Kuidas leida meest

Keda yksildus vaevab ja kurnab soov leida enda kõrvale elus inemise hing, kellega elu lõpuni yksmeeles ja armastuses käia, selle jaoks on mul nyyd mõned head õpetuse sõnad.
Kõigepealt - olge valmis. Olge avatud elu pakutud võimalustele ja kasutage oma elukogemust loominguliselt. Ärge jääge koduseinte vahele abitult istuma, või mis veel hullem, lamama. Liikuge inimeste seas, olge avatud ja osavõtlik, suhelge, osalege seltskonnaelus ja naeratage, naeratage, naeratage! Sõitke ringi, suhelge, astuge kahetsuseta afääridesse, sest te elate ju ainult korra, ja ei ole ju meeldiv vanaduspõlves kahetseda tohutut hulka tegemata asju, kogemata tundeid ja võitmata sydameid.
Täna ma just seda kõike tegin. Liikusin, naeratasin, astusin afääri. Nii enne kellu 5, kui väljas pime ja ilm halb, oli tarvis tytar asulasse trummitundi viia. Yhe teatud kurikuulsa kurvi peal, kus aasta eest yks naaberkyla mees rolleriõnnetuses surma sai, lasin vaikse hooga mäest alla ja pidin arusaamatule nutsakale otsasõidu vältimiseks järsult rooli haarama ja ropendama. Tytar ytles, et see võis inimene olla, lõunast saadik vedeles maanteel kartulikrõpsupakk, äkki ta korjas neid krõpse kokku. Viisin lapse kooli ja käskisin tubli olla.
Mõtsin siis koju tagasi minna. Sõitsin siis mäest yles - jälle see nutsakas tee ääres. Aga seekord oli näha, et sellel on pea otsas. Sõitsin rahutu meelega kodu poole edasi... ja keerasin tagasi. Kurvi peal jätsin bussi ohutuledega tuksuma ja läksin asja uurima. Ja mis mina leidsin! Kraavis istus mees.
Tegu oli puruvana väikest kasvu mehikesega, kes oli pea peale kukkunud - nägu lõhki, veri tilkus, kalossid jalast ära kukkunud, riided märjad. Ta ei osanud oma olemasolu ega asukohta seletada... Kutsusin kiirabi, aga niikaua hoidsin vanainemist tööpäeva lõpu autodevoolu ette tuigerdamast ja ajasin maast-ilmast võru keeles juttu, et teine ennast kodusemalt tunneks ja ootamatuid liigutusi ei teeks. Hoidsin õrnalt õlavarrest kinni, sest liiklustihedus ja vanainimese põrutatud pea, ebakindel jalg ja kasvav tahe kuhugipoole minema hakata - pime maantee, tumedad riided ja allpool 2 sygavat maaparanduskraavi. Kui autode ette ei kuku, siis upub kraavi. 20 pikka minutit ja inglid punase risti autoga saabusid.
Mul on veel vaprusevärinad, sest PEAAEGU oleks ma yle teeservas vedeleva inimese jalgade sõitnud. Aga ei sõitnud.
Vaat niimoodi leitaksegi mehi.