Mitte et

...kõik nii karjuvalt hästi oleks, et ongi põhjust ainult suusatamise ja talve ilust naudingukyllaseid poste kirjutada. On ikka muid kauneid ja uudseid arenguid ka.

Abikaasa jäi töötuks, tänu oma lollusele ja laiskusele, aga ise ta seda ei mõista. Tema tööandja võib selle asja ysna suureks rahaliseks nõudeks pöörata, sest on ka põhjust. Tegu on juba sisuliselt lapsega, kellel on märkimisväärne arvutamispuue, lisaks ka ysna väikelapselik mõistus. Kahjuks on see hakanud viimase kymmekonna aasta jooksul kiirenevas tempos syvenema, koos hoolimatusega enda ymbruskonna ja pere vastu, aga koos oleme olnud 18 aastat, algul oli ta ju hoopis teine inimene! Millised perspektiivid meid ees ootavad!

Vanim poeg on tõenäoliselt asperger, see segab tal kooli lõpetamist, aga lastepsyhhiaatrite aegade hankimine on juba aastaid sisuliselt võimatu. Minu loomingulisus, võimalused ja oskused peavad meie pere võimalustele seekord alla andma ja kurat teab, mis sellest koorub. 

Noorim poeg on autist, kes elukohajärgses koolis individuaalõppes on.  Kooli sotsiaalpedagoog andis teada, et kuna poisi jaoks meie kool on ennast ammendanud, tuleb mul hakata asju ajama lapse koolivahetuseks kohta, kus on väikeklassid, teraapiad ja tegevused kohapeal, ja õpilaskodu, sest igapäevase vähemalt 60 v 80 km katmise e transpordi maksumus. Praegu pean ma iga jumala spetsialisti pärast eraldi maakonnakeskusesse või Tartu sõitma, sest tavakoolidele on neid samuti näpuotsaga ette nähtud. Viimaks, autist on tavakoolis tavalaste hulgas põlualune ja paaria ja see suhtumine kleepub kylge kogu perele. "Selle hullu, lollaka jne õde, vend, ema". See koolivahetuse mõte oli algul ehmatav, aga perspektiivikas just tänu teraapiate jms olemasolule, mida me praegu saame ainult näpuotsaga, sest teenuseid EI OLE SAADA. 

Tytred ei ytle midagi, teevad kunsti, pesevad pesu ja katsuvad alati olukorrast olenemata rõõmsad ja roosad olla. 

Tervis on mul maru hea, kui mitte arvestada tuliseid tennisepalle rindades ja alakõhus, öösiti kummaliste seljavalude tõttu AINULT pikki ja eredaid õudusunenägude nägemist, et 3x800 mg ibuprofeeni päevas neile valudele enam ei mõju, ja kellu 3-st jaksan ainult lamada või gaasipedaali tallata, voki taga istuda igatahes mitte, seega enamus päevast läheb jumala raisku, sest keha ei tule enam järgi. Aga see kõik on teistele majalistele ja nende tulevikule mõeldes tõesti köki-möki ja väike mannapudru.

Muide, ka TRUMMIDELE kirjutatakse noote! 

P.s. pildil on selline kidra, mille sõrmestuste harjutamine on tõsine pein in da äss, sest mu näpud ei ulatu 3 bassikeelt korralikult mängima, selle pilli kael on nt Fenderi strati omast palju laiem. Ma näen sellega espetsiaalset vaeva ja nootide asukohad on juba pähe kulunud, nyyd tuleb hakata korraliku Põhjala metali väärset tempot taga ajama. Mis mul õhtuti lamades ikka muud teha.