Laisklen, nagu jaksan

Sest vett täis savist tehtud tagahoov tahenes niipaljukese, et sain poisside kohale tassitud puuhunnikut väiksemateks kypsisteks tegema hakata. Iga päev paar ruumi st ruumimeetrit, loomulikult muude tööde kõrvalt, kyll ta jaanipäevaks tehtud saab. Pealkirjas kirjeldatud tegevus aga tuleb kroonilise liigesehaiguse tekitatud surmväsimusest, no ei suuda jalgu alla ajada, aga kell 6 õhtul ei ole suvel ju veel tööpäeva lõpp!

Eile jäi Tartu Botaanikaaia pysikutepäeval käimata, sest ma lõhkusin puid. (Puude lõikamine ja lõhkumine on nii sensuaalsed ja naiselikud tegevused, eriti kui saed ja halumasin sahvrist võtta on.) Ilm oli varahommikust saadik nii helisevalt imeline ja kõik mu meeled olid hõivatud juba õrnalt hapneva kasemahla aroome levitava ja miljonimustrilise ja viikingilaeva mõõtu puuhunnikuga, et see õnnetu pysikutepäev kadus meelest kui eelmise aasta heinamaarjapäev. Aga seeeest leidsin oma 1,5x4-meetrisest alpinaariumilaadsest peenrast aasta aega lootusetult kadunud olnud vist kaljuylase. Ma tõesti ei mäleta, mis ta nimi istutamise hetkel oli. Nimi ei riku lille, väike nunnu ta igatahes on. Tema kõrval laiutavad kukeharjad ja pune "Variegata", nagu jaksavad. Olen Puulaeva Piraadikapten ja sellised mu vingeimad aarded ongi.