Saab otsa

Ma täna jälle kalenderi heidan tulle,

Ses vaatepildis palju meelepärast mulle.

Yks tuhmivõitu aastaring saand jälle läbi.

Uus algab, aga aja kardinad ei paista läbi.

Jõuluilluminatsioon

Igas suuremas maailmas on tohutu hulk väiksemaid. Tegin täna piparkookide akende kaudu geograafilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi. Yhest veidi rohelisemast aknast vaatab meid tulnukas vastu, s.o. pilt nr 2.

Punane kui armastus

Eelmises postis kirjeldasin, kuidas ja milliseid inimesi meil leida võib ja mis siis kõik juhtub  (hyva lugeja romantikameele kõditamiseks jätsin mainimata, et paarikymne minuti pärast asulast läbi sõites nägin lahkuvat kiirabibrigaadi ja eksinud vanakest politsepatrulliga vestlemas)
Täna aga juhtus umbes täpselt samalaadne lugu. Sõitsin mina koos vanima ja noorima lapsega viimase rehateenuselt kodu poole, imetlesime talvepealinna imelist maastikku ja vääääga eriilmelist eraarhitektuuri. Taevas oli pööripäevale kohaselt madalal ja meie käeulatuse kõrgusel hõljusid laiskade vaaladena udupilved. Kulgesime vaikselt ja ajakohaselt spetsiesismi, filosoofia, religiooni ja rassismi yheks teaduseks kokku sulatades sinna, kuhu tee meid viis. Tee läks järjest kõveramaks ja kitsamaks, maastik järjest kynklikumaks. Ja siis me leidsime tee äärest selle.

Aga päris ise see tee meid ei viinud, vanem tytar on pyhendunud fotograafiatudeng ja tema yks lemmikuid on vanad ehitised. Õpingukaaslased jagavad yksteisele huvitavate kohtade infi ja siis noored muudkui avastavad. Kuna väga paljud huvitavad vanad hooned on hiljuti uusarendustele jalgu jäädes või lihtsalt kurja käe läbi maamunalt kadunud, siis vanade hoonete fotojaht on minu arvates tänuväärne spordiala. Ka see imeline väga korralikult ehitatud kirik on ajahamba all rusuhunnikuks vajumas. Mul on väga kurb meel nii ilusat hoonet lagunemas näha, aga teisest kyljest rõõm seda VEEL pysti seismas näha.
Paistab, et hiljuti on yritatud seda taastada, aga viimased siinkäijad pole just kenad inimesed olnud, sest uste ja akende katted on lõhutud.
Vikipeedia arikkel on päris rõõmsa näoga.

