Sel aastal

Ma ei kirjutanudki jõuluvanale. Varem ikka olen kirjutanud, ja siis soovitu ikka ise välja sebinud 😁 aga viimane kord, kui soovisin uut pead, jäi see siiski saamata. Pähh.

2020 hakkab otsa saama. Ilus number ja leebelt kulgenud aasta. Mu elus on vähe nii rahulikke ja meeldivaid aastaid olnud. Paraku on ka tervis huvitavamaks läinud, mistõttu kodumajandus saab järjest vähem tegusat kätt tunda. Aga ma ei kurda, sest vähemalt on hea rahulik vajadusel põdeda, mida pole enne selle maja ostmist kuskil mujal kunagi varem olnud, mis iganes see põhjus ka polnud.

Ma loodan, et see oluliselt ei muutu. Uus karoovaviirus on maailma madalamatel pööretel käima loksutanud ja mingil kahtlemata ebameeldival kujul jõuavad need uudsused ka siia. Just siis, kui ma olen ennast mõnusalt istuma seadnud, on kellelgi hädasti midagi vaja või on keegi mingi jamaga hakkama saanud - kas saaks edaspidi rahulikumalt, ma ei ole enam 30???

Aga uut pead tahaks ikkagi.

Jõuluvana?

Väike asi, aga

Stihli saed tulevad nyyd Hiinast.

(Vahetasin oma suurema sae uue vastu välja ja siis avastasin. Vana oli Saksas koostatud.)

Mida ma sellest järeldama pean?

Varsti algab uue talve jaoks kytte tegemine, eks siis selgub tõdesid.

P.s. jõulud oli tore, aga kurnav. Toit, sõit, rent, pere, soe tuba. Täna laman ja värisen. Ja sihuke tahab puid tegema minna.

P.p.s. meil on vaba maa, ma võin iga kell teki all väriseda, kui tarvis on. 

Kes ei tea mu võitlusi, ei näe mu arme, ja mõned on väga koledad praegu.

Uni ei tule uksest sisse

Meil oli vahepeal vesi ära, sest otsekohe, kui algas talv ja kõik vedelikud, sh maapind, väljas jäätusid, siis ma jäin aikeks (palavikuga tatitõbi) ja jaksasin ainult kytte, toidu ja pereasjadega tegelda. Mul on iseleiutatud veevärk, mida aeg-ajalt on tarvis oludega kohandada. Osutus, et on haruldaselt varajane talv, juba septembris ostetud koridori aken tuleks lõpuks ette panna, aga kussa paned, kui kõrvalasuva ukse piit on mäda. No tuleb siis vana ukse komplekt ära võtta ja tervem asemele asetada. Noorem tytar tahtis teha midagi ilusat ja see aken ette panna, ma siis takseerisin ja juhendasin olukorda... Veidi proteste tekitav nõu lapsele oli: Mädapuit maha! (Muidu tuleb uus aken yhel päeval koos vana uksega maha!) See variant läks ka töösse. - Sellise aastaajaga kohandumise tarvis kulus nooremal tytrel 1 päev lammutamist ja abikaasil mõni õhtupoolikutund koos lapsega remontimist, samas, kui mina neil kyttepuude, mittevajalike tööriistade, veeämbri ja muu kohase ja kohatuga jalus kooberdasin. Hoolimata minu segamisest said nad majale õhtuks uue välisukse ette ja aknakese ka. Seejärel läks päev kraamimiseks, veel paar-kolm põdemisepäeva ja eile langesid soodsad asjaolud niimoodi kokku, et abikaas aitas mul veevärgi ära uuendada. Selleks kulus kyll mõningaid närvirakke ja palju jooksmist, aga veevärk on mulle pyha (haha, aga tõsiselt) ja selle nimel võib. Sest nyyd on koridoris plusskraadid ja asjad ei jäätu ära ka veits kangema kylmaga.

Täna ma nautisin selle mõnususi ja pesin pool päeva järjest igasugu asju. Õhtupoole läksin nii vapraks, et võtsin toobi kohvi - ja seda poleks vaja olnud. Mõned õhtuks mõeldud asjad jäid väsimusest tegemata, aga see-eest aju protsessib veidral topeltkiirusel igasugu asju. Hommikul on jälle vaja jäärajasõitu minna, sest vanem poiss läheb teise kylasse kooli, aga mina tuutuluututan unetuna yleval ja isegi krambiravum ei mõju.

Eks ma siis ootan veel natuke.

Pildil aga on aprill 2017, enne progressi, mädapuit kogu oma hiilguses ja enesekindluses. 

