Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.
Mälestuste tagasitulemise fakt iseensest on ju tore, näitab, et aju tõmbab ennast uuesti käima. Aga halbade mälestustega toimetulemiseks peaks vist terapeudi juurde minema? Terapeudiga peab muidugi vedama. Ma kunagi ammu sattusin sellise otsa, et mul hakkas temast nii lõpmatult kahju, ta oli nii hale. Hiljem leidsin sellise, kellest mul abi ka oli.
VastaKustutaNende mälestuste kellelegi rääkimine, kirjeldamine ja täpsustamine on sama piinarikkad kui ilma narkoosita suures haavas sorimine, ma ei kavatse seda elu sees ette võtta. Ykski terapeut ei saa neid ära võtta, kustutada ega olematuks muuta pikki aastaid mu elust. Seda on selleks liiga palju. Ma olen juba ammu leidnud enda remontimise jaoks mitu töötavat viisi, aga ma kordan, et võimalik on ainult kinni mätsida ja tähelepanu kõrvale juhtida, aga mitte asendada ega kustutada.
KustutaKasuta oma imetoredat rohelist akent ja sellest avanevat vaadet teraapiana, mitte kõigil ei ole sellist asja võtta! See on nii ilus ja kõik see on ju sinu loodud! Sa oskad, nagu palju muudki ilusat.
VastaKustutaSinu sõbrad teavad, et sa oled imeline inimene :)
VastaKustutaMina mäletan selgelt iga ebaõiglast tegu, mille ise olen korda saatnud. Teiste sigadused ei ole minu jaoks pooltki nii kohutavad kanda, kui enda omad. Päris raske on ausalt öeldes. Kustutada ja ära unustada ei anna midagi, aga iga päev ennast vigade eest peksta ei ole ka väga tervislik. Ma teen siis tööd, hoiab mõtted eemal. Et jah, kõigil on omad viisid, kuidas ellu jääda.
Nojah, mis seal ikka, krohvi tarvis ja sementi. Laula mälestused kuhja alla.
VastaKustuta