Sygav (ok)toober

Aknast välja vaadates näen määrdunudhalli taevast ja igavest sadu, aga mu enda aias ja kaugemal metsas on veel värve - yksikud pajud, kased, minu must leeder, lodjap-põisenela kollaselehine sort ja hullud roosid on veel lehes ja värvikad. Roosid on lausa suviselt rohelised ja ronijaid ei taha ma maha ka lõigata, sest vähemalt Veilchenblau ju õitseb eelmise aasta okstel kõige kylluslikumalt. Ka sygisastreid tuleb yles otsima ja imetlema minna, kui jälle päikest näidatakse ...millalgi. Ma ei talu pimedat, kylma, märga ja elutut loodust ning seega pakub iga värvilaiguke asendamatut rõõmu ja lohutust.

Viimased paar aastat võitlen teadmisega, et mul on pereliikmeid, kes jäävad igaveseks lasteks, kes ei suuda isegi omaenda riideid korras hoida, tuba soojaks ega vett kraani korraldada, ja kogu mu ylejäänud elu on hääbumine ilma igasuguse välise abita. See ei ole just meeldiv ja seetõttu ma enam aias mingeid uuendusi ja arendusi ei tee, ainult maja ymber hekid tormivarjuks ja käidavamate kohtade niitmine jäävad. Kaalun lillendusega lõpetamist. Aga lapseeas õpitud ja tänaseks arvestatava tasemeni arendatud riistapargiga käsitööst loobumiseni läheb veel aega. Ma kustutasin siit plogist eelmise postituse ära, sest see kuulub sisu poolest mu teise plogisse

P.s. eelmist lõiku tuleb lugeda absoluutselt mitte kui "aidake  tehke minu eest, andke, korraldage", vaid "läheb lillede jagamiseks". Mul peab asjade tegemiseks endal pauer olema, kui seda pole, siis pole ja kõik. Kunagi ehk tuleb pikem selgitus, kui muutuvad vähem eredaks elu jooksul kogetud naitmäärid, mis kuuluvad pigem kohtumeditsiini valdkonda ja mis hyva lugeja jaoks on väga häirivad, aga paraku minu ainus reaalsus ja seda midagi muud ja ilusamat pole minu jaoks olemas. Praegu ma ei suuda, ei saa, neid ei vaigista ega topi enam shokiunustuse teki alla tagasi, mis on kohal, see jääbki kohale.