Tali tuli ootamatult

Olen elus, aga elu veidrustest uimane ja väsinud.

Inimesed kirjutavad huvitavaid ja kaasahaaravaid mõtteid oma plogides. Hakkan mina siis ka oma mõtteid 2 näpuga toksima (10-ga ei saa, sest peenmotoorika ja ATH), siis tekib posu kirjavigu ja loogika auruvedur veereb ohates rööbastelt maha. Mis teha, elu.

Aga see-eest on praegu ylimalt ilusad kuldsed keskpäevad.

Ja kuradi kylm on. Köögi progress on peatunud, sest nyyd käib kogu elu jälle toas ja katsu sa niimoodi räpasemaid töid teha, kui pidevalt tuleb riistad käest visata ja koristada, kokata, lapsi ja lapseväärseid kantseldada ja sõidutada, ja kogu aeg sahmitakse kõigest yle ja läbi. 

Autt ohv ridim

Miks ma ei ole ilus, aktiivne ja järjekindlalt tegus? "Kui sa ei leia võimalusi, siis leia vabandused." Head sõbrad, lubage tutvustada mu uut hobi - sydame rytmihäire. Ma olen sellega tegelnud umbes aasta ja jõudnud juba teatavale tasemele, mis on juba ka piirkonna EMOs menetlemist leidnud.

Muuhulgas tekitab see väga vastikuid öiseid hooge, millest ma hingamisharjutuste abil siiani välja olen purjetanud. Ja muuhulgas tähendab see ka seda, et väsimus päevatöödest tuleb ruttu, väga ruttu.

Nii et andestatagu see, et sauna ma selles elus enam valmis ei tee, majast jääb enamus laste teha, kaunis kodu imelise aiaga pole enam võimalik, pikad elamusterohked reisid tulevikus on väga kahtlane ja lõbus teguderohke seltsielu on minevik. Täna öösel oli JÄLLE väga vastik hoog ja võttis päris kaua, et mu sisemine liblikas lõpetaks värisemine ja hakkaks õigesti lehvitama. See on reaalne, kõikehõlmav seisund ja ei jäta sulle isegi illusioone, et see enam ei kordu, sest kordub, ja iga kord veidi huvitavamalt ja pikemalt. See jääb ka valuvaigistite mõju all mõnusalt kulgedes ja kurnab su päevad väga lyhikeseks. Vaat miks meie vanaemad tahtsid peale lõunat pikutada ja vanaisad magada.

Aga mis sest, niikuinii on päevad lyhikesed ja kylmad, enamus päevast kulub toas sooja ja valge tekitamiseks. Õue ja tagasi hyppamine tähendab vajadust ylle tõmmata kummarid jm tormisesse märga metsa minekuks kohane varustus, ja tuppa tulles see maha koorida ning kuivama panna. Mul on veel köögitegu pooleli, osa taimepealseid lõikamata, muist lehti komposti kärutamata ja taimi istutamata, ning kanade talvekorteri ehitamisega tegeleb noorem tytar. Hea lugeja ärgu arvaku, et ma olukorra yle õnnelik olen - ei ole. Lihtsalt - 6 tunni sisse ei mahuta just palju, sest toit, kyte, laste sõidud ja pesud PEAVAD tehtud saama, olgu muuga, kuidas on. Ärgu tuldagu mind vaatama ja lohutama, sest see on väga piinlik ja vastik. Las ma suplen selle sees, kuni pojengid õitsema hakkavad, siis on jälle veidi aega päris häiermäline*.

Ja kes informatsiooni emotsiooniga segi ajab st kirjeldust kaeblemiseks peab, on ... harimata isik :))

...................

* - lilleline, võru keeles.

P.s. pildil on Tartu pojeng. ;)

Meemi kah

Õlapaeltega kleite ja rihmik-kingakesi siinmaal ei tunta, sest ebapraktiline ja/või eluohtlik. Nende teiste riietega määrad sa end kyll sotsiaalsesse eraldatusse, aga nagu praegu välja tuleb, on see õkva elusid päästev.

Ah, mis

Suvi on otsa saand. Ma ei ole siin majas ainus, keda 18-tunnised ööd igiväsinult venima panevad - vaevalt jõuad hommikul kohvi neelata ja koolilapsed ära viia, kui sind tabab õhtupimedus nagu tiblade lennukipomm, ja sa jääd segaduses öösse jõllitama, tööriist näpu vahelt kukkumas.

Käes on reumapoolaasta. See tähendab, et ei mingeid maastikumänge, unusta ära lõbus poris songerdamine, ära topi oma raksuvaid jäsemeid palgi kylge. Pane selga kasukad ja kampsid, oksenda mõttes, kui kahemehe-tööde jaoks abikäsi pole võtta, ja lisa koldesse hagu.