Kuidas leida meest

Keda yksildus vaevab ja kurnab soov leida enda kõrvale elus inemise hing, kellega elu lõpuni yksmeeles ja armastuses käia, selle jaoks on mul nyyd mõned head õpetuse sõnad.
Kõigepealt - olge valmis. Olge avatud elu pakutud võimalustele ja kasutage oma elukogemust loominguliselt. Ärge jääge koduseinte vahele abitult istuma, või mis veel hullem, lamama. Liikuge inimeste seas, olge avatud ja osavõtlik, suhelge, osalege seltskonnaelus ja naeratage, naeratage, naeratage! Sõitke ringi, suhelge, astuge kahetsuseta afääridesse, sest te elate ju ainult korra, ja ei ole ju meeldiv vanaduspõlves kahetseda tohutut hulka tegemata asju, kogemata tundeid ja võitmata sydameid.
Täna ma just seda kõike tegin. Liikusin, naeratasin, astusin afääri. Nii enne kellu 5, kui väljas pime ja ilm halb, oli tarvis tytar asulasse trummitundi viia. Yhe teatud kurikuulsa kurvi peal, kus aasta eest yks naaberkyla mees rolleriõnnetuses surma sai, lasin vaikse hooga mäest alla ja pidin arusaamatule nutsakale otsasõidu vältimiseks järsult rooli haarama ja ropendama. Tytar ytles, et see võis inimene olla, lõunast saadik vedeles maanteel kartulikrõpsupakk, äkki ta korjas neid krõpse kokku. Viisin lapse kooli ja käskisin tubli olla.
Mõtsin siis koju tagasi minna. Sõitsin siis mäest yles - jälle see nutsakas tee ääres. Aga seekord oli näha, et sellel on pea otsas. Sõitsin rahutu meelega kodu poole edasi... ja keerasin tagasi. Kurvi peal jätsin bussi ohutuledega tuksuma ja läksin asja uurima. Ja mis mina leidsin! Kraavis istus mees.
Tegu oli puruvana väikest kasvu mehikesega, kes oli pea peale kukkunud - nägu lõhki, veri tilkus, kalossid jalast ära kukkunud, riided märjad. Ta ei osanud oma olemasolu ega asukohta seletada... Kutsusin kiirabi, aga niikaua hoidsin vanainemist tööpäeva lõpu autodevoolu ette tuigerdamast ja ajasin maast-ilmast võru keeles juttu, et teine ennast kodusemalt tunneks ja ootamatuid liigutusi ei teeks. Hoidsin õrnalt õlavarrest kinni, sest liiklustihedus ja vanainimese põrutatud pea, ebakindel jalg ja kasvav tahe kuhugipoole minema hakata - pime maantee, tumedad riided ja allpool 2 sygavat maaparanduskraavi. Kui autode ette ei kuku, siis upub kraavi. 20 pikka minutit ja inglid punase risti autoga saabusid.
Mul on veel vaprusevärinad, sest PEAAEGU oleks ma yle teeservas vedeleva inimese jalgade sõitnud. Aga ei sõitnud.
Vaat niimoodi leitaksegi mehi.

Niisama veidraid asju

Täna ärkasin kellu 6 paiku kuratteabmille peale, selg valutas hullu pidi, aga mujal sisekosmoses toimus termotuumareaktsioon ja kõrvus kõlas VÄGA reaalne raskerokilaul, päris minu enda laul bändiseades. Olgu öeldud, et kõik mu laulud elavad ainult minu peas ja neid ei ole kunagi kuskil mängitud, v.a. paar tykki akustkidra saatel aasta eest segastel asjaoludel haihtunud Võru autorite klubis. Okei, ärkasin yles, õnn ja armastus lahtusid hetkega ja jäi ainult valu. Nagu alati. Nyyd imen kohvi ja kytan pliiti, sest varsti tuleb pere ka yles. Ja siis ma lähen lõpetan ära eile parandatud peldikukatuse.
Seda õnnetut majakest oli hädasti vaja kõbida, sest hakkas teine yhte kylge pidi maa sisse vajuma ja torm viis pool katust ära. Oli laastukatusega, suure lainega eterniit peale löödud. Eile tõstsin seinad yles ja panin uued nurgakivid ja kruvisin kylge uue plekk-katuse (vana veranda lammutusjäägid), tänaseks on jäänud harjaplekk ja põrand yle vaadata.
See on esimene nö korralik töö, mida ma pärast märtsi lõpus-aprilli algul räigelt haige olemist teha suudan. Põmst on see võimalik tänu uuele ravumile, mis annab mulle juurde 3-4 tundi aega, millal ma suudan omal jalal seista ja isegi mõelda, enne kui voodisse värisema kukun. Elagu meditsiin.

Pime ja tume nagu valitsuskoalitsioon

Pidev madalrõhkkond väljas ja sees, kõik, mis ei ole asfaldiga kaetud, on mylkaks muutunud. Mul on pealuu sees yks mull, mis madalrõhkkonna ajal vastikult valutama hakkab. Ja ma ei suudagi muud, kui Igavese Juudi moodi ringi tammuda ja eilast päeva taga otsida, hing täis pyha viha vedelaks muutunud maailma vastu.
Õnneks kestab see aastaaeg ainult aprilli lõpuni.
Täna hommikul tabas mind ere ja selge nägemus. - vaja on kive. Palju kive. Kivid on maapinna luukere. Kyll vana aja inimesed olid targad, oskasid sillutist teha. Pildil figureerib muinasjutulise Sangaste lossi imekaunis nurk.
Kui pori lainetab, siis lilleaednikud vaikivad. (Palanuvorsti vanasõna)

