Korraks päikest

Tänaõhtu oli helge, selge ja vaikse tuulega, käisin viimaseid suveräbalaid pyydmas. Nii mõnigi õitseja ei kavatse vabatahtlikult lõpetada, ja seniste õrnade hallahommikute peale korralik pysilill ei köhata ka.

Tahtsin suvemälestusi talveks purki panna, aga ruttu hakkas kylm. Suve silmad, talve hambad. Ei kannatanud kaua uurimistööd teha.

Oranž tutike on eelmisel aastal peenrasse torgatud ja unustatud odav ehituspoe krysanteem, sel aastal uhke põõsake. 

Ja kes oleks osanud arvata, et raudrohu õis koosneb keeltest ja kellukatest!

Homme võiks ka ilus pildistamise ilm olla.

Sygav (ok)toober

Aknast välja vaadates näen määrdunudhalli taevast ja igavest sadu, aga mu enda aias ja kaugemal metsas on veel värve - yksikud pajud, kased, minu must leeder, lodjap-põisenela kollaselehine sort ja hullud roosid on veel lehes ja värvikad. Roosid on lausa suviselt rohelised ja ronijaid ei taha ma maha ka lõigata, sest vähemalt Veilchenblau ju õitseb eelmise aasta okstel kõige kylluslikumalt. Ka sygisastreid tuleb yles otsima ja imetlema minna, kui jälle päikest näidatakse ...millalgi. Ma ei talu pimedat, kylma, märga ja elutut loodust ning seega pakub iga värvilaiguke asendamatut rõõmu ja lohutust.

Viimased paar aastat võitlen teadmisega, et mul on pereliikmeid, kes jäävad igaveseks lasteks, kes ei suuda isegi omaenda riideid korras hoida, tuba soojaks ega vett kraani korraldada, ja kogu mu ylejäänud elu on hääbumine ilma igasuguse välise abita. See ei ole just meeldiv ja seetõttu ma enam aias mingeid uuendusi ja arendusi ei tee, ainult maja ymber hekid tormivarjuks ja käidavamate kohtade niitmine jäävad. Kaalun lillendusega lõpetamist. Aga lapseeas õpitud ja tänaseks arvestatava tasemeni arendatud riistapargiga käsitööst loobumiseni läheb veel aega. Ma kustutasin siit plogist eelmise postituse ära, sest see kuulub sisu poolest mu teise plogisse

P.s. eelmist lõiku tuleb lugeda absoluutselt mitte kui "aidake  tehke minu eest, andke, korraldage", vaid "läheb lillede jagamiseks". Mul peab asjade tegemiseks endal pauer olema, kui seda pole, siis pole ja kõik. Kunagi ehk tuleb pikem selgitus, kui muutuvad vähem eredaks elu jooksul kogetud naitmäärid, mis kuuluvad pigem kohtumeditsiini valdkonda ja mis hyva lugeja jaoks on väga häirivad, aga paraku minu ainus reaalsus ja seda midagi muud ja ilusamat pole minu jaoks olemas. Praegu ma ei suuda, ei saa, neid ei vaigista ega topi enam shokiunustuse teki alla tagasi, mis on kohal, see jääbki kohale.

Nähtused

Mind on tabanud loominguline kriis - yhest kyljest tuleb olla mitme abitu inimese, sh puudega lapse ainus hooldaja, asjaajaja ja sõidutaja, teisest kyljest on mul praegu yhe rõvedate kõrvalmõjudega ravumi väljavahetamise põnevad ja erutavad jääknähud, kolmandaks tekitab see yletamatut ja vastuvaidlematut soovi visata kogu see sõnnik yle ääre ja näiteks tegelda Hoopis Millegi Muuga.

Tegelengi, sest pidevad vaprusevärinad ei lase eriti keerulisemaid ja võhmanõudvamaid asju teha.

Ei, see ei lähe yle, selleks on see kestnud liiga kaua ja põhjalikult. Aastaid.

Ah, mis. Imetlegem parem värve ja vorme, mida haruldaselt soe ja värviline sygis uhkelt ja lahkelt pakub. Lehtede langemine on septembri teisest poolest nihkunud oktoobri teise nädalasse, sest korralikke öökylmi pole olnud. Vananaistesuvi on hämmastavalt pikaks veninud, mulle kui õrnale lõunamaa loomale see sobib.

Loomingulise kriisi juurde tagasi tulles - las hyva lugeja piilub kitsukesest internetiaknast, kuidas see välja näeb.

P.s. imeline sygis laseb õitseda isegi jorjenitel ja fuksiatel, paraku on mitmendat päeva hoogu võtmas Oktoobritorm, mis lennutab ankurdamata aiakärusid ja ämbreid nagu kaselehekesi yle õue. Ja õitsvate lillede pead kõiguvad nagu rockkontserdi publikul, nii et selget looduspilti sel nädalal ei saa. Kurpp.