Maailm on ka hulluks läinud, mõned lähemad sugulased täiesti sassi.

Selle peale ma õmblen.

P.s. Aga meie majas on ka õnnelikke ja terveid isikuid.

Kõnelused Jumalaga

- Hei, heiii!

- .....

- On seal keegi???

- Mmõmmm... Hhuaaaeh, ma magasin just... Kes seal on, mis sa tahad?

- Mina olen. Õnnelikuks tahan.

- Jälle. Kas sa täna metsas käisid?

- Käisin.

- Puid lõigata said?

- Sain.

- Mis sa veel tahad?

- Roosat pärlmutriläikega vannituba.

- Ah, mine metsa.

- Tänan, Jumal.

/Ja niimoodi maailma lõpuni/

........

Kuuse-kooreyraskid on metsa kallal näljased nagu ärikad. Kui neid teisi saab veel viisakalt tõrjuda, siis esimese vasta aitab ainult jalal kuivanud puude kiire äravormistamine. Ja nyyd see tuli nagu tiibklaver selgest taevast.

.............

Nooremad vennad on tyytud nagu kooreyraskid, eriti, kui neid kogu elu ainsaks lapseks on peetud. Aga aastate jooksul on osutunud, et loll ja mõttetu vanem õde on ainus inimene, kes kokkuleppeid pidada suudab, äris puhast pettust ei tee ja pidusse omade riistadega tuleb.

See muidugi läheb mulle mõndagi maksma, sest töö toimub korraliku koguse valuvaigistite all. See tähendab, et päevane töö tähendab õhtust surmväsimust st kõik muud tegemised seisavad. Aga kahjuks ei too keedetud supp, pestud nõud, värvitud sein ja oldud kenadus mulle talvekytet ega hoonetest lagedal hoovil hädavajalikku puidumaterjali koju kätte, ikka ise tuleb see kämmal olla. Eks on elus kylmetatud ja kodutu oldud ka, nyyd võiks vahelduseks veits teised ajad olla.

Pildil on vaade naabri metsa. Puhas vuuk ja kuldne käepigistus, kellelegi... Meie metsas on kyll puud alles, aga nagu öeldud, yrask möllab, tormid teevad kurja ja seetõttu on põrand paksult sedasorti pliidipuid täis, on ka viglavarsi, aiaposte ja saunaseinapalki, võta ainult kätte ja tassi välja. Ainult see võttev käsi võiks poole tervem ja noorem olla.

P.s.2. selle omandamine ei olnud yhemõtteline lihtne protsess, selle käigus solvus nii mõnigi kõva mees, mõni asi on tabuteema, ja ma maksan aastani 2047 riigile selle hypoteeki. 

Veel õhtavalgusest

See sygis on veel vastikum kui eelmised, aga seeeest soe ja värviline. Õiget öökylma pole olnud, ainult pime ja märg. Mina, õrn lõunamaa loom, põen umbes samu tõbesid nagu mu õrnad lõunamaa hoolealusedki, seega ärgu hyva lugeja imestagu, kui ma vägagi kompostiks muutuda tahan. See on lihtsalt aastaajale omane seisund.

Pildil on mu alter ego, märgakem tema kidurat kasvu ja täpilisi lehti, ja kaugemal asuvaid võimsaid sugulasi. Milline semiootika;)

Õhtavalgus

Täna ei kirjuta ma midagi head ega ilusat. Ma ei kiida oma kaunist lapsepõlve harmoonilises maaperes ilusa looduse keskel, rõõmukyllaseid õpinguaastaid ega toredat noorust armastavatest sõbrannadest ja sõpradest ymbritsetuna. Ma ei kirjuta oma lugematutest annetest ega taevalikust pereelust, ei sõnagi imekaunist kodust ja suurepärasest eneseteostusest.

Millest ma siis yldse kirjutan?

Tapvast nõrkusest, mida kaaskodanikud näevad laiskuse ja minnalaskmisena.

Las näevad, mul on pohui, poogen, suva ja täiesti ykskõik. Koledad valud on valuvaigistajaga tasaseks tehtud, aga tõbi uuristab ikka edasi. Ja väsimus on selline, et.

Ootan ööd, seda igavest.

P.s. pildil on öö.

