et tyytuid ja vastikuid nähtusi ja inimesi oma elus unustada. 

Ennast lõpuks ometi käima saanud kevad on piisavalt ilus ja tekitab lootusi, et äkki kõik siinmaailmas ikka ei jää nii koledaks ja äkki midagi ikka annab paremaks teha, või midagi läheb koguni imeliselt ja iseenesest. Näiteks, ööpäeva tuleb u 10 tundi juurde. Ja ideaalselt jalas istuvaid saapaid oleks ka rohkem vaja, yhed lemmarid on väga ära väsinud, aga uuemate, raskete jäiga tallaga saabastega ei jõua isegi näruse 24-tunnise ööpäeva tingimustes väga lendlev ingel olla. 

Logelemisteraapia jutuke

Kyll ma jooksin.

Oi, ma alles jooksin.

Ilus ilm oli, hea kerge ringi liputada. 

Kyttepuude tegemise hullumajast pesupesemise hullumajja.

Siis mustad nõud, rokased põrandad, tonn loomakarvu, lugematu hulk aiaprahti ja monumentaalsed puhtapesuhunnikud lahendada.

Väiksed  koerad, väiksed junnid, suured koerad - võta kohe käru ja labidas ligi.

Abikaas käis minu hingerahu loksutamas ehk minu kokkulepitud maaparandusobjektilt oma korterile puid tegemas. Kraavidelt lõigati talve lõpus võsa ja jämedamad puud jäeti mulle kytteks lõigata. Tänase seisuga on päris palju veel lõikamata ja toomata, aga maijõua enam hästi, puud tuleb ka ära lõhkuda ja ise nad halumasinale ei lenda. Seega tõin, mis sain, ja sai moole, sai soole, sai taalegi. Ärme räägime praegu sellest, et ma käin juba aastaid yksi kallimaid tööriistu ja masinaid ostmas, et mitte kuulata hädaldamist "milleks sulle seda riista vaja on, minule ei ole seda vaja, miks sa kõik raha laiaks pead lööma, minul ei ole sulle midagi anda ja ma ei viitsi kaasa tulla, tahan rahus puhata" - aga mul on masinat vaja, eeltöö tehtud ja endal aeg ja raha olemas. Aga pärast võetakse rõõmsasti seesama riist, et oi, kui tore, et meil selline asi olemas on. Noh, viimane kord ytlesingi, et minu "mõttetut" uut saage ei võta, tee oma toas vedelev vana näss korda. Ma pole elu sees inimesel sellist töötahet näinud, ka noore ja ilusa minu jaoks ei pingutatud iial sedamoodi, samas on see mitmel põhjusel täiesti loogiline asjakäik. Missugune täiesti uus ja enneolematu kogemus, kuidas kunagi Sinu Rahvas olnud inimene muutub hoopis teistsuguseks olendiks, ta teeb asju täiesti ja demonstratiivselt omamoodi (veidralt lohakalt, mõnikord riistu lõhkudes, katkisi lihtsaltvedelema jättes), ta väliselt veel on enda moodi, aga tema sõnadel on teised tähendused ja kokkulepet kui nähtust ei eksisteeri absoluutselt. Seega ma olen Olendi arengut nähes juba aastaid hoolega uusi oskusi õppinud, et mitte eluvajalikes asjades ettearvamatust ja tujukast loodusjõust sõltuda ning probleemide puhul lihtsalt ilma vee ja kytteta miinimumprogrammile virelema jääda. Aga minu päevas on ainult 24 tundi! Hea meelega teeks kohe täna maja korda, ehitaks uue sauna ja vahetaks auto mootori, aga alati jõuab enne õhtu ja ma olen jälle ainult puid lõhkunud, maja kraaminud, lapsi sõidutanud ja syya meisterdanud, näpuotsaga varemekraamimist, aiatööd ja pätikindakudumist lisaks, mõnikord ema ja venda vaatamas käimisest rääkimata, koduloomade-lindude asjadest kõnelemata. Ja kas ma juba mainisin põnevat jaapani kompuuterkudumismasina mustridisainimise konsooli aastast 1987, mis alles pakendis istub? Vaat SELLENI ma täna kyll ei jõua.

Kirjutada saan tänu sellele, et istun naabermaakonna naabermaakonnas lapse rehateenuseasutuses ja mul on 3-tunnine logelemisteraapiaseanss. Joonistasin yhe moejoonise, ehitasin 2 laulu ja kirjutasin plogipostituse, aga kaasavõetud sokki kududa ei jõua, seanss saab kohe läbi. Hyvale lugejale yks tujutõstev asitõend sodimispaberilt.

