Mida teeb härmas võsas elav rahvas novembris

Ymber nulli naljategemine ei tee hästivarustatud maarahvale midagi. Kui on olnud hea aasta, siis yks kohutav vaenlane - villakoi - on ka talvevarustuse puutumata jätnud ja saab rõõmsalt õuetubades edasi tegutseda, kuni ylepõlve lund ei ole.
Hämar ja õhus rippuv jäide annab ainest lähenevatele jõuludele mõelda. Kaupmehed myyvad juba värvilisi tulesid ja mune, räägitakse, et raadios olla jõululaulu kuuldud. Mina ei ole. Ma peale striimimiteenuste muud ei kuula, uudiseid eelistan lugeda, sest nii saab infi kiiresti yhe peaevaatamisega kätte. Raadiodiktorite nämmutamine ajab mu hulluks - misasja nad heietavad! Aga niikuinii mul on põhiliselt silmamälu ja kuuldud tekstist ei jää meelde muud kui rääkija häletoon ja kõne meloodia. MITTE tekst. Mitte närust ridagi, eriti samal ajal muid töid tehes.
Selliste looduslike eeldustega on maru närune moosekandi ametit pidada. Aga kui mõni salmijupp v viisipala peas leierdama hakkab, siis ma enam ei eira seda ja ei lase olme sekka hajuda, vaid kutsun ta lähemale ja katsun kasvatada ja voolida, kombeid õpetada ja laulu moodi näo pähe vormida. Enamasti läheb vormimise käigus osa kaotsi, sest nt teksti tegemisel keskendun vormile ja selle käigus asi muutub päris palju, nii et esialgne viis ei kõlba. Aga nagu ma ytlesin, minul tekstimälu pole, teksti valan ma kirjavormi st visuaali, viis aga elab oma hoopis teistsugust elu edasi.
No täna juhtus jälle selline asi. Uurisin laste muusikaõpetaja saadetud laule ja siis tekkiski jälle yks omamoodi lugu. Palun lahkesti jorutama.
https://mustkaaren.blogspot.com/2019/11/hakkan-varakult-joululaule-treima.html

Kolm laulijat akna taga ja mu hyljatud kannel

Pori ja vesi on asendunud jää ja pruuni surmaga. Yhest kyljest, tore, et uputus lõppes, sel aastal enam kruusa, kiva ja teepaikamisega tegelda ei taha, aga teisest kyljest on kylmavõitu. Yhest kyljest jäid õues mõned sh aiatööd pooleli, teisest kyljest aga on toas oma aega oodanud asjandusi pikk rida.
Meie tiimimehhaanik ei ole oma palgatöökohaga õnnelik. Kurdab, et keeruline on, ja kõik vabad päevad lamab õnnetult oma toakeses ja ei taha paremaid roogasid, ainult omaette praeliha närida ja kõigiga õiendada, tema voodipesu vahetamiseks pean rakendama enneolematut konspiratsiooni, ei taheta isegi lõunamaale reisida. See tähendab, et tuleb endal hakata muuhulgas oma traktoriparandamise skille arendama. Õrn naesterahvas ei taha kohe kuidagi muude tööde kõrvalt veel sellega ka mässata... Aga ilma erinevate massinateta meie maal ei saa.
No mis ma jändan selle maa ja võpsikuga? Hää lugeja, mul on selleks oma väga kaalukad põhjused. Esteks, ma olen yles kasvanud metsa ääres kõrvulukustavas yksinduses. Teiseks on kogunenud terve rida elukogemusi, mis teeb kogukonna keskel elamise mulle talumatuks. Kolmaks, on mul pere, mille koosseisuga on võimatu kuskil kortermajas normaalseid suhteid säilitada, sh autistist laps, kes vahetevahel karjub. Neljaks, ma oskan ja tahan teha asju, mille jaoks 4 betoonseina vaheline tyhimik on kaugelt liiga vähe. Paljud toredad tegevused tekitavad ka ysna palju koledat myra... Ennem mässan metsa taga pori sees ja mängin vabalt mädapuiduga, kui kõnnin silmad maas ja seinaääri mööda korralike inimeste keskel. Minu maa olgu igasugu lollidest rollidest vaba, sest pole tähtis, millise suguelundiga kodanik toob linnast diivani ja metsast kyttepuu, pääasi, et on toodud ja ilma tylinata. Viimaseks, ma ei vaja yhiskonna armastust, kui sellega kaasneb rida ahistavaid ja alandavaid tingimusi.
Tagasivaade elule tehtud, nyyd väike edasivaade. Pagan, kyll on raske sõnu seada. See uus ravum on mu esimeste eluaastate minu mulle väga lähedale toonud, aga ma olin siis ju viisijuppides, meloodiates ja helides mõtleja. Lugemaõppimine ja raamatuteneelamine, hiljem väga koledaks läinud depressioon ja erinevad traumad ja hirmud mätsisid selle kinni, aga nyyd ma avastan ja arendan seda meloodilist mind. Teiste loodud laulude asemel katsun lõpuks ometi iseenda omi teha. Tyhja neist sõnadest, kui muu mind ymbritsev st mitteinimlik maailm neid ei kasuta. Mind toidab lihtsalt muusika.
Praegu on melanhoolse rocki aastaaeg, hämaralt nõrguv ja lõputult veniv.

Lõunapoolkera kevad

Mõned sõbrakesed puhkasid suvi otsa, sest neil oli talv,  ja nyyd on aeg kevadisi toimetusi teha. Helmekaktused, oma ajaloolistel kodumaadel epifyydid e jämedate puude otsas ja kõrval kõdu sees kasvajad, aga meie paras-teile-vöötmes toredad vastupidavad toataimed. Mul on neid praegu 2 sorti, täna näitan välja niitja helmekaktuse e Rhipsalis bacchifera "Oasis". Huvitaval kombel on just sellel liigil väga erinäolisi sorte, mille nägu on isegi teistest liikidest suuremate erinevustega. See isend on mul olnud oma 5 aastat kindlasti. Kuna helmekaktuste ymberistutamine on ebamugav - kaharat taime on ilma abiliseta raske ilma muljumata või veidigi katki tegemata liigutada - siis on ta selle vanuse kohta ysna pisike, ma olen teda ka ainult 2 korda ymber istutanud ja elab ta tagasihoidlikus 12cm amplis. Väga äge mittetaimepärase näoga taim ja kui te ei soovi oma majapidamisse alalõpmata õiepuru ja leheprahti ajavaid pelargoone või roose ja talviti väga rääbakaid nt begooniaid, siis on helmekaktused just see õige asi.

Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Ääreni täis

Uued aknad on nõnda inspiratsioonipakkuvad ja lisaks sellele on maja tuntavalt soojem. Kui mitmepäevase ysna korraliku vihmasaju tulemusena maapind enam jalameest ei kanna ja uksest välja astudes hetkega märjaks saad, siis on õndsuse tipp punaste begoonialehtede vahelt õue vaadata.
Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.