Ylbikud udus

Tänapäeva lapsed on laisad nagu ussid. Keegi ei taha enam 3, 5 ega 15 km jala koolis käia, nagu siis, kui mina laps olin ja kyla ainus auto oli zootehniku mehe zapakas, ja kui mina noor olin, siis oli lisaks majanduskriisile sihuke kytusekriis, et liinibussidki käisid ainult kord nädalas, ja pikemaidki vahemaid, nt 30 km ringis, nt maakonnakeskusesse arstile, trenni ja ametiasutustesse, yletati jala ja seda aasta ringi iga ilmaga.

Tänapäeval enam nii ei ole. Meie laste koolitee on kitsas ja kõver ning sõna otseses mõttes eluohtlik. (Iga paari aasta tagant saab siinkandis mõni rolleri-, ratta- või jalamees maanteel surma.) Kuna Eesti on naaberriikide autopargi lõppjaam, ja raibete valik on korralik, siis saab isegi mitme kroonilise ravimatu haigusega tõbine vanamutt endale oma pere vajadustele vastavat legaalset sõitvat autot lubada, ja seega meie lapsed kitsal kurvilisel teel ellujäämismänge mängima ei pea.

See kõik oli eellugu lausele, et hommikuti on meil imelised vaatemängud maastikul. Näiteks täna hommikul oli selline.

Ja nyyd jõudsin koju tagasi ja yks majalistest nautis sama vaadet televiisori e elutoa aknast. Meil käib praegu talvepoolaasta seriaal "Talvine tihane toksib maja sisse auke". Seriaali staarid elatavad endid suvepoolaastal mujal, maja ymber on hulk suuri puid, mis kihavad elust. Pildil on seriaali vaataja väljendamas põlgust selle yle, et mul on tassis mitte talle toodud piim, vaid vastik kibe pruun löga.

Ah et kuidas köögi remont kulgeb?

Värvi eeltööd on aeganõudvad ja rõvedad.

Te ei taha seda näha, ausõna.

Aga ma siiski näitan.

Kuidas õigesti logelda

Selleks on vaja 1) sobivaid välistingimusi

ja 2) sobivaid sisetingimusi

See kyll ei lahenda probleeme, aga kergendab probleemide tagajärgede all kannatamist.

Vedelgem!

Suve tolmune lõpp

Suigu, suigu, soekene,

Kata kinni, karukene,

Mine mätta, mägrakene,

Võta vabalt, võhrukene.

(Võhr, võhl - erinevates Lõuna-Eesti keeltes rott.)

.......

Silma ees on vananaistesuvi, aga päikese jooksurada on juba kyllaltki madalal ja paisuv pimedus teeb uniseks, nagu vihjab päeval pähe pirisema tulnud unelauluke. Et see väsimus ka ära ei lähe. Ehk on hyval lugejal mõni pyhak, kelle poole palveid karjuda, kui vereringe enam kohvi ei kannata, või hea moodus adrenaliinitaset tõsta, et muskel nõrkusest yle saaks?

Koledate massinatega veidikaupa põristamisel on siiski tagajärjed - pool maja on tolmu täis, aga ajaloo rasvased sõrmejäljed kahvatuvad tasapisi. Mul on varutud 2 eri sorti pahtlit ja 2 sorti krohvi, 3 eri värvist rääkimata (hyääni moodi naerdes vaskule ära)

Kas ma siis muud peale tolmu lennutamise ei teegi? Eriti ei tee jah. Kaev kuivas peaegu ära, pesu ei pese, põrandaid ei pese (aga tolmumasin töötab) Kokkan, kui lapsed kodus on. Vedelen. Mõlgutlen. Unistan, aga 2-näpu-kirjatöö on liiga kohmakas nende liblikatiivuliste koletiste yleskirjutamiseks... Ah, las nad olla.

p.s. see juba vana pilt, parempoolse ukse kohal tuli punnis krohv maha võtta ja siis nyhkisin nurklihvija lamelliga nr 40 värvi karedaks. Eile ja täna aga asjatasin juba nö selja taha jäävate seinte peal. Pliidi ja truuba allserv ootab paremat tervist, selle töö jaoks peab põrandaliistu kallale minema, oh, appi.

Turvast ja ilust

Praegu käsil olevat tööd jätkub veel kauaks. Ma nimelt ei jaksa enam 14-16 tundi töö ja riistadega mässata. Aga mis sest, ma olen kogu elu elanud nö põranda all ja igasugu varemetes ning nädal kauem lihvimisprahti ja tolmu ja rookimist ja tolmuimejaid ei tee asja enam kuidagi hullemaks.

Savid, värvid, krohvid ja lubjad on imelised. Eriti imeline on leida midagi, mis nö vaesevõitu ääremaal on alati kuulunud ainult jõukamate majapidamiste juurde, ja teades, kuidas maja ja tema asukate käsi nõukogude okupatsiooni ajal käis, tundub see leid kui mitte kalliskivi, siis vähemalt keisri hõberublana. Mitu korda lapitud krohvi alt ilmus välja jupike šabloonimaalingut.

