Kylma viimne röögatus

Viimased paar päeva on yllatanud jäiste öödega. Yllatanud pigem sooja aprilli järel, sest minu lapsepõlves ja nooruses 1980-tel (1990-te kevadeid miskipärast ei mäleta yldse), olid suht kylmad kevaded ja veel ka juuni alguses polnud öökylm haruldane asi. Aga tänahommikune hall kylmetas veetynnile kaane peale ja tõenäoliselt neelas suurema osa kirsisaagist.

Ma ei jõua 2015/16 talvel tekkinud ylevõlli ärevust ja muret pere pärast, mis mind lõpuks kinnisvaramaakleri juurde ajas, ära tänada. Kui sul pidevalt mingi võitlusmeeleolu ja vastikus ylekohtu yle kuklas tiksub, siis muudab see isegi maa ja taeva vastikuks, siiani on ebameeldiv Tartu-Viljandi maantee yhte teatud lõiku sõita. Õnneks ei ole sinna enam asja ka. Ilma sihukese koormata on elu niivõrd palju kergem, et kannad oma pere asju nagu Herakles vasikat, kartmata, et mingi suvaline lollakas õlekõrs su selgroo murrab.

Eks neid õlekõrsi on kah, aga siis ma vaatan taevasse ja sõidan.