Jõuluime hind

Ma katsun viimasel ajal oma vereringe huvides kõik sfäärid ja fluidumid vaikselt ja yhtlaselt voolamas hoida, aga mõnikord voolavad needsamused lihtsalt kontrollimatu kiirusega, nii et taevatelk käriseb.
Eile juhtus yks selline kiirem päev olema. Päike paistis, päris hea oli olla. Hommikul tegin mõned kiired majapidamistööd, siis aga oli aeg noorim laps teisest maakonnast rehaplaanis ettenähtud teenuselt ära tuua, viisakalt Muhedikupapale synnipäevaks õnne soovida ja jõuda viisakalt naaberkylasse suuremale jõulukuuse avamisele lauluansambliga ette astuma. Põnevaks tegi reisi asjaolu, et väiksemaid teid ei sahata ega soolata ja mul on bussil veel suverehvideks ostetud lõunamaa talvekad all (koormaveo huvides cargo-, mitte tavarehv, nende otsimisega sai parasjagu nalja) aga elu on näidanud, et nael on parem. Niisiis, trehvasin ja patsutasin Papat ja Lendavat, Papa juurest tormlesin otse Osulasse. Ikka veel paistis päike, aga mul jalad juba värisesid. Tee peal saatsin lauluansambli õpetajale vabandavaid sõnumeid, et jään proovi kõvasti hiljaks... Kohapeal osutus, et elektrit pole, piduplats on pime ja ma olen yldse kõige esimene kohalolija. Aga siis ilmusid ka kõik teised ja proovi tegime a capella. Rahvas hakkas kogunema, ilm kottpimenes, elektrit polnud ikka veel. Õhukeste sabaste sees hakkasid jalad kylmetama. Keegi naaberkylaseltsist läks yhte kaugemasse talusse elektrigeneraatorit tooma ja ma niikaua viisin noorema lapse koju ja tõin 2 suuremat asemele. Ikkagi haruldane hetk - emme paneb viisaka mundri selga ja esineb. Laulsime 2 laulu saateta, naaberkylaseltsi teatritrupp luges oma jõululood, hakkas peent lund pudistama. Siis oli meie kord, oma 7-st laulust kokku pandud jõululaulude popurrii ajal hakkas tihedat laia lund sadama. Kylaseltsi inimesed panid tõrvikud põlema ja kuuse valgustus pandi geneka abil tööle. Siis kylaseltsi rahvas jagas tõrvikud laiali ja ysna mitukymmend inimest, sh ysna palju lapsi, läks edasi matkama - novembris avatud uut kergliiklusteed mööda. Väga ilus rada muide, yle Võhandu jõe ja läbi kruusamäe, uus tänavavalgustus ja.
Jõuluime tehtud, ruttu koju ära. Ma kokkasin, lapsed otsisid jõulumunad välja ja ehtisid kuuse st nulu ära. Meil on juba 3-ndat aastat sama jõulupuu. Pärast kolmekuningapäeva viin ta koridori ja siis pehmema ilmaga õue kuhugi poolvarju. Nii jätkub teda veel kauaks.
Täna käisin emale raha ja provianti viimas. Eilsele jääle oli sadanud korralik sula jõululumi ja kuna väiksemaid teid ei soolata ja sahatakse viimases järjekorras, siis läks sinna sõitu nii mõnigi närvirakk, aga regionaalpoliitika tahtis tegemist sh maade rentniku tegemised yle vaatamist ja tehtud see poliitika sai. Kella 4 ajal kobisin voodisse ja ylejäänud päeva tegelengi teki all värisemisega. Kohe võtan õhtused ravumid ja las tulla ka minu väike jõuluime - ehk täna öösel ei valuta koledasti, ei tule krambid või juhtu muud, mis une vussi keerab.
Ja lilled õitsevad.