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.

Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.

Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.

Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

Kybarad

Eile oli uskumatult soe ja ilus ilm. Kuna ma olin jõudnud pikkadest-pikkadest tihti valusalt valgetest kesksuve päevadest ära tydineda, siis köögilaevärvimise vahele hilissuve mahedasse kullasuppi sukelduda oli ylimalt nauditav. (Meil ei ole lihtsalt niisama sile ja sirge lagi ja minu kael ei ole enam 20-aastane, vaid natu põnevamad asjandused, 2 korda värvimist võttis aega oma 3 ja pool tundi kindlasti, aga nyyd on see siis tehtud.) Pealelõunal oli 25 kraadi sooja ja kyll oleks tahtnud hoopis sisalikuemme moodi päikese käes lamaskleda. Töö tahtis tegemist, aga ilm tahtis ka imetlemist ja yks puhkepaus sai täidetud õitsejate imestamisega. Erinevad kybarad on praegu lausa imelised, ja aina imelisemaks lähevad. Öökylmad võiksid tõesti veel mitte kiirustada.

Aga sellest, millist roppu tööd ma täna teen, ja milliseid koledaid pilte ja helisid sellest synnib, saab hyva lugeja lugeda näiteks homme.

Vedelvorst

 (Fakk, Guugli blogeril on ka uus kujundus, kuigi ma korra juba panin vana tagasi. Miks, oh miks nad peavad kõik head asjad nässu uuendama?)

Ma vedelen.

Kyll on vedel ja nõrga olla. Peale hommikukohvet on paar päris head tõhusat tunnikest tööaega, aga siis käib vedru lootusetult maha ja ei aita isegi adrenaliinilaks heast uudisest või korralikust vihastamisest - kere on otsustanud olla väsinud, mis siis, et kell veel lõuna ja mul maailm jumala pooleli. Nagu praegu köögilae saba. Pesemisele kulus 1 päev. Siledad plaadid kruntis noorem tytrik, mina samal ajal tegin muid majapidamises karjuvaid töid. Täna täitsin akryylipasta  ja montaaživahuga pragusid - ja neid oli omajagu - ja võõpsisin pintsliga liistud yle. See oleks normaalsel inimesel poole päeva töö, aga mul veel viimased poolteist meetrit liistu ja 2 seinaäärt tegemata, aga väsimus on kõikehõlmav... Ja yhiskonna pahesid, mineviku varjusid, tuleviku õuduseid nypeldada ega muud hyvale lugejale põnevat ja seksukat ei jaksa kirja panna. Aga võite kindel olla, et ma olen kyll sirakil risti yle oma kollase ja meeldivalt kõva diivani, ja mõtlen paljustki, ka sellest, kas jõuluks on köök värvitud või mis.

Pikkade moppide päev

Avastasin, et tark oleks enne seinte valmis tegemist lagi ära värvida. Et poleks laevärvi pritsmeid niigi kalli seinavärvi peal. Maja eelmine pererahvas on 1990-te majanduskriisi ja suure vaesuse tingimustes seda õnnetut lage värvinud sellega, mis kätte sattus - ja tõenäoliselt tuttava ehitaja käest ostetud mahakantud värv (aga kust mujalt sa sel ajal veel remondikraami said, eriti kui raha oli väga vähe) osutus parajaks p.saks (kas oli kylma saanud, kokku segatud yksteisega mitte sobivad värvid, väga vanaks läinud vms, ega neid ilmaasjata nö maha kantud - aga lollidele maha äritseda kõlbas kyll), nii et sellele tõmmati peale mitte tavaline valge, vaid kollakasbeež, et plärakad veidigi vähem näha oleks. Too kahtlane alusvärv imbub pealmisest läbi ja seetõttu on lagi pruunilaiguline ja täpiline. See ei ole kindlasti toidurasv, sest näha on kummituslikud rammusad pintslitõmbed. Ma pesen umbes korra aastas seda lage nõudepesuvahendiga ja nyyd enne värvi rookisin seda suht kange Fairy-nimelise nõudeseebi lahusega. 5 korda rookisin seebise mopiga, nyyd toon lapse koolist ära, teen muid asju ja õhtul pesen VEEL YHE korra puhta veega mopiga.
Heale lugejale yks kärbseperspektiivipilt.

