Traditsioonikriitikat

Õige talv on ikka kylm ja lumine.

See siin on igati õige talv. Nii, nagu 400, 140 ja ka 40 aastat tagasi.

Selle viimase numbri paiku ytles mu paljukannatanud vanaema: "Kyndläpäävä lätt kylmä syä lahki."

Ega ei läinud kyll, ehkki aeg-ajalt kostus lõhkevate puutyvede plaksatusi. See, et lõuna ajal päike natu-natuke soojemalt paistis kui jaanuari algul, ei toonud ometi kylmetajatele kergendust. Käesolev talv on JÄLLE samasugune.

Õnneks on ajad palju paremaks läinud. Kaaskodanikud on endist viisi napakad nagu 400, 140 ja 40 a tagasi.

Aga ka mina, sest kui kogu maailm on hulluks läinud (karoonaviirus jne), siis miks pean mina säilitama kainet meelt ja sulnist sydamlikkust? Ei, ei mingit sootsiumi ees pugemist ja nahk-seljas-märg-teenindamist. Ma parem kasvatan koledaid taimi, nemad vähemalt oskavad tähelepanu ja hoolt hinnata. Punaste õietuttidega need lilled yldiselt ei hiilga, aga see-eest säravad helmekaktustel ja teistel lõunapoolkera-kapsastel muul ajal igasuguste imekujude ja -mustritega lehed ja mõnikord väga ootamatut laadi õied.  Praegu on paljudel siin lootusrikas varasuvi.

P.s. hyvad lugejad, kollaseõieline isend on ilmselt Rhipsalis platycarpa, mille ma leidsin kunagi Lätist kaktuse mixi nime all (kus muidu on igast cereused, mammillariad ja muud kõrbekaktused). Ta on 2 suve jooksul suutnud kasvatada ainult u 5 uut lehte. Mul on veel 1 aiandi soodukast ostetud võrkpallisuurune isend, mille lehed palju peenemad, aga asetus sama. Ootan ära õite värvi ja siis katsun määrata. Jagamiseks läheb aprillis, märts on meie kliimas veel põmst talvekuu ja aknalaual juurutamiseks kehva.