Jaapani asi

Meie kyla eided teevad puid präägast,  hommikust saadik, kus yks paneb sae käima, natukese aja pärast teine, õhtupoole hõikab naaberkylas kellegi kolmandagi yksildane tyvehai. Minagi võtan vahest yhe pilli kätte, vahelduseks kääksutan teist. Vastu harjunud eluviisi olen kevadisel kyttepuude tegemise ajal osa sellest rahvast, tunnen end yhtse pere liikmena, olen samasugune, nagu kõik, kui hubane. 

Siis jõuab hiline õhtu. Päevade kaupa väljas tuuldunud inimene maandub voodisse, rullib uudiseid, lappab plogisid ja supleb sotsiaalmeedias. Ja siis annab universum inimesele tykikese kunsti! Sa mu magus Jeesus!

Jälle see Akiya!

Uau. Lihtsalt. Uau.

Kuidas ta niimoodi. 

Kolisin välja

Kaasa võtsin ainult kõige vajalikumad ja kallimad asjad. - Saed, halumasina ja kohvitoobi.

Puuvirna taha kolisin. Toas käin ainult söömas, magamas ja lastega õiendamas.

Ei taha tuppa. 

Kas te seda lõhna tunnete? Värskelt pestud kevade lõhna?

Sensatsioon!!!

Maailm, ole valmis uue sotsmeediastaari tulekuks! Mustkaaren esitleb oma esimest kaasaegset, detailirohket, kunstipärast ja meelat endlit!

Siin see on!!!

Segased lugud

Korra oli kylasse asja, hakkasin aga sinnapoole liikuma ja pakkusin kyyti kahele meie teeotsast mööda jalutavale eakale provvale, kes hoopis soovisid jätkata oma jalutuskäiku. Kiire lobisemise tulemusena kutsuti mind kylakapelli rytmikitarristiks, sest eelmine olla ära surnud. Bändikaaslased on keskmiselt 75 aastat vanad ja meeldivalt musikaalsed. Eile oli juba 3. mäng ja mind ei ole ikka veel viisakalt minema saadetud. Teistel on akordionid, viiul, mandoliin ja värgid, mina oponeerin 12-keelse akustkitarriga. Lood on mulle ammu tuttavad vanad rahvalikud laulud, lihtsad mängida ja jämmida. Aga ikkagi, kogemuslikku segadust tekitab meie suur vanusevahe. Ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Pyhaba hommikul vara pidin lapse spordivõistlusele viima, sõitsin haige kaelaga autopiloodiga auto pehmesse murusse kinni (Sest tavaliselt see muru EI OLE pehme! Näiteks suviti!) ja sinna jäi auto mitmeks päevaks, kylasse liiklemiseks ja laste kärutamiseks pidin Käru kasutama (see mootoriga asjandus, mis meil muidu põhikohaga traktorina töötab). Täna lõunaks õnnestus juriidiline Abikaasa kutsuda appi autut murust välja vintsima, et saaks teise lapsega linna arstidele ja värki. Härra visiit kestis veerand tundi ja ilma teretamata ja headaegatamata. Hiljem selgus, et ma olevat sihukese näoga, et ei julge siiapoole vaadatagi. Ää, seda juttu kuulsin ma ka nt enne seljalõikust, ja siis, kui käsitsi ja ilma tehnika ning abimeesteta, väikelaps kotiga seljas, eelmise kodu sissesõiduteed ja hoovi ehitasin, lugematu hulk kive ja killut kyla taga sigala varemetest. Või siinkodus ilma abimeesteta varemeid kraamisin, mädapalki lõikasin ja prygimägesid koristasin. See, et ma olen värske kevade puhul juba mitu pikka päeva yksi aiatöid teinud, puid lõiganud ja lõhkunud ning muidu ennast lamedaks jooksnud ja näost saepuruvärvi ja kandiline, ei ole muidugi mingi asi. Õige naine teeb lennult seda kõike, aga valmistab päevas 3 sooja toitu, koristab perfektselt, näeb imeline välja ja naeratab alati. Mina ei ole õige naine. Saan päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Täna päeva lõpuks kylastasin ka oma hulluarsti, olin tema tänase päeva viimane patsient. Arst oli väga väsinud ja tydinud näoga ja teatas, et ATH on. Ma ytsin, et tean, et testi tehes ei pidanud ma midagi mõtlema, see test oligi mina ja minu kohta. Ja et see on meil perekondlik värk, ka minu esivanemate hulgas on tõesti rahutuid hypikuid. Valuvaigisti imede tõttu optimistlikuna otsustasime ka hypikuravi proovida. Läinud sygisest saadik ma muudkui aga muutun, sest loobusin gluteenitoitudest, umbes samal ajal valuvaigisti tõttu ka hommikustest antidepressantidest, ja osutus, et sellest oli palju kasu ja kergendust. Ma ei tea, milline ma olema peaksin ja milliseks ma muutun, aga kuna räige ylekoormuse ja hunniku igat liiki ja laadi traumade tõttu olen ma pikad aastad ilma inimese näota erinevates põrgupõhjades veetnud ja poolsurnud olnud, siis tegelt kaotada ei ole midagi. Ma saan väga hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Nyyd õhtul tuli korraks väga räme yksindustunde hoog kallale. Kahju oli sellest, et tänapäeva mõistes pikk koos- ja abielu otsa on saanud ja sellega ei ole enam midagi teha, kyll aga tuleb oodata põnevaid yllatusi. Esimene pool oli lootusrikas ja langevas joones kena, aga teine läks tõusvas joones lausa käest ära. Aga kuna ma pole elus mitte kordagi turvalist, võrdset, austavat suhet kogenud, ka äsjalõppenu oli tegelikult ebavõrdne ja ebaõiglane, siis tänase teadmise juures hoian kymne kyynega kinni oma turvalisest yksindusest. Annan endale väga hästi aru, et see oli inimsuhete loteriivõit ja midagi ligilähedastki ei saa enam iial olema ega tulema, sest mina. Ma tean väga hästi, mis ma olen, aga millise töö ja vaevaga seegi on tulnud, ja ei taha mitte kedagi vanu haavu torkima, lõbu pärast minu uut õrna nahka katki kraapima ja traditsioonilisi alandavaid rollimänge mängima. See lõhub kõik uuesti ära ja see ei ole seda väärt. Muidugi on koolilastega yksi majandamine keeruline, samas, kui laste isa, kes kõigi nende aastate jooksul jättis oma eripärade tõttu kogu olme minu kanda, aga nyyd, värske kõrgepalgalisena, naudib oma uut elu ja meie ei tule enam meeldegi. Raha rahaks, aga selle kõigega peab protsessima minu uus mina ja ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Tegelt, teisest kyljest saan.