P.s. ei ole ebaloogiline, ei ole. Kui (värnitsa)plärakad ka 2-st uue värvi kihist läbi tulevad, siis läheb käiku mingi mustrirulliga peale kantud kirjumirju. Aga vaatame, ootame.

Värviline maailm

Kõik värvid ei ole head.
Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.

Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha)  ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!

Ätituude

Interneti-pillipoode kammida ei viitsi.
Aiandite lehed...ei huvita.
Kududa ei taha.
Laulu kirjutada ei julge.
Pille mängida...ei julge kah.
Raamatuid lugeda ei taha.
Kedagi näha ei taha.
Muidu meisterdada ei viitsi.
Joonistada ei julge, lausa fyysiline hirm on.
Lihtsalt jõllitan.
Vahin vaikides.
Loen, mida inimesed teevad.
Olen vakka nagu kogu elu on oldud.
Yksikute hõisete aeg on ymber.
Tulevad hallaööd, kuud ja aastad.
Ja kuskil ja kellelgi jätkub soe suvi.

Õõvastavaid kaadreid minu ööelust

Lamasklen ja yritan internetti läbi lugeda. Uni ei tule. Korraga ronib mu kõhu peale Egiptuse Nuhtlus. Ta on petlikult pehme ja salalikult sile. Tegu on suure purustusjõuga isendiga ja tema karakteri jäädvustamisega nunnu lemmikloomana jääb hätta isegi supertark nutiseade, kelle soovitused "Kass. Leidke oma lemmikloomast enneolematuid vaateid" või midagi sarnast, on ilmselt mõeldud mingi teise loomaliigi tarbeks. Fotoka silm tabab yksnes õõvastavaid kaadreid graafiliselt ilmekast kiskjast, kelle suu on suurem kui tema pea ja kelle vurrudega saaks tappa raudryytli.
See loomake saab minu võitluskaaslaseks igaveses vaenus näljaste näriliste ja meie, kelle kappides on jahu, vahel. Vilgas ja tegutsemishimuline noorloom on hiljem tubli hiirepyydja. Maamajapidamises on see väga tähtis.
Tegelikult on Egiptuse Nuhtlust 2 isendit. Teine on tumehall ja praegu nähtamatu. Koos laamendades, khm, mängides, nende purustusjõud neljakordistub ja siis hoitagu oma piip, prillid, juhtmed ja sokistamata varbad.
Kuna meil on muuhulgas ka rebased, siis elab nimetet kooslus rangel toarežiimil. Ei mingit põnevat õues hulkumist ega erutavat kanade kiusamist. Mängite toas, närite viisakalt pererahva krookse, ribastate kardinaid ja ootate talviseid hiiri.

Suvi kypseb

Ja tyseneb tasakesi sygiseks. Mu ränk, lootusetu ja töörohke armastus korvõieliste vastu on sel suvel ohtralt tasutud - just meie tee ääres oli talinisu põllus lilleriba, esihoovi murus suve esimesel poolel suur karikakralaik, praegu aga graatsiliselt hõljuv hunditubakapilv, ja lillepeenardes, mis, tõsi kyll, rohtuma kipuvad, on suve lõpp siilikybarate päralt. Esimene, kollane, on miskine päevakybar. Uskumatult elujõuline isend, talle peab hakkama ruumi juurde tegema.
Andku hea lugeja mulle andeks, pärast heinaniitjaga mässerdatud tööpäeva ei viitsi ma enam oma pea-nimelises prygikastis tuhnida kybarate sordinimesid. Mul on umbes 7 sorti ja liiki, mis ostmise ajal olid väikesed armetud tutikesed, mida oli lihtne teiste taimede vahele torkida, aga praegu on need teised taimed samuti parajalt kohevateks kapsasteks kasvanud.  Annaks Aiahullude Jumalanna mulle vähem väsimust aias fotostamise eesmärgil ringi roomata, sest muude tööde ja krooniline tõbine olemise vahelt kipub ilu otsimiseks ilupildi eesmärgil aega, pauerit või tahtmist (või siis kõiki korraga) puudu jääma. Ja pildistamiseks parajat ilma tahaks ka - liiga valge ajab värvid valeks, liiga pime aga on lihtsalt liiga pime. Muul ajal aga tulevad sellised sinisevõitu pildid, nagu juuresolevalt pildilt näha võib.

