Jaanuarisse igati sobiv lugulaul

Lamavad teeserval

Lume all unenägu kummelitest ja kärbestest

Yksteise kõrval

Jäätunud teerada piinleb tigedates helvestes

Läind yle serva

Hingetud hinged äraspidi pidupäevas

Kukkunud taeva

Mille all krahvide lossides

Tuhmide akende kardinaid iial keegi ei pese

Hall ja punane

Kered sõbralikult teineteise kõrval

Raudne hobene

EI koge kyll iial tarretavat surma

Aga roostelaigud

Nagu ka kõikeõgiv kalmistumuld

Ja sulatusahjud

Teevad meile kõigile

Teevad uuestisynni puhastustuld

…………

Ma tundsin, et pean parkimisplatsi serval vedelevatest Kuusakoski-reisi ootavatest abikaasa autolaipadest laulu tegema. Et auto ei ole hajaasustuse tingimustes lihtsalt hingeta tarbeese, vaid peaaegu et pere liige, seetõttu hakkab õudne, kui mõelda, et on inimesi, kes ei viitsi oma armsate hobeste jaoks isegi varjualust ehitada, soojast tallist rääkimata, vaid lasevad neil lihtsalt aeglaselt surra.
See oli siis väike sissejuhatus metalbluusi maailma. See on minu väljamõeldud nanozhanr rockmuusikas, millel ei ole veel isegi yhtegi registreeritud artisti, sest pulli pärast väljamõeldud ja kyll kirja pandud, aga pillidele seadmata ja salvestamata laulud, bändid ja kontseptsioonid e lähe arvesse. Aga mis tollest, luuletada ju ikka tohib.
Mulle tundub, et mõned sidesõnad on valedes kohtades ja kujundite sõnastus vajab sidusamaks muutmist. Ja lyhike on see lugu ka, vajaks veel yhte salmi. Teeksin seda mõni teine päev, kui pea ei ole niivõrd vatti täis ja maakera ei kõigu ja õõtsu. Tähtis oli see idee kirja saada, sest mul kipuvad teinekord kobedamadki laulud meelest ära minema. Missa teed ära, kui pea on kaledast lõunaeesti puust.