Ma TAHAN olla päris uus.

Parem.

Palju parem. Enda jaoks.

Vana ei kõlvanud kuskile. Hyva lugeja on vana mind näind ja teab, missugune tuust see vana mina oli. Luban, et temast ei jää palju järele. Umbes nii, et ehitan porilombist botaanikaaia, vaat sellise.

Ettevaatlikult kevadest

Õhk lõhnab kevade järele.

Eile veel ei lõhnanud.

Aga täna!

See lõhn, mis elustab paar ilusat aprilliõhtut aastatest 1991 ja 1997.

Näiteks.

Ega neid palju pole olnud.

Ei taha kuidagi lõpetada

Talv on sel aastal uskumatult tubli kestvussõidu teinud, novembri keskpaigas maha tulnud ja jäänud lumi saab täna, 5. APRILLIL, korraliku täiendust. Nii et ma söön homme oma tormijoped ära, kui see lumi mingi ime läbi ära suudab sulada. Tõenäolisem on, et need joped tuleb homme ikkagi selga panna. See kevad on eelmistega võrreldes pilvisem ja vesisem. Ma yritan korralik vanamutt olla ja tomateid kasvatada. Jumala valgusest sel kevadel aga ei piisa, taimed on väheldased, välja veninud ja kiitsakad. Aga igal korralikul vanamutil on raamaturiiulis käpatäis kandilisi led-prožektoreid, millele ainult juhe vaja kylge kruvida, ja saabki  Edissoni valguse toel edasi asjatada. Ilmselt kattub tomatite DNA minu omaga 99,9%, sest pideva madalrõhkkonna igavene poolpimedus ei sobi ka mulle. Ei jõua ära oodata aega (olgem realistid, ka aprill on meiekandis talvekuu. Äkki juuni? Või siiski august?), millal saan magusalt  siriseva lauspäikese käes halumasina juures õitseda.

Pähhhh.

Hyva lugeja tujutõstmiseks kaunis meenutus eelmisest suvest, kus sai terrassi õlitet ja kiviprygi kärutet. Õlist on järel kaunis ämber ning kiviprygi hulgast jäi paigale paar imeilusat kivi. Mulle meeldivad sellised lihvimata kalliskivid. Aga veel mõnda aega ei saa nendega mängida.