Vastuseks hyva lugeja kirjale

Pr M esitas umbes järgmise kysimuse: Kõrvitsad ei kasva, kevadest saadik on jama, ei tea, miks.
Vastus on järgmine: selle aasta kevad oli jama. Märts oli kylm, märg ja tuuline, nagu peab. Aprillis aga läks soojaks ja mõnedki taimed hakkasid ninasid kergitama. Aga mai teisel nädalal, kohe pärast kartulipanekut, läks kylmaks. Lõuna-Eestis oli 4-5 miinuskraadidega ööd ja päevad olid selle perioodi kohta kylmavõitu. Sel ajal olid luuviljalised õitsemist alustanud ja paljudes aedades ploomi-, kirsi- ja mõned õunapuusortide õied lihtsalt kylmusid ära. Ka mai algul tehtud kylvid said kannatada. Et hakkasid juba tõusma, aga siis tuli talv tagasi...
Mai lõpupoole ja juunis oli mitmel päeval harvaesinevalt kõrge UV-kiirguse tase. Arvan, et ma ei ole ainus, kelle arvates sel kevadel mitmel päeval oli valgus erilist või valet värvi - kuidagi hõbedasem või valgem, kui muidu. Selle tulemuseks on paljudel taimedel, nt valgekirjudel rohttaimedel, kõigil hostadel, niigi päikeseõrnadel elupuu sortidel (kollaste ja valgekirjude okstega) jt päikesepõletus. Juunis ja juulis olid vaheldumisi kuuma-ja kylmalained, mis avamaakurkide, -kõrvitsate jt soojalembide kasvu pidurdasid. Praegu, augusti keskpaiku, on päev kyll veel soe, 22 ° ringis, aga öösiti on heal juhul 9...10° C sooja ja soojalembidele selline asi ei meeldi, KOGU ööpäev peab pealt 20 olema. Minul kõrvitsid ja kurgid kyll kasvavad, aga peale haljasmassi muud eriti ei paista. Aga see-eest on hea kyyslaugu- ja piparmyndiaasta.
Imelik suvi.

Konna perspektiiv

"Leidsid ka aega meie sekka kepsutama tulla. Ole tänatud juunis ja juulis lammavilla pesuveega kastmast, aga nyyd tahaks jälle midagi maitsvat. Ja võta need lihtsalt lolakad laiskvorstid ära, kes ise ei viitsi pysti seista ja meie varsi mööda ronivad!"

Juulikuus sokk on villane

Suvi või asi. Liigesed valutavad ja närvid ajavad pilli, pidev õhurõhu kõikumine paneb su seinaääri mööda roomama, ykski töö ei edene, elu ei taha kohe yldse veereda.  Aed on vett täis, tööriistu on vihmahoogude vahel paarikymneks minutiks välja tõsta suht mõttetu. Taimed kyll on sooja vihmaga rahul, paraku on rahul ka ohakad ja nende sõbrad. Ainsad, kes asja yle rõõmustavad, on igasugu satikad ja mutukad, keda jätkub sõna otseses mõttes igale poole.

Viisin murutraktori ja väiksema Stihli-sae venna juurde remonti. Doktoriväärse kogemusega vend ytles, et mitu juppi tuleb välja vahetada. Juppe saab poest ja mõni tuleb Aamerika-maalt tellida, mis karoovaviiruse tõttu võtab palju kauem aega, ehk sel suvel tuleb leppida väiksemate massinate ebamugavustega. Lastel on puberteet ja mees on loll. 

Selle peale ma koon.

Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.

P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.

