Muinasjuttu kah

Elanud kord härra Orav. Tal olnud kenas metsas vaikne ja mugav pesake, kõik oma käpakese järgi seatud, isegi ereda päikese eest kaitsvad kardinad aknakese ees. Härra Orav elanud vaikset elu ilmakärast eemal ja mitte yks liberalismus ei kippunud ligi.

Selles kenas metsas aga elanud veel ka prõua Kaaren. See olnud hirmus elajas, kellele rahulik metsaelu ei passind, ta muudkui rööveldanud ja traageldanud ringi, tassind igasugu kola, vara ja manti oma pesasse, nõnda et vaevalt kylg ees virnade vahel hiilida saanud. Nendes virnades leidunud kõike - servatud ja servamata lauda, 10 patja, iidvanu autosid, 15 tekki, lagund suitsusaun, kuuliauguga aiakäru, mustrilisi siidisukki, punane trumm, kindrali tagumikujäljega maakivi, ilma käota seinakell, tonn kangaid, 5 kartulivikla, puruvana halumasin, suur must koer, kollane kannel ja lugemata hulgal kudumis-, ketramis- ja tikkimismasinaid, muust kolast yldse kõnelemata. Ykskord hakanud prõua Kaaren aga himustama härra Orava kardinaid. Sest need olnud väga hubase moega, suursugusest niidist ja kuninglikult langevast kangast, millistest prõua enda materjalivirnades absoluutselt puudus olnud. Prõua Kaaren ei kõhelnud oma ahnuse juures, vaid haaranud need kardinad hoolimata härra Orava kaebtustest ja hädakisast oma kätte ning tikkinud kärbseid täis.

Kuna kärbsed ja muud satikad tulnud siiski väga ilusad ja värvilised, siis härra Orav leppinud olukorraga ega tõstnud tyhjast kärbsest tyli. Prõua Kaaren andnud proovilappidena äratarvitatud ja putukaid täis kardinad härra Oravale tagasi ja elu metsas kulgenud edasi sama vaikselt, nagu enne.

(Kõik koha- ja isikunimed ning tegevused on muudetud ja kokkusattumused juhuslikud. Pilt on illustratiivne ja erineb tegelikust objektist, sest valguskontrast ja peegeldused.)