Tohutu äratundmislaine

Yks hää inimene kirjutas kuskil oma noorest sugulasest ja mind tabas maailmasuurune deja vu - ma olen selliseid inimesi kuskil näinud, ma olen nendega koos elanud! Ja nyyd on nende inimeste, paljude inimeste, naiste, laste, meeste eludele ja kannatustele mõeldes nii mõndagi öelda, millest siia jõuab ainult väike 2 sõrmega toksitud osake.
-  Rohkem või vähem autismispektri häirega inimesi on meie seas alati olnud, lihtsalt veel paarkend aastat tagasi ei olnud vastavaid diagnoose siinmaal vist olemaski, ja neid on rohkem, kui nt linnas elades silma paistab. Neil kõigil on yhine joon - omapärased (mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt mingisuguste tihti vägagi huvitavate isikupäraste leiutistega) arusaamised elust ning rohkem või vähem halb võime elementaarset igapäevaelu korraldada. Ja kahjuks on see tihti pärilik, st vanemad on samasugused ega suuda lapsele kuidagi õpetada just seda, millest lapsel eriti puudu jääb. Ma olen näinud tervet rida perekondi, kus mitu põlvkonda on silmnähtavalt mitteneurotyypsed ja neil kõigil on sarnased probleemid. Ja eriti kahjuks jätab see rohkem või vähem mittefunktsionaalne pere lapsed varakult ilma kodu toeta, kui seda yldse on, konkreetsed põhjendused ja vorm on väääga erinevad, aga sisu sama. Tihti oskab autistlik vanem lapsele sihipäraselt palju kurja teha, või siis last tõrjuda, nagu jaksab. Synnist saadik "halvad lapsed" ei ole kunagi eriti armastatud kogukonnaliikmed, nad jäävad erinevatel põhjustel aktiivsest elust kõrvale, paljudel on kroonilised fyysisehaigused, paljud joovad ennast põhja või satuvad pikaajalise systeemse, leidliku ja sadistliku kuriteoseriaali ohvriks, eriti naised ja perevägivalla teema - autist ei ole väga hea nö silmistlugeja ja inimestega tegutsemisel osav. Minu ema on taoline selline eriti kurb näide, oma tõbesid ma praegu ei mainiks yldse, aga paraku yks väga paljudest. Seega mõeldes paljudele meeste maailmas "imelikele" autistidest naistele, kellele kenade naiste privileege sh hoolitsevaid mehi ei jätku - jah, ei tohigi last ilma hooleks jätta, sest mõni meist ei hakka iial ujuma, kuidas teda ka vette ei loobitaks. Kui meil ometi ei oleks nii räige tugevamaõiguse ja topeltmoraaliyhiskond väga mitmes mõttes - erinevaid me karistame lihtsalt lõbu pärast, ja nõrgem sh ohver on juhtunus ise syydi. Ma tõesti ei soovi sellises yhiskonnas osaleda, 41 eluaastat katsetusi oli vägagi ammendav, paraku ka lootusetu, ja tunnen kaasa neile, kes selliste hammasrataste vahele jäänud on ja jäävad tulevikus, sest kogukonna loomus muutub väga aeglaselt.

Pandiidid

Mitmel olulisel põhjusel, mida 2 näpuga toksides pikalt lahata ei viitsi, ostsin jälle mõne tibu. Seekord trehvasid kogemata mitte väikesed virgad mustad, vaid karvase suure kana järglased. Nad on kiire kasvuga, nutikad, osavad, igavesed röövlinäod, s.tarattad, põrglased, kotkad sellised, kuramuse bandiidid, aga nad toetavad mu kaduva inimpalge allesjäänud funktsioone. Lisaks sellele nokivad nad hoovilt ära ebasoovitavad eluvormid. Ja tulevad mulle rohimise ajal peenardesse järele ning EHMATAVAD. Laste asi, andeks antud.

Ilmahämmastus ja tibujutt

Suvi algas päris meeldivates toonides, isegi kuumalainekest saime ja. Mu kevadisest palgiveost kangevõitu kerel oli päris mõnus. Aga madalrõhkkond on vastik ja raske mitmel viisil. Enesetunne on kuhugi ära kadunud ja yles ei leia, isegi pilli mängida ei taha, mis sa siis veel millegi meisterdamisest räägid. Nokin siin yhte asja ja seal teist asja, siis tuian aukliku peaga ringi ja otsin eilset päeva ja kadunud mõtet. Paistab, et nii jääb veel mõneks ajaks, ja see on tyytu.

Aga roosid hakkasid õitsema. Mul on mõned ohjeldamatud põõsas- ja väänroosid. Soe talv neile sobis, kahjurite eest hoolitsevad metsalinnud ja tibud. Ärgu hea lugeja öelgu, et aga kanad ju kakavad kõik täis. - Aga see paha kaka on ju suurepärane aiaväetis! 2) Kuna ma olen elus palju klaasikilde, naelu, teravaid oksi jne jalga astunud, ja kylm maapind paneb liigesed hullult valutama, siis ma niikuinii ei käi õues paljajalu. Kanad pakuvad mulle seltsi ja asendavad sootsiumi, supervisiooni, psyhhiaatrit ja terapeuti. Papagoid roosipõõsastes on ka lihtsalt ilus. Nii jääb.

(Pildil väänroos "Veilchenblau" esimesed õied yleyleeile)

Lämmi um

Kõik lauspäikese kätte jäävad projektid on peatatud kuni harjumuspärasema kliima tagasitulekuni. Aga mu rahutu vaim ja noored agarad pereliikmed ei lase niisama logelda - kyll on vaja vakstust basseinile koht valmis teha ja veevoolikuid kokku klapitada, kyll saab vana laua puhastamisest sujuvalt veranda põranda lihvimine.
Ja kõik, kes päikese kätte lähevad, tulevad sealt väga ruttu tagasi.

Kõrgeks kasvanud

Ja muudkui alustavad õitsemist yksteise järel, kõrval ja võidu. Lõhnav varasuvi jaanipäevahommiku helevalges kastmes.